Friday, October 5, 2012



INIMMETSANDUS

Manifest
 
„Inimmetsandus“ on poliitiline avaldus ja kriitiline akt, samuti ka reaalselt aset leidev inimtööjõu ja loodusressursside ekspluateerimine ja instrumentaliseerimine Lääne ja Ida-Euroopa vahelistes suhetes. Hoolimata sellest, et meie – Eestist pärit 10 x 10 meetrit kunstnikud – oleme kõnealuseks aktsiooniks valmistudes tasuta tööd teinud, ei kõnele käesolev avaldus pelgalt kaasaegse kunsti süsteemi puudutavatest probleemidest. Me oleme lojaalsed Kiasmale kui Performance Compost`i organiseerijale ning tänulikud selle eest, et meid esinema kutsuti. Meie avaldus kaitseb rassistatud ja ekspluateeritud Ida-Euroopa tööjõudu Läänes ja pöörab eeskätt tähelepanu Eesti immigrantidele, kes töötavad Soomes.

Lääne globaalkapitalismi totaalsus on tekitanud olukorra, kus ametlikult ca 30 000 ja mitteametlikult ca 100 000 Eestist pärit immigranti töötab Soomes, tihtilugu kohalikest madalama palga eest, jättes oma elud, kodud ja perekonnad vaesesse Ida-Euroopa riiki, kus valitseb sotsiaalne katastroof. Kuigi kõnealune immigratsioon algas palju varem kui 2004. aastal, on see osa Euroopa Liidu laienemise plaanist. Austria ajakirjanik Hannes Hofbauer on kõnelenud sellest, kuidas ammu enne Euroopa Liidu laienemiseks vajaliku juriidilise võrgustiku valmimist loodi endistes Nõukogude maades kolm ülemineku alustala, mis pidid vastama kapitali loogikale: a) hüperinflatsioon ja šokiteraapia; b) turu loomine, uuendades „stagneerunud“ ühiskonda, mille tulemusel tekkis Lääne kapitalile odav tööjõuturg; c) reformid ja erastamine. Ida-Euroopa riikide hüpoteetiline vabadus, mis tekkis pärast Berliini müüri langemist 1989 aastal, muutis tundliku post-kommunistliku Ida-Euroopa maastiku kauboikapitalistlikuks sõjatandriks, ehitades niiviisi Lääne kapitalile vajalikku maandumisrada, ja tuues ohvriks kohalike elud ja heaolu.

Enne kui hakata rääkima enesekolonisatsioonist Ida-Euroopa riikides ja otsima Nõukogude kommunismi varjatud kapitalistlikku iseloomu, enne kui nõustuda Lääne vasakpoolsete arvamusega, et Nõukogude kommunism oli läbikukkumine, peaksime me tähelepanu pöörama sellele, milliste propagandamehhanismide läbi kujundas Lääne kapital oma mainet Külma Sõja perioodil. Ida-Euroopa rahvusriikide loomine oli vajalik eeldus selleks, et lülitada end globaalse kapitali ja globaalse kultuuri külge. Tüüpiline Ida-Euroopa poliitiline kokteil tähendab neoliberaalset valitsust, mis toimib käsikäes rahvusliku konservatismiga. Viimase ülesandeks on olla valitseva ideoloogia formaalne eneseõigustus ja tuimesti – pehmendamaks kurba tõsiasja, et Ida-Euroopa rahvusriigid on sisuliselt globaalkapitalismi maskid. Nende riikide ülesehitus – kaasaarvatud haridussüsteem ja kultuur – toimib kui odava tööjõu kasvulava.

