Monday, December 14, 2009

ESE & MILJÖÖ

Sõnad „ese“ ja „miljöö“ on elemendid, mille tähendusvälja määratlemine ja piiritlemine puutub vaieldamatult esteetika valdkonda. Mõlemad mõisted omavahelises kompositsioonis eeldaksid justkui mingit käimasolevat diskursust- mõlemad on silmnähtavalt konstrueeritud ja nö „tugeva kultuurikihiga“. Ese osutab sõnale „asi“, ent ei piirdu sellega- asi, kui ta esemesse üldse puutub, sisaldub koos kõige muuga näiteks eseme sees ja võib viidata millelegi füüsilisele, samas kui ese eemaldub sellest füüsikast, on selle ülene ehk metafüüsiline ja võib seisneda mingis idees või märgis, asjade olemuslikes tuumades, millede konstrueerimine inimesele justkui instinktiivne on. Miljöö (prantsuse keeles „milieu“- materiaalne või vaimne ümbrus, meeleolu, atmosfäär) mõnevõrra kattub esemega, selles osas, mis puudutab millegi olemuslikkust, ideelist mõõdet, ent tema etümoloogiline tähendusväli, mis sisaldab sõnu „ümbrus“, „meeleolu“, „atmosfäär“, viitab mingile reaktsioonilisele tundmusmassiivile, mis on põhjustatud millegi poolt ja on tekkinud selle ümber. See, miski võibki olla ese- kahe maailma vahel pendeldav objekt, mis ei ole veel leidnud endale vastuvõtjat ja tõlgendajat. Miljööga sarnanev saksa keelne sõna on Stimmung, mille abil saab osutada mõne koha või hetke iseloomulike omaduste kogumile. Miljöö võib väljenduda mingis metafooris või rohkete nüanssidega loos, ent selle aluseks võib olla üksainus ese. Ja isegi siis, kui neid esemeid on palju ja diskursus näib puudutavat vaid kindlate piiridega fenomeni, kirendab kogu näilise süsteemi taga palju fundamentaalseid küsimusi.

Vältimaks kahe mainitud mõiste asetamist fundamentaalsete elementide positsioonile ning tekitamaks neile mõistetele piisavalt mänguruumi, tuleks enne mängu alustamist põigata läbi kõike olevat ja mitteolevat määratlevate kultuuriliste baaselementide juurest. Nähtavasti on ese ja miljöö tugevalt seotud ruumiküsimusega, samas ei võiks ka ruum olla kogu eesootava diskursuse aksioomiliseks baasiks- niisiis tuleks püüda üles leida kõige olemasoleva algpunkt.

Ei saa leppida lõplikkuse printsiibiga, mis kajastub näiteks kristlikust diskursusest, milles genereeritava maailmaruumi algpunktiks on lõputu tähendusväljaga nüüdseks trivialiseerunud metafoor Jumal, kes lõi taeva ja maa. Martin Heidegger pakub alguspunktiks välja hoopis küsimuse: „Millepärast on ülepea olev ega pigem eimiski?“. Fundamentaalse küsimuse asetamine sellele algpunktile on vähemalt keeleliselt igati põhjendatud- metafooride vältimine, lõputu tähendusliku märkideahela käivitumise vältimine. Samuti tuleb „tõele au anda“ ja tunnistada, et igasuguse fundamentaalse algtõe otsimise vahetult ilmnevaks aluseks on kahtlemata inimese peas tekkinud küsimus ja miks mitte asetada see küsimus algtõe punktile kui see vähene või ainus, mida sinna üldse asetada saab. Enamvähem sarnasele positsioonile on võimalik asetada ka Ludwig Wittgenstein`i „Loogilis-filosoofilise traktaadi“ esimese punkti lause: „Maailm on kõik, millega meil on tegemist“. Teades, et on olemas maailm ja nii-öelda fundamentaalne küsimus, saab selgeks kogu modelleeriva diskursuse peamine instrument- keel. Ülejäänut võib fenomenoloogiliselt määratleda kui kõike ilmnevat, mille jaoks instrumentidest alati ei piisa. Kaasaja maailm on jõudnud üha enam võimust võtva kriisini- ideoloogiad, imperatiivid ja maagilised sõnad on taandunud keelele ja keelepsühholoogiale. Spekuleerivalt ja illustreerivalt võib öelda, et läänelikus tsivilisatsioonis elav inimkond on kasvanud Teise Maailmasõja materiaalsetele ja ideoloogilistele varemetele. Eelnenu ülesehitamine ja progressiivselt meelestatud edasiarendamine on osutunud simulatsiooniks, abituks ja sentimentaalseks kordamiseks ning ainus, mis veel (!) enamvähem puutumatu „tõena“ ringi liigub, on informatsioon. Käsikäes sellega levib võõrandumine, ebakindlus, totaalne trivialiseerumine ja entroopia. Selle olukorraga on võimalik leppida kui paratamatu ilmneva tõeseisundiga, ent sellega kaasnevad konkreetsed elulised nähtused (nt riigivõimu, teaduse ja hariduse autoriteetsuse kadumine) hakkavad mõjutama majandust ja olmet, mistõttu pole välistatud suured rahvaste rahutused. Sellises olukorras on oluline kasutada ära informatsiooniajastu eeliseid, tunnetada väljakujunenud keelepsühholoogiat ja vältida liigset müütide, aksioomide ja maagiliste suurte sõnade hüpnotiseerivat mõju. Saabunud on interdistsiplinaarsuse ja eksperimentalistika aeg. Nõnda tuleks kasutada mõtlemisel olemasolevaid instrumente julgelt ja vastavalt vajadusele, kasvõi ebatavalisel viisil. Tuleks üle saada originaalsuse ihast ja halvavast aukartusest autoriteetide suhtes- igaüks on teretulnud looma oma isiklikku mõttesüsteemi ja leiutama seal tegutsemiseks uusi instrumente või kasutama olemasolevaid täiesti ettearvamatul viisil. Niisiis, alustagem.

Esiteks, tuleks vabaneda suurt mõju omavatest maagilistest sõnadest. Eespool mainitud Heideggeri küsimus lahendas nii mõndagi, ent selle käsitlemisel ei vabanenud me siiski sellistest uinutitest nagu „tõde“ ja „maailm“. Tõe mõiste on lähedal Jumala mõistele, võimalik, et see on oma olemuselt Jumala mõiste eeldus. „Mis on Jumal? Jumal on tõde!!“- Mida me saame teada pärast sellist küsimust ja vastust? Mitte kui midagi, peale selle, et see ärevuse-kahtlemise stiimul, mis meis küsimuse näol tekkis, saab tõe rohu abil summutatud, vaigistatud, uinutatud, ära tapetud. Võimalik, et sõna „tõde“ siiski ei ole pelgalt uinuti, vaid hoopis uimastav ja joovastav erguti, mis tekitab inimese sees kokteili serotoniinist ja adrenaliinist- inimese teadvus tungib läbi omaenese unne suikunud sisemaastiku, läbi paksu pilvemassiivi ja seal magavate jumalate, purustab maa atmosfääri ja jõuab end isegi ümber pöörata, et näha maailma sinise täpina keset hoomamatut, lõputut ja täiesti arusaamatut ruumi. Ja just see hetk ongi tõe tipphetk, millele järgneb depressiivne tagasilangemine, segadus ja tühjusetunne. See tipphetkel nähtud pilt jääb edaspidi kõige ilmneva mõõdupuuks. Kuid sõna „tõde“, mis seda kogemust kajastab, võib muutuda kultuslikuks. See võib sattuda halbadesse kätesse, mis seda mistahes vankri ette rakendab. Seetõttu on sõna „tõde“ üks võimsamaid maagilisi sõnu. Selle sõna hüpnotiseeriva toime vähendamiseks on Tartu eksperimentaalmõtleja Jaan Lüsi välja pakkunud lahenduse, mille kohaselt on „tõde“ omadussõna. Täpsemini öeldes tuleb tsiteerida Lüsi ennast: „Tõde on mudeli vastavus originaalile!“. Seega on tõde omadus ja seda saab kasutada ka mõõduna, kui kaotada kindel ja vankumatu lähtepunkt.

