Kirjutan Eesti Ekspressis oma teekonnast EKA-sse ja kunstist üldse.

Toimetamata tekst on aga hoopis selline:

------

Mina ei sattunud Kunstiakadeemiasse sugugi lihtsalt. Selleks pidin ma kümme aastat tagasi Tartust ära minema ja asuma Tallinnas õigusteadust õppima, 21 aastaselt täiskohaga kolmeks aastaks kindlustusfirmasse tööle minema, täieliku enesest võõrandumise vältimiseks kirjutama hakkama, korraks Tartusse tagasi tulema, et filosoofiat õppida, selle siis pooleli jätma, et hakata midagi asjalikku peale omandatud juuraharidusega, seekord siis advokaadina, ja pärast mõningaid aastaid aru saama, et kõige viimane punkt enne seda, mida ma kogu aeg olen taga ajanud, on kunst. Jaan Toomiku juhitud interdistsiplinaarsete kunstide õppetooli magistrantuuri astudes käisin magistriprojektina välja erinevatest töödest, näitustest ja sündmustest koosneva tegevusprotsessi, mis püüdleb teatava iseolemise või ühtsuse poole ja kulmineerub selle ühtsuse saavutamise või mittesaavutamise esitusega. Sellise otsiva liikumisena kujutasin ma tollal ette Kunstiakadeemias õppimist või põhitegevusena kunstiga tegelemist ja umbes sarnane protsess praegu kestabki. Ma ei usu, et see kunagi lõppeda võiks. Kunst seisnebki liikumises, vähemalt minu arvates.

Institutsionaalsus on kunsti puhul terava küsimärgi alla seatud. Institutsioonidega kaasnev konkreetsus ja piiritletus on elutegevuse arenemise suhtes tihtilugu liiga nurgeline. Institutsioonid on nagu bambusetihnikusse raiutud lagendikud, mis lubavad meil kättesaamatusse kohta siseneda aga väljendavad sealjuures oma traumaatilist olemust ja meie väljavaadete piiratust. Omast kogemusest teiste õppeasutustega võin öelda, et Kunstiakadeemia on piisavalt läbipaistev keskkond selleks, et märgata, kust kulgevad institutsiooni formaalsed raamid- need on aga hoopis midagi muud kui imperatiivsed ja pimestavad kivimüürid. Need viimased teenivad tänapäeval varjamatult suure haridus-business`i huve, püüdes tõsimeeli veenvalt mõjuda. Õnneks on Kunstiakadeemia väljaspool süsteemi, milles üliõpilaskonna hariduslikud ja intellektuaalsed huvid on teadvustamata ja maneerlikud, ja milles haridusasutused hoolivad oma tudengitest sama palju kui pangad ja meelelahutusäri oma laenutoodete, õlle ja lugematute tarbimispakettidega. Ma ei räägiks seda, kui ma ei teaks vastutavatel kohtadel töötavaid inimesi, kes on oma hariduse omandanud kiretult spikerdades aga sealjuures aktiivset üliõpilaselu viljeledes. Õppejõu ja õpilase vaheline intensiivne ja vahetu suhe on üks EKA eripära, millest ma juba ammu kuulsin, ja mida ma praegu täiesti ainuõigeks ja hädavajalikuks pean. EKA-s on raske midagi teeselda ja ennast varjata- mitte kellelgi ei tohiks seal olla pääsu iseenda valvsa silma eest.

Kaasaegse kunsti puhul kerkib aegajalt üles küsimus, mismoodi on üldse võimalik õpetada (järelikult ka õppida) kunsti, mille olemus ei ole juba ammu enesestmõistetav ega taandatav kindlatele tehnikatele. Mõistagi, saab see küsimus tekkida pärast märkimisväärset õppimist. Samas on selge, et kui läbi kunsti võib tegeleda kõigega, isegi sellise määrani, kus tuleb kunsti enese olemasolu arvelt kunsti enese jaoks ruumi vabastada, tuleb õppida ja õpetada absoluutselt kõike, mis võimalik. Omast kogemusest võin öelda, et kunsti abil olen ma jõudnud paljudele asjadele- ka õigusele- lähemale kui enne. Asi on mõtteviisis ja erinevates humanitaarvalla distsipliinides, mis „hakkavad tööle“ just kunsti keskel. Näib, et kunsti mõiste külvab Eesti ühiskonnas segadust ja selle mõistmine on umbes sajandivanune. Tänaseni seisavad üksteisest eraldi näiteks kunst ja kirjandus, mille asjaosalised üksteise tegemistest eriti midagi ei tea. Selline, esmapilgul paratamatu lahtritesse jagunemine hoiab kunsti üsna kindla tähendusvälja raamides. Oleks hea, kui Kunstiakadeemias toimuks selles osas rohkem kollektiivset tegevust- vähemalt diskussiooni tasandil. Seni vastavaid arutelusid korraldatud igaaastasel Kunstiteaduse instituudi (KTI) talvefoorumil, samuti on seda teinud mõned teised akadeemiast eraldiseisvad grupid.

Interdistsiplinaarsuse huvides on Kunstiakadeemia puhul eriti oluline koostöö teiste ülikoolidega, et tudengitel oleks täielik avatus kõikidele võimalustele humanitaarvaldkonnas ja mujalgi. Teiselt poolt võiks Kunstiakadeemia ja teisedki institutsioonid, liikumised või isikud olla avatud võõrastele suundadele, et kunsti näol saaks eri teadusharude vahele tekkida eksperimentaalne ruum, mis oleks autentne alternatiiv teaduse püüetele end turundusliku loogika abil populariseerida.

Muidugi on kunstil ja akadeemial lõputu hulk erinevaid omadusi, eesmärke ja nägusid. Kindlasti ei peaks haridusasutus tegelema poliitikaga, vaid sisaldama hoopis potentsiaali kõikvõimalikes suundades liikumiseks. Eks tema üldine ilme kujunebki selle käigus. Minule näiteks tundub, et Kunstiakadeemial on küljes teatav modernismi hõng. Samas on kaasaegne kunst midagi sellist, millel pole ei lõhna, värvi ega maitset, ja kui vaja, siis ei ole seda isegi olemas- samas sobib ta kandma ükskõik, missuguseid aroome, kasvõi modernismi omi.