Idaeurooplaste immigratsioonil on kahtlemata olnud mõju Lääne tööjõuturule ja sotsiaalsele heaolule. Sel ajal, kui Ida-Euroopast liikus näiteks Inglismaale suur hulk võõrtööjõudu, oli sealne töötuse tase kasvav ja kõrge. Seda seletatakse asjaoluga, et idaeurooplased on nõus tegema „musta, rasket ja ohtlikku“ tööd madalama palga eest kui kohalikud. Sarnane tendents on teada Soomest, kus Eesti ehitajad on kujunenud justkui omaette kaubamärgiks. Idaeurooplaste tahe teha madala palga eest „räpast, rasket ja ohtlikku“ tööd ei tulene subjektiivsetest valikutest ega protestantlikust tööeetikast, samuti ei tulene see Nõukogude kommunismist, idaeurooplaste üleüldisest tagurlikkusest, destruktiivsusest ja brutaalsusest. Ainus põhjus sellele ennasthävitavale tahtele on sotsiaalne katastroof, mille on loonud Ida-Euroopa rahvusriikide neoliberaalne poliitika, ja globaalkapitalistlikule vabale turule allumine. Selle tulemusel kannatab kohalik elu – näiteks Eesti meditsiinitöötajate massiivse Soome siirdumise tõttu on langenud tervishoiusüsteemi kvaliteet. Kogu sotsiaalsüsteem on liikumas Ameerika Ühendriikide mudeli poole. Sellise mudeli, mida filosoofid Achille Mbembe ja Marina Grzinic on nimetanud nekrokapitalismiks – see on süsteem, mis laseb elada neil, kes suudavad iseendaga toime tulla, ja paneb surema need, kes seda ei suuda.

Keele ja kultuuri (mida iganes see ka ei tähendaks) sarnasus on ühendanud Soome ja Eesti justkui omamoodi sugulussuhtesse, millel, arvestades antud olustikku, on perversne ja kuritarvitav alatoon – võimalik, et sellest ongi saamas soome-ugri kultuuri varjukülg. Seetõttu peaksime me oma ümber mõtestama oma kultuurisidemed ja –konstruktsioonid, lähtudes kolonialistlikust ja neokolonialistlikust perspektiivist. Sarnane kuritarvitav sugulussuhe on Rumeenia ja Itaalia vahel – sealgi on keeleline sarnasus ja hüpoteetiline kultuurisild, mis paraku toimib kui infrastruktuur Rumeenia odavtööjõu liikumiseks Itaaliasse. Nõnda on Soome ja Eesti vaheline erinevus sotsiogeneetilist päritolu – eelkõige rassiline. See on Ida ja Lääne vaheliste neokolonialistlike suhete puhul tüüpiline, antud juhul on kontekstiks Balti riigid ja Põhjamaad – Soome ja Rootsi. Kuigi Euroopa Liidu sisesed piirid peaksid justkui olema kadunud ja Ida peaks olema muutunud endiseks Idaks ning Lääs endiseks Lääneks, eksisteerivad piirid ilmselgelt edasi. Need on inimeste vahelised nähtamatud piirid, mis põhinevad tööjõu kui sellise rassistlikul olemusel.

Unistus vabadusest – vabadusest elada ja töötada kus tahes on kujunenud vabadus elada viletsates tingimustes madala palga eest, mis Eesti oludes tähendab head sissetulekut, ning olla eemal oma kodust ja perekonnast, teispool Soome lahte. Subjektiivne vabadus on institutsionaalne osa suurest konverteerimismasinast, mida etendab kõige paremini laevaliiklus Soome lahel – juba 80ndate lõpust alates on seal olnud „kultuurisild“, mille sisendiks on Soome alkoholituristid, Eesti prostitutsiooni põhilised tarbijad, ning väljundiks Eesti võõrtöölised, rõõmsalt arendamas Eesti keskklassi, olles Läänes alamakstud. Kuna odav Ida-Euroopa tööjõud on Lääne riikidele kasulik, võib Ida-Euroopa viletsat olustikku vaadelda kui kasulikku väetist edukaks lõikuseks. Seetõttu võib ka Eesti vaesust kui massilise migratsiooni põhjust pidada justkui Soome loodusvaraks, ning sel juhul on Soome laht vaadeldav kui Middle Passage`i kaasaegne versioon.