Järgmise maagilise sõna- „maailma“- puhul tulebki alustada lähtepunkti küsimusest. Mis on maailm? Eksperimendi huvides deklareerin oma isikliku esimese (!) vaba assotsiatsioonina gloobuse. Gloobus on kera kujuline objekt, millele on trükitud graafiline joonistus planeedist Maa. Gloobused on masstootmises, nendega kaasneb tugevat tõeväärtust omav legitimatsioon, mille on andnud kartograafia, geograafia ja erinevad füüsikateadused. Gloobus väljendab „maailma“ kuju ja koosseisu, kusjuures selle koosseisu aluseks on erinevate riikide poliitilised kokkulepped, mis on avaldanud mõju gloobuse visuaalsele kontseptsioonile. Gloobus on üles ehitatud nii, et Euroopa asub üleval- taeva pool- ja Aafrika asub all- maapinna pool. Kui me seisame gloobuse ees, võime end kergesti kujutleda seisma gloobusel asuvasse piiritletud kujundisse, mis on märgina meie teadvusesse kinnistunud kui Eesti- Soome laht ja Tallinn asuvad üleval, Saaremaa asub vasakul, Peipsi järv ja Venemaa asuvad paremal, Tartu ja Lõuna-Eesti asuvad all. Eesti asub Läti peal, justkui istudes selle turjal aga Soome asub meie peal, ainult et mitte otse, sest meri on vahel. Geograafia on siinkohal tõde ja toimibki Eesti omadusena. Sellest selgub, et Eesti asub Lätist kõrgemal ja on Lätist parem. Kuigi Eesti lõunapiir on niisama loomulik ja looduslik nagu mõne Warholi maali „pintslitõmme“, on see tugevalt eestlase (kasutan seda mõistet hüpoteetiliselt ja vahendlikult- tegemist on taasiseseisvunud Eesti Vabariigis kehtiva poliitika järgse „ideaalse kodanikuga“) teadvusesse kinnistunud. Venemaal ja Eestil aga ei ole midagi ühist. Näib, et loodus ise on teinud kõik, et see nii oleks- Venemaale on ette sätitud järv (geograafiline tõde, mis on ka Eesti tõde, ütleb, et see on Euroopa üks suurimaid järvi) ja sinna, kus järve ei ole, on pandud voolama Narva jõgi. Kagu-Eesti alad on aga taasiseseisvunud Eestis abjektsed ja marginaalsed, neist (Petserimaa) on lausa loobutud. Petserimaa asub all, nii nagu inimkehas asuvad jääkaineid eraldavad organidki. Kui Eesti Vabariiki teadvusena käsitleda, tuleb otsida ust alateadvusesse just Kagu-Eestist. Sealt avaneb allasurutud tõde ja muuhulgas ka tõsiasi, et kuvand terviklikust Eestist on võrreldav uimastava alkoholijoobega. Nii võib öelda, et kogu valge kultuuriga kaetud maailm on praegu sellises joobes. Julgen väita, et gloobus ja maailma-atlased omavad inimkonnale vähemalt sama tugevat mõju nagu Piibel. Kahtlemata ei nõustuks minuga mitte ükski katoliiklane- nemad käsitlevad gloobust kui tavalist olmevahendit, mis sündis pärast seda, kui Jumal oli loonud taeva ja maa ning inimese oma enda näo järgi. Isegi siis, kui sellise seisukohaga arvestada, tuleb gloobust nimetata kõige paksema ja intensiivsema kultuurikihiga esemeks. Iseenda vabade assotsiatsioonide näitel võin öelda, et maailma on võimalik pidada gloobuseks, seega esemeks. Selle eseme poolt loodav miljöö võib osutuda teadvusest väljatõrjutud superstruktuuriks või mingiks ideoloogiliseks alusbaasiks, mille mõjuvõimu kõrgpunkt ühtis ilmselt modernismiajastu kõrgpunktiga 1960ndatel.