Aafrika vanasõna ütleb: „See, kes ei tea, kust ta tuleb, ei tea, kuhu ta läheb“. Ida-Euroopa riikide ametlik poliitika on hoida Nõukogude aega trauma ja katkestuse staatuses – see on justkui tühik kahe kapitalismi (Nõukogude-eelne, Nõukogude-järgne) vahel. Aeg, mis selles tühikus kulges, on justkui halb unenägu, ehkki see unenägu moodustab suurema osa paljude idaeurooplaste (sealhulgas poliitikute) elust. Identiteedipoliitiline otsus, mille kohaselt Ida-Euroopa trauma asub just Nõukogude perioodis, põhineb juriidilistel ja ideoloogilistel alustel, ehkki trauma aluseks on ideoloogiline ümberlülitus – nii-öelda „süsteemivahetus“. Ideoloogiline ümberlülitus ei piirdu ainult poliitilise süsteemiga või mõtteviisiga – ideoloogia läbistab kogu orgaanilist elu, algusest peale, koos mineviku, oleviku ja tulevikuga. Paljude idaeurooplaste arvates ei tundnud inimesed end Nõukogude ajal kunagi nii tühise ja biopoliitiliselt instrumentaliseeritud massina nagu nad tunnevad praegu. Isegi kõige äärmuslikuma sotsiaalse ebaõigluse kestel säilis inimestel lootus ja arusaam sellest, mis on tõde. Kuid nõnda oli ka tolleaegses Läänes – ajal, mis eelnes globaalkapitalismi võidukäigule. Niisiis on muutunud on kogu maailm. Ent sellest hoolimata peaksid idaeurooplased mõistma, kust nad tulevad ja kus nad asuvad, niisamuti kui Lääne riigid peaksid oma postkolonialistliku vastutuse kõrval tajuma ka oma neokolonialistlikku vastutust.
Aktsioon „Inimmetsandus“ on pühendatud kõikidele Ida-Euroopa võõrtöölistele Läänes, sealhulgas Eesti immigrantidele, kes töötavad Soomes. Aktsioon seisneb järgnevas: Eesti loodusvarad – puit ja inimtööjõud – transporditakse Eesti maksumaksja kulul üle Soome lahe. Puitmaterjal, milleks on koormatäis kände, laetakse maha Kiasma ees ja veeretatakse ükshaaval nelja kunstniku poolt galeriiruumi. Samaaegselt toimub manifesti ettelugemine. Protsessi tulemusena jääb Kiasma valdusesse kännukoorem kui Eesti loodus- ja inimressursside kehastus, mida Kiasmal on vaba voli interpreteerida, kasutada või arhiveerida. Käesolevat manifesti levitatakse nii Eestis kui Soomes – igaüks, kes soovib sellega ühineda ja sellesse panustada, on teretulnud appi Kiasmasse kände veeretama pühapäeval 7. oktoobril kell 14.00–17.00.


*10 x 10 meetrit


* 10 x 10 meetrit rühmitus on pidevalt muutuva isikkooseisuga tegevuskunstnike kollektiiv, mis tegutseb alates aastast 2009. Rühmituse eesmärgiks on vallandada vabas vormis loomingulisust, inspireerudes sageli abstraktsetest ruumilistest ja absurdsetest inimlikest nähtustest. Piirates oma tegevusvälja 10 korda 10 meetriga püüame aktsioonides keskenduda konkreetse elulise situatsiooni olemusele, puhastada seda üleliigsest infost. Teisalt saab 10 korda 10 meetrist lavaruumist süsteem, mis suunab meie tegutsemist ja mille vastu me mingis mõttes ka mässame.
Viimasel kolmel aastal oleme üles astunud Kanuti Gildi Saalis toimuval Made in Estonia maratonil kuni kümneminutiliste lühivormidega. Aastal 2010 esines kollektiiv ka tegevuskunstide festivalil Seanahk Haapsalus.
10 x 10 meetrit liikmed: Eva Labotkin, Epp Kubu, Tanel Rander, Mai Sööt, Villem Jahu ja Andrus Lauringson 