Isiklikult kaldun jaotama maailma subjektiks ja keskkonnaks. Mõlemad mõisted on võrdlemisi neutraalsed. Subjekti määratlemisega antud hetkel detailidesse ei lasku ja esitlen seda aksioomina, millega meie keeleteadvus on juba harjunud. Subjektiks võin pidada iseennast ja keskkonnaks kõike seda, mis minu ümber on. Samas pean ma subjekti ja keskkonda ühtekuuluvaks tervikuks, igasugune jaotamine ja struktureerimine teenib vaid diskursuse huve- see on selleks, et üldse saaks millestki rääkida. Võimalik, et dualism tekib inimese sündides ja lõpeb tema surmaga, võimalik, et katsed dualismist jagu saada on katsed mõista ja tunnetada iseenese olematust?! Siinkohal meenub fragment Vaino Vahingu ja Madis Kõivu raamatust „Endspiel“, mis kõlab umbes nii: „Inimene ei pääse oma maastikust, ta on sinna risti löödud. Ta tuleb sealt ja läheb sinna!“. Kui avada silmad ja vaadata enda ümber, ei näe mitte midagi, mis sarnaneks gloobuselt või atlasest nähtuga. Silme ees on horisontaalne maapind, millel ma seisan. Maapind lõpeb seal, kus algab taevas- selles punktis on maa ja taevas justkui visuaalselt ühendatud. Kui vaadelda peegelsiledat merd või Peipsi järve, on see piir hägustunud ja peaaegu olematu, mistõttu on selge, et visuaalne meel on vaid üks võimalikest maailma tunnetamise viisidest. Kompimismeel ja tunnetatav gravitatsioon eraldavad samamoodi maad taevast. Maad on võimalik käega katsuda, taevast aga justkui mitte, sest seal ei ole midagi, mida katsuda ja me peame tunnistama, et kõige tõenäolisemalt katsume me hoopis õhku- see on aga üks neist elementidest, mis kinnitab meile taeva ja maa ühtekuuluvust. Silmale avalduv maailm on horisontaalne hoomamatu mass, mida on võimalik abstraktsel kujul näha vaid kõrgematest punktidest nagu mäe- ja künkatipud, kõrged puud jms. Maa näib olevat lõputu, üheaegselt muutlik ja muutumatu. Maa ja taeva visuaalne piir on niisama imaginaarne nagu nende eristamine. Maa ja taevas on üks ja sama keskkond. On paradoksaalne, et maa kõige fundamentaalsem punkt ei asu mitte maa pinnal, vaid hoopis taevas. Selleks on põhjanael, mille abil on Maa põhjapoolkeral võimalik eksimatult määrata põhjasuunda. Samavõrd paradoksaalne on eesti keelne sõna „põhi“, mis läbib selliseid metamorfoose nagu „jõepõhi“, „põhimõte“, „põhjalik“, „põhjatu“, „põhjus“, „põhiline“, jne. Põhi on midagi kindlat ja vankumatut, millele saab toetuda. Näib, et maapind ei ole kunagi kuigipalju kindlustunnet sisendanud- inimeste liikumise, loodusjõudude, jms mõjul on see väga muutlik, ettearvamatu ja vahelduv paik. Stabiilsed abinõud, millest kinni haarata, asuvad hoopiski taevas. Kuigi põhjanael ei viita otseselt Maa magnetilisele põhjapoolusele, on üldjoontes täheldatav erinevate loodusprotsesside (nt puude sammaldumine) orientatsioon põhja suunas. Põhjast kui kõige fundamentaalsemast punktist lähtuvad kõik ilmakaared. Maailma mõtestamine, konstrueerimine ja selle järele küsimine- võimalik, et igasugune mõtlemine ja liikumine- on põhja otsimine, põhja suunas kulgemine. Ka Heideggeri fundamentaalne küsimus on tema enese sõnul põhja otsimine, nõnda räägib ta „Sissejuhatuses metafüüsikasse“: „Missugune on põhi, missuguselt põhjalt tuleb olev, missugusel põhjal seisab olev, missugusesse põhja läheb olev? Küsimine otsib põhja olevale“. Põhi on fikseeritud tõde, mis on nii subjekti kui keskkonna omadus. Ka näiteks hindu mütoloogias öeldakse põhjanaela kohta „Dhruva“, mis tähendab „fikseeritud“. Niisiis on justkui kaose keskele löödud üks nael, mis kinnitab meile, et maailm ei ole põhjatu. Võib öelda, et selline nael loob võrdlemisi kindla miljöö, milles inimesed on suurema osa oma lootustest just taevale andnud. Nii on aegade jooksul asetatud taevasse, lootuste fookusesse kõikvõimalikke sümboleid koondnimetusega „jumal“.

Täiesti märkimisväärseks fenomeniks on asjaolu, et lõunapoolkeral osutab lõunapoolusele kolmest tähest koosnev lõunarist. Tegemist on risti meenutava tähtkujuga, mis kaardistati Amerigo Vespucci poolt 1501. a Lõuna-Ameerika ekspeditsiooni käigus. See asjaolu kõneleb meile justkui loo põhjanaelale selja pööramisest, risti sümboli taevasse asetamisest ja sellest tingitud hallutsinatsioonide kestel sooritatud veristest maadeavastusretkedest. On andmeid, et Antiik-Kreekas oldi lõunaristi olemasolust teadlik. Selle faktiga võib täiendada Antiik-Kreeka kõrgtsivilisatsiooni riivamatut müüti, manades silme ette pildi kõiketeadvast kreeklasest, kelle ühes käes on põhjanael ja teises lõunarist. Siiski on enesestmõistetav, et lõunarist oli paljudele rahvastele oluliseks taevamärgiks juba ammu enne eurooplaste vallutusretki.

Kaasaegse tervikliku maailmapildi alusepanijaks on põhjapoolkera asukad eurooplased, mistõttu on ka põhjasuuna ülimuslikkus märgatav keeles ja maailma kaardil. See viimane on justkui lipp, mis lüüakse püsti äsja avastatud paikades, mäetippudele või Kuu pinnale. Euroopa asub ikka taeva pool ja Lõuna-Aafrika maa pool. Neutraalsuse huvides oleks soovitatav võtta aegajalt maakaart „tagurpidi kätte“ või siis asetada see ilmakaartele vastavalt horisontaalsele pinnale, vaatega taeva poole. Nõnda tekib ka küsimus, milline on inimese kõige loomuomasem positsioon keskkonnas. Kas see võiks olla pikaliasend, pea põhja, jalad lõuna suunas, nägu taeva poole? Või hoopis püstiasend, nii et pea osutab taevasse ja jalad on maa peal, põhjapoolkeral elav inimene on näoga põhja suunas, lõunapoolkeral inimene on näoga lõuna suunas? Või siis kontseptuaalne asend, kus põhjapoolkera inimene toetub jalgadega taevasse, põhjanaelale, ning tema pea on maaga ühendatud? Arvan loomuomaseid ja universaalseid asendeid ei tule kuigi kaugelt otsida- seisev, liikuv ja lamav inimene on samavõrd loomulikud nähtused nagu maa ja taevamaastik. Igast asendist avaneb erinev diskursus, kuid ükski asend ei ole jääv- kogu ilmnev maailm on pidevas liikumises.

Tänapäeval asendavad põhjanaela kompassid (mitte küll nõnda efektiivselt) ja moodsad navigatsioonisüsteemid, rääkimata detailsetest maakaartidest ja gloobustest. Suurlinnatuledest pimestatud taevalaotusest ei ole peale maanduvate lennukite suurt midagi oodata, infoühiskonnas levivad teadusest olmesse tõlgitud teadmised tähesüsteemidest ja faktist, et põhjanael on kolmiktäht ja tema asukoht muutub kümnete tuhandete aastate jooksul. Internetist kättesaadav „lõputu infohulk“ ja seda kandev hüperteksti formaat on justkui vana maailma hävitav tuumarelv, mis paneb oma sihtmärgi elemendid iseennast purustama. Nael on ammugi seinast välja kistud ja seinal ripub nüüd moodne teleekraan, mille kaudu on võimalik visuaalselt mööda maakaarti liikuda, liikuva subjekti silmavaatest lähtuvalt. Maakaardi asemel on isegi võimalik kasutada sellist GPS seadet, mis audiaalselt jagab korraldusi „pööra paremale“, „sõida otse“ jne, et jõuda ühest kohast teise. Google Map`i abil on jalgealuse kaotanud inimesel võimalik „reisida“ mööda maailma, millel puuduvad poliitilised piirid. New York`i ja mõne teise suurlinna puhul on võimalik asetada end ükskõik millise tänava keskele panoraamfotodest moodustunud pilti ja liikuda seal ringi. Aastate jooksul see interaktiivne maakaart täiustub, nii et igas infoühiskonna liikmes võib tekkida tõdemus, et riigid on vaid tülikad passikontrolliputkad lennujaamades ja muinasjutud, mis saadavad rahakotist „maksudena“ kaduvaid summasid ja mõningate mundrikandjate „legaalset“ vägivalda. Infoühiskonnale omane informeeritus, vabadus ja piiramatus on aga väga näilised ja manipuleeritavad omadused. Maailma visuaalne „kättesaadavus“ ja „hoomatavus“ on viinud selleni, et New York on Londonist vaid paari mängufilmi või paari söögikorra ja lühikese uinaku kaugusel ning seda teekonda nimetatakse „üle lombi“ käimiseks. Tänu geograafia mõjule vaatan ma Jaapanis olles merele ja mõtlen „selle taga on Ameerika“, kuigi minu ees on hiiglaslik ja lõputu veeväli koos saarestikega. Soome lahele vaadates tean ma, et silmapiiri taga asub Soome ja Helsinki linn, kuhu lennuk viib mõne hetkega. Transpordivahendid ja inimfüsioloogia suhtes enneolematu liikumiskiirus on maakaartide puhul nö käivitavaks mõõtmeks. Inimest keskkonnast isoleerivad transpordivahendid kutsuvad esile võõrandumise. Teelolemine on omamoodi kohalolu või kohalviibimine, ainult et koha miljöö omandab teistsugused nüansid. Maanteel jalgsi kõndimisel ja autoga sõitmisel on suur vahe. Jalgsi kõndija on üksi keset maastikku, ta kuuleb ümbritsevaid helisid, tunneb lõhnu, päikesevalgust ja õhku enda ümber, samuti on tal lugematu arv võimalusi liikumiseks või positsiooni muutmiseks. Autoga sõitja viibib eeskätt autos. Tema miljöö moodustab rool, armatuurlaud, auto lõhn, mootorist ja tuulest tekkiv müra, autosalongi ülesehitus ja alles seejärel aknast paistev maastik. Sisuliselt asub ta ruumis, mille seinad on kaetud liikuvate piltidega, mille tõeväärtus on suurem kui maastikumaalidel. Autoga sõitjal on vähem võimalusi oma liikumist varieerida- ta võib vahetada oma positsiooni suletud ruumis või siis vahetada suletud ruumi positsiooni, arvestades selle suletud ruumi füüsilisi iseärasusi.