Monday, March 12, 2012

Interview with Salme and Maire on 22-nd of February 2012

Discussion at the cafè of elderly house. The cafè is closed for book inventory. Background sounds are formed by counting of euro coins. The chaplain of elderly house is also present and all the participants keep up the discussion, ask questions from each other. Salme (96) was born, raised and living in countryside of Central-Estonia. Her childhood memories are based on the first republic of Estonia. Maire (66) was born, raised and living in Tartu. She has memories from the period after II WW. A rough translation of the interview:

Salme: I am the 9-th child in family, i had younger brothers-sisters, i played with them. I had a small brother, a small sister, 2 years between one, 4 years between the other, so i was playing with them and the older ones did schoolwork. They already made me write and read, when i was 4 years old. We didn`t have much toys. We went out with the cattle already in May, then we could cut branches of willow trees. We used to play garden, we used to play sheperds as we were sheperds. I am an engrained countrygirl, but now here i can live in the city. Then we used to cut cows out of wood, i used to have a knife, a pocket knife, so we did the garden, a timber garden. So were we, children, playing. We didn´t have any toys bought from shop, we were not that wealthy, i was still the 9-th child in family. Childhood was a beautiful time and a nice life and…

Maire: I am indeed an engrained Tartu citizen. I was born, raised and living in one and the same house, until it was reimbursed to its former owner. After this i also lived there for a while. And then i got my own flat, that was two years ago. And almost two years im living here. So i went away fromm that house. So long time i`ve been living in Tartu. Wooden house, a gorgeous mansion. Reimbursed to its former owner, so i started to feel myself as stranger.

But i was born in the end of the war. I don`t have anything to speak about my toys. We had a telephone, because of my father`s job. I was such a wall-telephone, with huge bells. Then my father and mother let us play so, that i could lift the phone tub up and put down again, we couldn`t touch it more. But i remember my first phone number: 44 62. I really wonder that i still remember it. Then the time of school began. It was all in Tartu, in one school until 8-th grade, then in Treffner and then in the university. But out of toys in that age the telephone was one thing, but there was also a doll – made of cellophane. It was a product of our comb factory. Without any clothes. Me and my sister then tried to make some clothes to cover it, as much as we could. It was one of our toys, but we had also games to play. We played hopscotch in the yard. Lines were drawn on sand, we were jumping there and, according to rules, the one, who stepped on lines, fell out of game. We also played dodgeball. And bounced the ball against the wall of our house, that displeased people living in the house, because it was quite noisy. Also there was threat that the ball breaks a window and such things also happened. Sledge was my toy. We had a hill, we used to live under the hill. There we could sledge. In that time all the gardens were surrounded by barbed wire. So, when we were sledging, it was inevitable, that we reached the wire. Then in the evening our mother had to work on our pants. We couldn`t afford new ones, so the old ones had to be repaired. But she was never angry on us. Just took the pants, darned, washed and in the morning we put them on again. If not, we had other pair of pants, similar. My mother was a housewife, so life was comfortable, father went to work. Father`s tools were covered with grime. He would have let us, but we as girls didn`t find those things appropriate to play with. Father was a chimney sweeper. He had a lot of experience about Tartu and other things. It was time after the war, i was born in 1945.

Were you also wandering around the city?

Maire: Oh yes. With my father we used to go to Raadi. H ehad nice memories about the national museum. The city was in ruins, as all the river bank. We looked around in that area. Father had been living there and from some ruins we found pieces of porcelain, etc. It was also a game for me. I remember that the house that now is in the square on the edge of Vabaduse avenue. If you come from Kaarsild, it`s to the left. It had towers, i guess it was a house for dwelling, but it was demolished. Then it was rebuilt without the towers. And also market hall was built. By Matteus. The house of Estonian Bank. We were also seeing that. To such houses my father used to bring me. And those bridges in Toome. He also spoke about them. When the new Victory Bridge was built, Tartu changed a lot. The Horse Bridge was demolished, it was made of wood and it couldn`t carry more than a horse and a rook. But still smaller cars drove over, heavier had to go over Luunja, there was a bigger bridge. And then the Victory Bridge, where cars could drive. Then came Kaarsild and it was a big change. Students started to use it. And we had the tribune. We were marching in front of it, in October Parade. Now it`s gone, all such things are gone, unfortunately, i think. Those things could have found another function, rebuilt for something else. But of course its inevitable.
  
So as a child you were more in touch with the city?

Maire: Yes, i was a city kid. But all the summers i spent in grandma`s house. It was a golden life.

There was everything different, different friends, etc?

Maire: No, i didn`t have much friends. There were not much families with kids, there were more elderly people, those, who had kids, i didn`t know.

There were not many kids after war?!

Maire: Yes, not many. I remember only old people, who my grandmother visited to talk or to bring milk. We had bread days, we went to bring bread, people baked their own bread. It`s Tarvastu, Mustla now. It was beautiful in my grandmother`s place. There were four chicken and one rooster. Chicken were fed every morning by hand. There was also a swine, but it was kept until Christmas.

You were a country child, your childhood was completely different, comparing to Maire`s?!

Salme: Oh, it`s not possible to compare at all. I had a knife, could do things with wood, could make a horse, cows, i was a country child indeed. Mother was the only daughter in farm. Father had four borthers and one sister. Father was a grown up already, when his mother died. Then father went to work in another farm. Married the daughter and got the farm. Father was dark, with curly hair, mother was blonde. When my father died, a brother of mine got the heritage. I was 10 years old, when we moved away from Türi, father bought land in Imavere, from a Baltic German. There was no house. But there was schoolhouse, the mansion. Estonian government took everything away from Baltic Germans. This Baltic German was a bank director in Põltsamaa, in 1939, he left Estonia after Hitler`s call. Father built up the house and we lived there, we had our herd, we had the mansion fields. I saw those people working for Germans („moonakad“). There was not many children, but a school with 180 children. I lived in the heart of mansion, 500 steps to schoolhouse.

What did you play when keeping the herd? Did you have to leave school earlier to look after the cattle?

Salme: There was no place for keeping cattle, only fields. But we could rent such land from the state and cows were brought there in springtime. But before there was no such land, father bought the heart of mansion, the mansion house was taken away and turned into school. The Baltic German was given only two rooms and a kitchen there, so he left to Põltsamaa.

What about dolls of your childhood?

Salme: There were no dolls. Maybe only those made of wood. My sister, two years older than me, a pretty girl, she had rich godmother, who gave her a nice dress. I was envious that i didn`t have such.

But did you see any dolls in other families?

Salme: There was a family with chidren far away, there we were playing, i remember i fell into a pile of glass. Then ran home quickly and my mother cured me.

Children used to have their games that they played, while looking after cattle…

Salme: Well, what games do you have there, when you are chasing the cows. There were no other sheperds, but there were „moonakad“, living in small low houses.

What kind of dreams did you have?

Salme: I had dreams, when i was a bit older. Then i wanted to become a schoolteacher and actress.

Why didn`t you become one?

Salme: Well, i couldn`t, there was no money. Father died young, i wasn`t even 15. Mother alone kept the farm with older brothers.

Did you use to draw in your childhood?

Salme: Yes, i made houses and nature pictures. Teacher took my pictures, so they were in a way recognized. But it didn`t develop anywhere.

Maire: I did all my duties in drawing class. I used to draw houses, nature, as we had a nature teacher, who brought us there. And drawing teacher was strong – an artist.  

What did you use for drawing?

Salme: We didn`t have color pencils in that time, then there were colors, in pots. Watercolors. We used brushes. There was also the black pencil, the same we used to do schoolworks, mathematics. But no color pencils, those came later.

Maire: For example, i started with color pencils. Watercolors came later. How history has changed. Color pencils were in 6-set, my first ones, that father bought me. Then there was a 12-set, not more, it was maximum. And then came the watercolors.

What kind of presents were given to children in that time?