Kaasaegne maailmamudel põhineb paljuski arvutigraafikal ja kontseptsioonil, mis taandab maailma keraks ja jagab selle poolusteks ning trellitab korrapäraste meridiaanidega üle. Kui meenutada eespool viidatud Jaan Lüsi tsitaati „tõde on vastavus originaalile“, võib öelda, et maailmas puudub palja silmaga nähtav tõde. On olemas vaid kaudne ja usaldusel põhinev tõde, mis ühendab arvutigraafilist pilti silmadele vahetult avaneva maailmaga. Usalduse teenib välja tõe lihtsustav, jaotav ja abstraheeriv iseloom. Maailm jaotatakse osadeks, igal osal on oma nimi nagu inimesel. Mõnel osal on iseloomulik kuju, mis meenutab mõnda eset. Tavainimesele eksponeeritud ja arvutigraafika ning videoga täiendatud riikideks jagunev maailm ei ole poliitikate manifest, vaid turismiäri, mis on huvitatud ühemõtteliste identiteetidega üksustest- riigid, linnad, piirkonnad- nagu Jaapan, New York ja Šotimaa. Enamvähem iga riigiga, linnaga või piirkonnaga on seotud sümboolsed pildid, milleks enamasti on vaatamisväärsused, sümboolsed esemed, meloodiad, tavad, jne. Kohtade konstrueerimisel on makro ja mikrotasandid, peamiselt sõltub see koha konstrueerimise lähtepunktist, kontekstist ja eesmärgist. Koht moodustub metafoorina läbi psühholoogiliste protsesside, ükskõik, millise paradigma või eesmärgi raames. Tal on oma tähendusväli sarnasuste ja seostekimpudega, mis võrsuvad peamiselt kultuuritekstidest. Kuivõrd kultuuritekst on pidevas liikumises, on ka kohtade tähendusväli muutlik. Parimad näited on need riigid või linnad, mille poliitilised rezhiimid on kiiresti vaheldunud- Balkani riigid, Balti riigid, Venemaa, jne.

Selles inimesele kui turistile ehk tarbijale orienteeritud kapitalistlikus tarbimisparadigmas on riigid kui metafoorid, mille tähendusväli on pidevas muutumises. Kui 20. sajandi alguses seostus Egiptus peamiselt püramiidide ja Cairoga, siis käesoleval ajal seostub see paari mereäärse kuurortiga. Samas omavad mõned suurlinnad suuremat mõjuvõimu ja tähendusvälja kui riigid, milles nad asuvad. Üks selline linn on New York, mida paljud inimesed peavad instinktiivselt USA pealinnaks. Ka Berliin ja London on justkui riigist sõltumatud ja autonoomsed kultuurilised keskused ja globaliseeruva maailma sõlmpunktid, mitte oma asukohariikide pealinnad. Nad on justkui importkaubad, mille imagoloogilises kontseptsioonis on aimatavaid päritolumaa nüansse. Ei tohi unustada, et infoühiskond on kapitalistliku tarbimisühiskonna fiktsioon ja müüt, mis on muutumas samavõrd esemeliseks nagu seda on gloobus. Nii gloobus kui maakaardid on areneva infoühiskonna nähtused ja need põhinevad ühiskonna usaldusel. Peaaegu tervel inimkonnal ei ole võimalik oma silmaga järgi vaadata, kas planeet Maa on ümar sinine planeet keset pimedat tühjust, ent siiski kuulatakse üksikuid pühakuid, kellele see kogemus on osaks saanud. On teada, et need kogemused on võimalikud tänu tavainimese jaoks peaaegu saavutamatule teadmiste hulgale ja paljudele teistele omadustele, ning miljardeid neelavale kosmosetööstusele. Nii tuleb uskuda kaartidesse, gloobustesse ja arvutigraafikute poolt loodud kolmemõõtmelistesse piltidesse, mis seletavad meile universumi ülesehitust käsikäes meie eneste DNA mudelitega, jne. Kõik taandub visuaalsele dünaamilisele esteetikale, kindla terminoloogiaga ja pisut krüpteeritud pajatustele, mis on hästi finantseeritud ja riigivõimu poolt legitimeeritud. Seda esitatakse kui luksust ja taevamannat, mis kahetsusväärsel kombel ei ole veel suuremale osale Maa elanikest osaks saanud. Mul on tunne, et tänapäeva maailma kõige „õnnelikum“ inimene ongi lääneliku infoühiskonna tavakodanik, keda ümbritseb infomassist koosnev segadus, mida ta alkoholi, antidepressantide ja turismireiside abil taluda suudab. Punane vein- Pariisi miljöö, jääkülm viin- talvine Venemaa.



Anon Porx`i installatsioon "Semiosfäärist biosfääri ja tagasi"

Käesoleva aasta kevadel toimus Tartu pärmivabrikus asuvas Ferrodrum galeriis Juumi Fesfivali raames näitus Tartu Trash, mille kuraatorina eksponeerisin galeriis kontseptuaalse Tartu kunstniku Anon Porx`i installatsiooni „Semiosfäärist biosfääri ja tagasi“. Installatsiooni esitus oli monumentaalne, see koosnes kolmest tühjast 0,5 liitrisest Coca-Cola plastikpudelist, millest üks oli täidetud Emajõe veega, teine värske heinaga ja kolmas uriiniga. Nimetatud pudelid olid paigutatud madalale kahest telliskivist ja ühest lauajupist improviseeritud postamendile. Teose nimes kasutatud terminoloogia annab mõista, et töö osaleb semiootilises diskursuses ja esitleb hüpoteetilist teekonda ühest süsteemist teise ja tagasi.

Töös on viidatud kahele poolusele- semiosfäärile ja biosfäärile. Semiosfääri mõiste tuleneb biosfääri mõistest, mille loojaks on Vladimir Vernadski. Semiosfäär on kindlate tunnustega inimest ümbritsev märkide ja tähenduste kogum, biosfäär on elusainega täidetud ruum, mis katab kogu planeeti Maa. Võib küll rääkida mõlema süsteemi omavahelisest seotusest, luua teadvuse ja mitteteadvuse, psyche ja orgaanika dualistlikke pilte, ent Juri Lotman`i seisukohalt ei ole võimalik käsitleda semiosfääri kui biosfäärist tekkinud inimteadvuse produkti- viimast on Vernadski nimetanud noosfääriks, mis on biosfääri üks arengujärk, etapp, mis seondub inimese mõistusliku tegevusega. Võttes aluseks subjekti kui kõige ilmneva lähtepunkti olemasolu, on selge, et biosfääris toimuvad protsessid, millele on võimalik tekitada keelelist tähendusvälja ja mida on võimalik klassifitseerida kommunikatsioonina.

Liikumine ühest piiratud sfäärist teise saab toimuda läbi piiriületuse. Semiosfäär on suletud süsteem, mille sisse kuuluvad piiritletud alamsüsteemid suhtlevad omavahel läbi tõlkeprotsesside. Semiootilise ruumi piir on selle ruumi olemuslik tuum. Semiootilise ruumi moodustavad selle olulised ja võõrandamatud osad, millest võib järeldada, et see ruum sisaldab ka vähemolulisi osasid. Viimaste olemasolu seisneb aga väärtusotsustuses, mille aluseks saab olla semiootilist ruumi defineeriva elemendi olemasolu, ja mis viitab sellele, et ühe semiootilise ruumi vähemolulised osad võivad läbistada ka teisi semiootilisi ruume, püsides oma marginaalsel positsioonil. Sellised marginaalid kuuluvad tihti semiootilise ruumi piirialasesse tsooni, kus toimivad juba semiosfääri ümbritseva korrastamatuse ja teadvustamatuse mõjud. Lotmani sõnul konstrueerib semiosfäär end ümbritseva kaose ise, mistõttu sünnivad konstruktsioonid nagu teadvus vs mitteteadvus, struktuur vs struktuuritus, jne. Semiosfääri ümbritsevast kaosest on võimalik haarata uusi alasid, tõlkida need ümber ja lülitada oma süsteemi. Nõnda käitus näiteks Rooma impeerium uute alade okupeerimisel ja oma perifeeriateks kuulutamisel, samuti rohked Euroopa maadeavastajad, kes sisuliselt liikusid mööda mitteteadvuse merd „maailma lõpu“ suunas ja uued avastatud mandrid lülitusid kiiresti Vana Maailma teadvusesse Uue Maailmana.

Prügi fenomen kuulub semiosfääri piirialale, hoolimata oma pealtnäha kindlast ja konkreetsest määratlusest. Prügi abstraktne ja triiviv mõiste on metafoorina väga hõlpsasti kohaldatav ning selle kasutamine on väga levinud. Mingi mateeria kuulutamine prügiks seisneb väga jäigas kokkuleppes, mille aluseks saab olla teatav eesmärk ja teadvus. Prügi mõiste on justkui maja ette saabuv veoauto, mis teadvusest väljutatava mateeria minema viib. Seda veoautot on mugav tellida igal hetkel, kui miski valmistab meelehärmi ja sellest soovitakse vabaneda. Nähes meelehärmi valmistavat kunstiteost kuulutame selle „prügiks“ või „rämpsuks“, saabub mõtteline veoauto ja viib selle prügimäele- seal aga toimub kokku kuhjatud elementide järk-järguline lagunemine. See ongi meie eesmärk- et meelehärm haihtuks meie teadvusest. Linnade prügimäed on paigutatud linnast välja või linna äärealadele, inimkehast väljutatavad jääkained siirduvad kiiremas korras siledate pindadega varjatud kanalisatsioonisüsteemi. Samas on üldteada prügi biosfääri paiskamise akt ja asjaolu, et prügi lagunemisel muutub see osaks biosfäärist. Biosfäär aga ei ole tähenduslik ruum, see ei saa mitte mingil juhul kommunikeeruda semiootilise süsteemiga. Alates hetkest, mil leiab aset mingigi keelemärgi teke- näiteks „biosfäär“- on tegemist juba semiootilise keskkonnaga. Juri Lotman märgib, et semiosfääri piiri kaudu toimib kontakt mittesemiootilise ja võõrsemiootilise ruumiga. Rääkides semiosfääri ja biosfääri omavahelistest suhetest, võiks arvata, et need piirialased tõlkemehhanismid seisnevad näiteks kognitiivses tajus- me tunnetame biosfääri mittesemiootiliselt, nii nagu me tunnetame olemise kõrval olematust, jne.

Anon Porx`i installatsioon nagu kogu näitus Tartu Trash tegutses semiootilise ruumi piirialadel ja keskendus prügi ja prügistumise fenomenile. Installatsioon sisaldas abjektseid elemente (prügi, uriin, jne) semiosfääri äärealadelt, mis suhtlesid omavahel- puudus kavatsus tekitada kontrasti näiteks prügi sidumisel mingite toimivate esemetega või prügi asetamisel valgustatud postamendile valge kuubi keskkonnas. Olgu öeldud, et galerii Ferrodrum asub mahajäetud endise pärmivabriku ruumides, omamata igasugust püüet läheneda kunsti püüdlustele kindlapiiriliselt eristuda ja eristada (vt tavapärane galeriiformaat white cube).

Installatsiooni „Semiosfäärist biosfääri ja tagasi“ viitab biosfäärile kõikide oma elementidega, samas on igal elemendil biosfäärist erinev kaugus. Näiteks sünteetiline Coca-Cola pudel on biosfäärist kaugemal kui Emajõe vesi, mis on otse biosfäärist võetud. Biosfäärilisi elemente sisaldav Coca-Cola pudel ja tema silt esindavad sümboolset inimkultuuri, mis on biosfääri justkui okupeerinud. Nõnda toimib ka keelelise tähistamise protsess ja sellest väljendub keele petlikkus- Coca-Cola pudelisse villitud Emajõe vesi on Emajõe vesi vaid formaalselt, uriin on uriin vaid siis, kui sellele asjaolule on kunstlikult viidatud. Mõlemad elemendid sarnanevad visuaalselt millega iganes, mistõttu legitimeerib nende olemasolu vaatleja. Selles kontekstis osutab pudelis asuv kärbuv rohi keele võõrandavale ja seeläbi traumaatilisele iseloomule. Kunstnik soovib väljendada seisukohta, et kultuuri olemus on vägivaldne, ning osaledes formaalselt oma kunstiteose kaudu kultuuris, eksponeerib ta demonstratiivselt oma minimeeritud ökoloogilist jalajälge. Kunsti paradigma seisukohalt on kõnealune installatsioon kontseptuaalselt sarnane anti-art fenomeniga.