Salme: Presents were like that – in Christmas, mother made peppercakes, she was a good baker. Parents went to church in New Year`s Eve and put the peppercakes in the basket on top of a closet. But we, the children, stayed home, i was a great climber and i climbed on the closet to get the peppercakes. We never got enough. We only got a piece of meat in dinner, potatos as much as we wanted, but in case of meat always a small piece for everyone.

Any birthday gifts?

Salme: No such thing didn`t exist, i don`t even know that i have a birthday. There was no birthday at all.

Maire: Well, i don`t remember, maybe Christmas were similar, that peppercakes were made at home and christmastree as brought. Father always brought it. Then some kind of decorations, bought from shop, but not much. And foods and drinks… Father and mother were no church-people, they didn`t go there. We feasted at home, by the table, but during Christmas. Also during Russian Christmas, but during Christmas Santa Claus came. He didn`t bring us anything, asked to read a poem, i don`t even remember if we got something from him or not. I was a great candy-eater, so maybe i got a candy. There was a candy called „purgilörts“. It was sold in big jars, they were pillow-shaped, covered with sugar, jam inside. Those i wanted, so probably i got them.

In your case it seems that children were not spoiled at all. The gifts were practical, if there were any at all. And rather for Christmas than for birthdays.

Salme: Yes, we didn`t have such manner t omake gifts.

Maire: Our family was a bit wealthier because of father`s work, but it was all spent… Everything burned inside, parents moved to an empty flat. There they started to buy new furniture, left behind by Germans. From those who sold it… We had a piano, it was bought for my sister, who had talent, but she didn`t like it and didn`t want to become a musician. I couldn`t play at all and had no interest aswell.

So your dreams were not related with things, but rather with future?

Salme: Yes, and they couldn`t be. In the winter you are at school, in summer keeping the cattle… Chasing cows, when they started to run, you had to watch out not to get smashed.

Maire: We both were from unwealthy families, then such things couldn`t be demanded.

You saw the drawings from the exhibition of ERM and you have experience with contemporary children. What do you think about the changes of world during last 20 years?

Maire: Pictures are better, if there are materials to make them of.

But what about the content?

Maire: Well, that`s depending on person, the skills in drawing and fantasy. But fantasy is nowadays wider, because children can see more. They have been in places, with cars, with parents, travelled around, seen more.

But are those fantasies in this case, maybe these are rather memories? Fantasy comes, when you imagine things that you have never experienced…

Maire: I don`t know. If he went to drive around with car yesterday and today draws a car with four wheels.. What is it then?

Did you have some kind of fantasies, when you were wandering around the ruins of Tartu and you, when keeping your cattle?

Salme: We played a lot of ball, we had sports square by the manion, there were young people together, playing ball. Or running around. There was a park, the mansion house was inside of the park. Many young people going together.

Often, when a child is alone, he starts to imagine things. I remember myself creating colofrul worlds in my mind, when the outside was boring and empty, somewhere in the middle of city or in a forest…

Maire: I was never alone, we had a lot of children in the yard. From every family there, and in the yard we met. From morning to evening we played ball, talked. When i went to sleep in the evening, i was so tired that i fell asleep at once, after my head reached the pillow. But we had no toys. If you thought something out yourself, then maybe…

So, today the children have richer life?

Maire: Much more richer.

Is it good?

Maire: No, it`s not. For example, if they have had such things (notes at her mobile phone) already five… Why do they need it? I have had two of those, and im as old as i am. And third one is here, the old one of other people. And i have lived my life like this, as old as i am. But, when i hear young people talking that they need the newest one to make and show pictures… Im so old that i can`t respect it. We didn`t have anything like this, we didn`t even know how to desire this. Didn`t know that such things would exist. I went to work, i had a typewriter, a bit fancier than others were given, it was an achievement.

Salme: In old times there was no telephone at home. In our case, our phone calls came to the mansion house, then somebody called us and we went there to answer. All newspapers and post also came to mansion house. If you lived in the heart of mansion, life was like that.