Samas on nähtavad ka teistsugused alltekstid. Monotoonselt sarnased Coca-Cola pudelid viitavad utreeritult inimkultuuri olemasolule, samuti pop-kunsti elementidele ja teistele kunstidiskursuse klisheedele. Coca-Cola logo võiks oma tähendusväljaga varjutada kogu kunstiteose, mida ta aga ei tee. Samuti võiks kogu tööd vaadelda kui tsitaatide kogumit: seal võiks olla Andy Warhol`i Campbelli purgisupi sarnane küünilis-esteetiline manifest või ka viide Duchamp`i ready-made`le, võib-olla isegi Jaan Toomiku julguseproovile ning populaarsele Tartu semiootikale. Campbelli purgisuppide eksponeerimisel oli vaid oluline purkide fassaad- sisu oli aimatav ja ebaoluline, sest eksponaadi identiteet seisnes vaid sildis. Mitte mingil moel ei võinud arvata, et tegemist oli äravisatud, tühjade ja prügiks muutunud purgisuppidega. Coca-Cola plastpudelite puhul on fassaadiküsimus tehniliselt teine- kui pudel on täis, moodustab see musta, täidlase tausta punasele sildile. Kui pudel on äratarvitatud, on see silmaga nähtav. Ootamatu ainega täidetud kujul on endiselt vaatajale ilmne, et pudel ei ole enam tarvitatav, et selle sisu ei ole ootuspärane jne. Pudelite sisu abjektsus muudab abjektseks ka pudeli enda. Nõnda kahaneb ka Coca-Cola üldtuntud sildi mõju ja kasvab prügisuse osakaal. Nii juhtuks ka juhul, kui pudelid oleksid täidetud millegagi, mida abjektiks ei peeta, näiteks valge viinaga. Ka sel juhul oleks selge, et pudel sisaldab ainet, mis sinna ei kuulu- järelikult on pudel eelnevalt tühjaks joodud ja ka pudelis sisalduv aine on eemaldatud tema algsest ümbrisest. Pudeli läbipaistvusest tuleneb märgi läbipaistvus ja dünaamika, mis ei võimalda nimetatud installatsiooni samastamist popkunstiga. Sellega koos langeb ära ka ready-made`i tsitaadi adekvaatsus- sellise sisuga pudelite puhul on keeruline väljendada masstootmist, küll on aga võimalik rääkida masstootmise ja biosfääri vahekorrast. Ehkki Jaan Toomiku „väljaheitepurgi“ kontseptsioon tegeles teatud ajastu ja keskkonna sotsiaalprobleemidega, tõlgendatakse nimetatud tööd kui shokeerivat julguseakti. Nii võiks ka Anon Porx`i installatsiooni puhul keskenduda vaid ühele pudelile, mis on täidetud uriiniga ja käsitleda seda kui mingit shokikunsti vormi. Erinevalt Jaan Toomiku tööst ei ole Anon Porx`i installatsiooni puhul osutatud pudelite sisu tekkeloole. Pudelite sees asuvad visuaalsed märgid, mida võimendavad juurde lisatud keelemärgid. Põhimõtteliselt ei olegi niiväga oluline, mis pudelitesse on villitud. Valik on juhuslik- oluline on vaid diskussiooni visuaalne täiendamine, vahetu kohalolu ja reaalsus. Näituse Tartu kesksus ja kõnealuse installatsiooni osutus semiootikale võivad aga tõepoolest lülituda Eesti kunstielus hetkel moodustuvasse tahku ja uue kunstiparadigma tekkesse- vähemalt võiksid sellised konstateeringud olla näiteks ühe semiosfääri sees toimuvate tõlkemehhanismide toimimisest või teadvustamise protsessist. Tsiteerimisel baseeruv tõlkemehhanism antud töö puhul aga ei toimi. Vastupidisel juhul oleks vaadeldava installatsiooni puhul tegemist edevate tsitaatidega ehitud nartsissistliku kunstiteosega, mille ainsaks sõnumiks oleks „vaadake, mis ma tegin!“. Juhul, kui selline tõlkeprotsess aset leiaks- näiteks läbi vigase retseptsiooni, ebapädeva kunstikriitiku- nähtuks Anon Porxi installatsioonist siiski see abjektiivne element, mis varjutaks igasugused tsitaadid ja paigutaks kunstiteose faktiliselt kunstiilma perifeersetele äärealadele.

Tartu prügimägi asub linnast väljas Ülenurmel. Sinna on paigutatud ka lennuväli- koht, mille kaudu siirduda teadmatusesse. Teadmatuse suhe maakaartide ja teiste miniatuuridega on aga juba hoopiski uus teema. Ülenurme puhul tõstaks aga esile nime tähenduslikku koosseisu. Mõtteline eesliide „üle“ eelneb nurmele, mis, kui arvesse võtta Tartut kui lähtepunkti, oleks nagu puhvertsoon Tartu ja Ülenurme vahel. Kui võtta lähtekohaks näiteks Tõrvandi, oleks eraldusmehhanism sama aga diskursus teine- Tartu keskse diskursuse puhul on Ülenurme perifeeria, samas Tõrvandi keskse diskursuse puhul on Ülenurme hoopis midagi muud. „Üle“ eesliidet on kasutatud ka Tartu Ülejõe linnaosa puhul- tegemist on piirkonnaga, mis varem Tartu alla ei kuulunudki, vaid moodustas eeslinna, mis oli „tuumast“ jõe abil eraldatud. „Üle“ mõistele vastab kreekakeelne teaduses ja filosoofias kasutatav sõna „meta“- see kui eesliide tähendab millegi ülesust. Kui ühendada keele ja geograafia diskursused, võiks oletada, et tsentrite perifeeriad omavad tsentrite suhtes varjatud ülemvõimu ja determineerivad seda. Tartu on keskkonnana piisavalt kompaktne selleks, et teadvuse ja mitteteadvuse, keskuse ja perifeeria tekkeprotsessid esile tõuseksid. Selles märgistikus on võimalik selgelt osutada ka prügi kontseptuaalsele asukohale, päritolule ja olemusele. Lähtuvalt semiosfääri ja biosfääri suhetest võiks öelda, et biosfäär omab nimetatud üle-suhet (ülimuslikku ja determineerivat) suhet semiosfääriga, kus tegeletakse kõikjalt kaela valguva korratuse teadvustamise, kaardistamise ja märgistamisega. Nendele vahekordadele ja protsessidele viitamine ongi mõtteline teekond semiosfäärist biosfääri aga kuna märkidest ja keelest pääsemine ei ole võimalik, peab siiski semiosfääri naasma ehk konstateerima, et kogu retk ongi toimunud semiosfääris.