Maire: We got our telephone because of father`s work. It was such work that required telephone, that`s why.

Telephone was also your toy as you said…

Maire: It was a toy that much as father allowed us to lift it and put back. My sister`s son built a new house and let the phone renovated and put on the wall. If one would renovate it completely, you could also use it. But nowadays there are no such lines existing… But to me it`s extremely interesting.
Interview with Salme (99 years old) on 21-st of February 2012
(A rough translation)

Contemporary childhoods seem to be different from what they used to be during your youth?!

Much different. My grand-daughter`s son is five years old and he has quite a wide life experience. When i was a child, we hardly had any toys in our cottage. When father was working with timber, i was there, playing with shavings. I cut strips of wood, split them and made crosses. Though, i had a doll aswell, it`s head was made of cloth, where eyes and mouth were painted, and with that doll i used to play. When i got older and had to look after herd, i made dolls out of alder tree and somehow also tried to make them faces. As well and as bad as they came out…

What happened with your dolls?

What happened to them? Oh, the war drove over of them all. When war ended, all w ehad, was a shaken up hen and a cat, that was all we had in our cottage. But what i miss the most is the zither that i got as a present. It was a bit smoked and it had been used by several generations, it had carvings on it`s neck, where the strings were fixed. That i miss the most. Everything was gone, my mother`s cloth coffin was also broken, nothing good was left.

Had any of children from your village nobler toys aswell? Had anyone proper dolls and things like that or did you yourself dream of one?

No, nobody bought any dolls, those were self made, out of clothes, and that was it. The farm needed agricultural tools and other inventory.

But probably you used to play some kind of games there?

Yes, by the cattle, we used to play „Trip to Riga“. It was like that: one meter of an alder tree was peeled, then a wooden stick was split apart and it was somehow thrown. When the split sides fell down the same way, then the „horse“ could go further. The „horse“ was some kind of hooks, made of alder tree, that we used to play with. There was also a stone-game, with five stones. At first you throw a stone up to the air, in the same time you grab another stone from ground, and later, when you get quicker, you can grab already four stones, when first one is still in the air. Those were the games to play when looking after herd.

But at home?

We usually didn`t play at home. There children used to help parents working in garden or do something else useful. Maybe in some richer family the life was easier, but in our case w ehad expanded our farm and developed the inherited perishes. I remember how the barn was built, when the herd got bigger.

But how could you then play with these self made dolls?

The dolls, made of clothes, as they were… yes, we played with them in the evenings and on Sundays that were celebrated. And by the herd and…

What did you, children, dream of during these times? Did you have any dreams?

Well, sure i had. I wanted to see the city and …i used to stand on a hill and look towards the city. From there i could see the road to the city and church towers. I thought if i could go there and look around, see bigger buildings. The state mansion was near, there was breed cattle. And also an event was nearby – russians were buying the cattle, there were veterinarians running around in white smocks or zootechnicians or who else they were. Animals were measured and bought, some were not. That was quite a spectacle.

Did children dream of sweets or city toys?

About the city toys.. I had an uncle, my faher`s brother, who worked in Russia, near Schlüsselburg, as forester. He brought some toys, those were made in the factory. Those i used to handle with care. Those had different roles.. a housewife or…  Well, our life experience was quite narrow, we couldn`t look around that much. Those toys were also a bit rural.

Were the city toys better than rural ones?

They were prettier. Those were dolls in different roles – there were warriors, women, wearing national costumes of Russia. Those were not brought outside. When being by the cattle, some things were done as i told you before about the „trip to Riga“, when an alder stem was stuck into earth and then gone to Riga by wooden sticks.

But why Riga?

I don`t know why, maybe because of some stories told by my father. H ehad a lot of Polish literature, but everything went missing.

Did children have any rocking horses?

No.

You didn`t know how to desire it or you just didn`t have desire for it?

Well, the life experience was narrow. Didn`t want things unknown.

But you still used to swing?