Veel mõtteid seoses kunsti ja institutsioonidega
Justify Full
Kõigepealt sellest, mis võiks motiveerida üht inimest võtma sõna poliitilistel teemadel. Arvan, et üldkehtiva süsteemi mõjutamisele orienteeritud seisukohad saavad lähtuda ainult võimust või võimuihast. Viimane võib eksisteerida ka teadvustamata vormis, niiöelda idealismina. Ihadest loobumine peaks olema võimatu- ainuüksi selline soov viitab iha olemasolule. Samas on teoreetiliselt võimalik teatud ihade puudumine või esinemine vaevumärgatavate sümptomitena. Nõnda selgitan ma asjaolu, miks ma püüan alla suruda soovi hakata kunstivaldkonda vastavalt oma äranägemisele modelleerima.

Institutsioonidega seotud ihadest kõneleb Nina Möntmann oma artiklis „The Rise and Fall of New Institutionalism“. Tõepoolest, institutsioonide loomine on teatava korra tekitamine kaose keskele, võimu kehtestamine keskkonnas, ruumi loomine ja okupeerimine- see kõik toimib kui iga elusolendi instinkt ja igapäevane tegevus. Uus institutsioon on uus võimalus võimu haaramiseks, kui mitte kuskil mujal, siis esialgu institutsiooni enda struktuurides. Abstraktsel tasandil võimuhaaramise ja -jaotamise üle juurdlemine on tõepoolest ihadel baseeruv tegevus ja päädib kõige tõenäolisemalt frustratsiooniga. Niisiis arvan, et mul on põhjust kõneleda vaid enese ja mulle teadaoleva ümbruskonna vajadustest lähtuvalt.

Niisiis, kuidas võiksid toimida kunstimaailma institutsioonid minu ja mõne teise kunstniku suhtes?! Kõigepealt- arvan, et kunst ei pea olema ettekäändeks, et siseneda galeriidesse, muuseumidesse, kunstikeskustesse, haridusasutustesse, fondidesse, jne. Kunst võiks olla ettekäändeks, et astuda sisse ka paljudest teistest ustest. Ühesõnaga- ma ei poolda dualistlikku skeemi, milles artworld on isoleeritud ülejäänud maailmast ja ühtlasi ei poolda ma ka diskursuseid, mis keskenduvad vaid sellele isoleeritud süsteemile ja suhestuvad ülejäänuga vaid läbi kaitsepositsiooni moodustamise ja kriitika. Nimetatud vormel ja sellest joonduvad kunsti eksponeerimise formaadid (teos-vaataja, teos-galerii, kunstnik-teos, jne) on täielikult õigustatud edasi toimima, kuid diskursust tuleks laiendada. Ühtlasi kipub ammenduma vabaks lastud tähendusväljaga „kunsti“ mõiste ja seetõttu seonduv diskussioon institutsioonide teemal. Kunsti tähendusväljale oleks aegajalt vaja kasvõi kunstlikult ja provokatiivselt tekitada kitsendusi- mitte küll teadvustatud ja kogetud elementidele kontsentreerudes, vaid pigem läbi kunsti mõiste ajutise kaotamise. Praegusel ajal võiks „kunst“ kui hädapärane metafoor pakkuda eksperimenteerimise ruumi mistahes valdkondadele ja distsipliinidele- see võib olla tõlketsoon reaalvalla ja humanitaarvalla vahel või teekond kitsast eriteadusest kultuuriteadvusesse, samas ka vastupidi. Nii võiks kunst olla meediumiks, milles hajutatakse teadusdistsipliinide piirid ja väljutakse konventsioonidest. White cube ei peaks kuhugi kaduma, lisaks võiks see eksisteerida mõttelisel kujul, semiootilise katseklaasina. Ja kunst muutuks üleüldiseks mõtlemise või olemise viisiks. Sellises kontekstis tekiks kahtlemata täiesti enneolematu institutsioneerimise küsimus. Tegelikult ei ole tarvidust oodata mingit märguannet sellisest kunstiparadigma muutumisest. Võib ka praegu rahulikult tegutseda ja tegeleda vähemalt ideetasandil uute institutsioonide genereerimisega, lähtudes- nagu enne öeldud- arvaja ja tema lähikondlaste vajadustest.

Kunst kui erinevate valdkondade eksperimentaalne ruum ja inimeste mõtteviis annab mõista, et institutsioonid saavad tekkida orgaaniliselt, lähtudes mingist väga konkreetsest inimgrupist või inimtegevusest ja valdkonnast, mille keskel see tegevus tärkas, mille huvisid see tegevus teenib. Nõnda moodustuksid segainstitutsioonid, mille ressursside eest ei peaks kindlasti vastutama ainult kultuurivaldkond. Võimalik oleks ka institutsiooni mõiste ümberhindamine ja seeläbi institutsioonide minimeerimine- igat organiseeritud tegevust ei tarvitse alati juriidilise isikuna registreerida ega ka institutsioonina määratleda. Ressursse jaotavate institutsioonide mitmekesisus tuleks siiski kasuks.

Utoopilisest ideetasandist käegakatsutavasse olevikku tulles peab tõdema, et institutsioonitüüpidest olulisem on asjade toimimine, mille eest seisavad inimesed. Vaja oleks elavdada kunsti rahvusvahelist liikumist ja kohapealset kunstielu, vabaneda lõputust tunnustuse ihast, mis on omane kapitalistlikule tarbimisühiskonnale, millega kunst end vastandab, alludes sellega tegelikult ühiskonna reeglitele. „Rahvusvahelisele tribüünile“ jõudmisega kaasnev elitarism (sh elitaristlikud ihad), hierarhia moodustumine ja ressursside märkimisväärselt ebavõrdne jagunemine mõjub kunstielule kokkuvõttes kahjustavalt. Küsimus ei ole nt kaasaegse kunsti keskuse ebaadekvaatses toimimises, vaid mitmekesisuse puudumises. Võimalik, et probleem on kunstnikkonna ühekülgsuses ja kuraatorite vähesuses.

Möntmann`i poolt viidatud „vaba“ struktuuriga institutsiooni tüüpi ettevõtmisi on Eestis algatatud mitmeid. Naljakal kombel kajastavad neist mõningatele kuuluvad modernismile viitavad nimed (tehas, katel, vabrik, linnak, jne) institutsiooni-iha modernistlikku iseloomu. Sektantlikult kindlate tunnustega alternatiiviks on Non Grata, millel peaks olema välja kujunenud autonoomne rahvusvaheline suhtevõrgustik. Levinud on klisheed, et kui vabrikus lastakse tümakat, siis nongratalased vehivad seasisikonnaga. Võib öelda küll, et teatud osa kunstnike ühendusi ei toimi kunsti-institutsioonidena, vaid on kindlate subkultuuride konsumeristlikud mänguväljakud. Kindlasti on aga puudu julgetest kuraatoritest, kes tunneksid aktiivset huvi võimalikult mitmekesiste kunstnike tegevuse vastu, tegeleksid suhtevõrgustike loomisega ja astuksid välja „kunsti“ tavapärasest raamistikust.



------

Mina ei sattunud Kunstiakadeemiasse sugugi lihtsalt. Selleks pidin ma kümme aastat tagasi Tartust ära minema ja asuma Tallinnas õigusteadust õppima, 21 aastaselt täiskohaga kolmeks aastaks kindlustusfirmasse tööle minema, täieliku enesest võõrandumise vältimiseks kirjutama hakkama, korraks Tartusse tagasi tulema, et filosoofiat õppida, selle siis pooleli jätma, et hakata midagi asjalikku peale omandatud juuraharidusega, seekord siis advokaadina, ja pärast mõningaid aastaid aru saama, et kõige viimane punkt enne seda, mida ma kogu aeg olen taga ajanud, on kunst. Jaan Toomiku juhitud interdistsiplinaarsete kunstide õppetooli magistrantuuri astudes käisin magistriprojektina välja erinevatest töödest, näitustest ja sündmustest koosneva tegevusprotsessi, mis püüdleb teatava iseolemise või ühtsuse poole ja kulmineerub selle ühtsuse saavutamise või mittesaavutamise esitusega. Sellise otsiva liikumisena kujutasin ma tollal ette Kunstiakadeemias õppimist või põhitegevusena kunstiga tegelemist ja umbes sarnane protsess praegu kestabki. Ma ei usu, et see kunagi lõppeda võiks. Kunst seisnebki liikumises, vähemalt minu arvates.

Institutsionaalsus on kunsti puhul terava küsimärgi alla seatud. Institutsioonidega kaasnev konkreetsus ja piiritletus on elutegevuse arenemise suhtes tihtilugu liiga nurgeline. Institutsioonid on nagu bambusetihnikusse raiutud lagendikud, mis lubavad meil kättesaamatusse kohta siseneda aga väljendavad sealjuures oma traumaatilist olemust ja meie väljavaadete piiratust. Omast kogemusest teiste õppeasutustega võin öelda, et Kunstiakadeemia on piisavalt läbipaistev keskkond selleks, et märgata, kust kulgevad institutsiooni formaalsed raamid- need on aga hoopis midagi muud kui imperatiivsed ja pimestavad kivimüürid. Need viimased teenivad tänapäeval varjamatult suure haridus-business`i huve, püüdes tõsimeeli veenvalt mõjuda. Õnneks on Kunstiakadeemia väljaspool süsteemi, milles üliõpilaskonna hariduslikud ja intellektuaalsed huvid on teadvustamata ja maneerlikud, ja milles haridusasutused hoolivad oma tudengitest sama palju kui pangad ja meelelahutusäri oma laenutoodete, õlle ja lugematute tarbimispakettidega. Ma ei räägiks seda, kui ma ei teaks vastutavatel kohtadel töötavaid inimesi, kes on oma hariduse omandanud kiretult spikerdades aga sealjuures aktiivset üliõpilaselu viljeledes. Õppejõu ja õpilase vaheline intensiivne ja vahetu suhe on üks EKA eripära, millest ma juba ammu kuulsin, ja mida ma praegu täiesti ainuõigeks ja hädavajalikuks pean. EKA-s on raske midagi teeselda ja ennast varjata- mitte kellelgi ei tohiks seal olla pääsu iseenda valvsa silma eest.

Kaasaegse kunsti puhul kerkib aegajalt üles küsimus, mismoodi on üldse võimalik õpetada (järelikult ka õppida) kunsti, mille olemus ei ole juba ammu enesestmõistetav ega taandatav kindlatele tehnikatele. Mõistagi, saab see küsimus tekkida pärast märkimisväärset õppimist. Samas on selge, et kui läbi kunsti võib tegeleda kõigega, isegi sellise määrani, kus tuleb kunsti enese olemasolu arvelt kunsti enese jaoks ruumi vabastada, tuleb õppida ja õpetada absoluutselt kõike, mis võimalik. Omast kogemusest võin öelda, et kunsti abil olen ma jõudnud paljudele asjadele- ka õigusele- lähemale kui enne. Asi on mõtteviisis ja erinevates humanitaarvalla distsipliinides, mis „hakkavad tööle“ just kunsti keskel. Näib, et kunsti mõiste külvab Eesti ühiskonnas segadust ja selle mõistmine on umbes sajandivanune. Tänaseni seisavad üksteisest eraldi näiteks kunst ja kirjandus, mille asjaosalised üksteise tegemistest eriti midagi ei tea. Selline, esmapilgul paratamatu lahtritesse jagunemine hoiab kunsti üsna kindla tähendusvälja raamides. Oleks hea, kui Kunstiakadeemias toimuks selles osas rohkem kollektiivset tegevust- vähemalt diskussiooni tasandil. Seni vastavaid arutelusid korraldatud igaaastasel Kunstiteaduse instituudi (KTI) talvefoorumil, samuti on seda teinud mõned teised akadeemiast eraldiseisvad grupid.

Interdistsiplinaarsuse huvides on Kunstiakadeemia puhul eriti oluline koostöö teiste ülikoolidega, et tudengitel oleks täielik avatus kõikidele võimalustele humanitaarvaldkonnas ja mujalgi. Teiselt poolt võiks Kunstiakadeemia ja teisedki institutsioonid, liikumised või isikud olla avatud võõrastele suundadele, et kunsti näol saaks eri teadusharude vahele tekkida eksperimentaalne ruum, mis oleks autentne alternatiiv teaduse püüetele end turundusliku loogika abil populariseerida.

Muidugi on kunstil ja akadeemial lõputu hulk erinevaid omadusi, eesmärke ja nägusid. Kindlasti ei peaks haridusasutus tegelema poliitikaga, vaid sisaldama hoopis potentsiaali kõikvõimalikes suundades liikumiseks. Eks tema üldine ilme kujunebki selle käigus. Minule näiteks tundub, et Kunstiakadeemial on küljes teatav modernismi hõng. Samas on kaasaegne kunst midagi sellist, millel pole ei lõhna, värvi ega maitset, ja kui vaja, siis ei ole seda isegi olemas- samas sobib ta kandma ükskõik, missuguseid aroome, kasvõi modernismi omi.

Wednesday, November 4, 2009

Miguel Barcelo, Francois Augieres














üks huvitav urbanistika-alane psühhogeograafia ja eksperimentaalteaduse projekt
linnad, kohad ja taimed

Franziska & Lois Weinberger


home-woodoo- kui kartulile kana suled külge panna, arvab tõbras, et see on saak


vapustav äratundmine

palveraamat

lindude pilvelõhkuja


puuseen, tutt


sarkofaag



nagu puujalaga katk või halltõbi





ront, mis on nagu hunt


seesama ront ja veel mõni

põdranott


Sellel näitusel tundsin end nagu kodus.
Franziska ja Lois Weinberger!

Egiptus




Hans-Peter Feldmann, Schattenspiel



"ka nii võib"-mõttearenduse eksponeerimine

....



näiteid nupukast kunstist, mis mahub kenasti sõna "huvitav" alla ära

Fiona Tan, "Rise and Fall"






elujõe kulgemine

Põhjamaad, vol 1







"Kodu on see, mille sa maha jätad!"
Paljukiidetud põhjamaade paviljonid.
Üldmulje: steriilsus, turvalisus, professionaalsus, raha lõhn (tekstimõnu?)
ja kodanlikul mõttelaadil põhinevad otsitud traumad