In the time of Easter Sunday… there was a birch tree and a swing. Grown-ups were swinging, children were looking and sometimes we could do it aswell.

Did you have horses in your farm?

Yes, there was a horse.

What kind of animals children used to like? Horses?

Lambs maybe. There was a lot of sheep as there was self-supporting. Bedclothes and underwear were made of linen, outerwear was made of wool.

Did you have any indoor pets, cats or dogs?

Yes, dog was an important friend i used to play with. He was very talented to follow me.

Did the dog live indoors or outdoors?

He was more outside, but during dinner he came inside and stayed under table. He was given some bits by children, though my mother didn´t support this idea, but still children always gave him something.

What kind of Christmas gifts you used to have?

Gifts.. i don`t remember much. But my father sometimes brought a book from Võru, Palju Bookstore. I started to read very early. Also looked the pictures and study the words.

So children used to have more such gifts as books, and less sweets and toys?

We didn`t have much wealth as war devastated us and the farm was expanded, so some things were considered more important than the world of children. Maybe it was better in wealthier families.

Wednesday, May 4, 2011



Kääbuse teekonna hüpoteesile eelnev katse-teekond läbi metsatukk-põld-talu-põld-metsatukk-mägi-loss-põld-stepp

Tänavu jaanuaris tehtud test-rännak Tallinn-Riia-Praha-Budapest-Viin oli haletsusväärne katse sooritada sirgjooneline liikumine Tartust lõunasse. Eriti juba sellepärast, et reisi lähtepunktist -Tartust- sai mööda põrutatud.

Riia

Bussijaam…või kuidas seda nimetadagi?! Pärast mitut tundi sõitu läbi hämara, õhukese, võsase, madala, muhukampsunliku ja marksoosaareliku Lääne-Eesti, on viimaks käes esimene indoeurooplaste laagriplats, kus praksuvad lõkked ja lapsed jooksevad käratsedes üle kuiva, kiviklibuse väljaku, kus habemetega vanamehed peavad aru, kus üksikuid vastupuiklevaid kitsi veetakse nurga taha, kus vanamutt hapendab kapsaid, kus eesel peatub, kus hutsulid mägedesse lahkuvad ja kahvatu kuukihva all joodab kääbus üht tääglit. Või on need putkad, kioskid, pirukamüüjad, taskuvargad, tuvid, suitsukonid või on need tühjad, kõledad tasandikud, vinguv tuul ja tarduv männimets, või on need kivikirved, pleekinud kondid, puruks löödud ahvikolp ja rebitud lehtedega evangeelium? Väljas, kollases suitsus ja metsikus kaoses, keset pundunud hobuseraibet ehk moondunud inimjäsemeid oli midagi viltu läinud! Ma võin kas eksida või siis ulatub minu kolmas silm ajas liiga kaugele tagasi. Ajalooteljest kõrvalekaldumine on igal juhul sotsiaalne error. See selleks, jõeäärne pinnas on palju kihilisem kui jõgi ise, st Väina jõgi, mis suubub küll Läänemerre aga mille sisemine tõmme kisub mööda põhja eemale rohetavate oblastite vahele. Seda mööda pole ime, kui emajõelased käisid kreekas ehk kaugemalgi veel. Kust mujalt sattus kreeklane Tartusse ja türklane Karlovasse?

Astun suure, kollast värvi kahekordse bussi umbsesse sisemusse. Seinad ja põrandad on kaetud siniselillamustriliste vaipadega, inimesed istuvad põrandal ja valavad samovarist endale teed alustasside peale. See imelik ruum on slaavi naiste magusat parfüümilõhna triiki täis tangitud, keha jääb halvatuks, kui seda endale sisse hingata aga hinge kinni hoida pole ka mõtet – kas pole moskoovid ometi võrratud? Esimene olend, keda ma nendes vaibastes katakombides kohtan, ongi plaatinablondide juustega jässakas vana slaavitar, leopardimustriline särk seljas, ja liigutab end kohmakalt otsekui esindusgorilla. Istun teise ritta ja tunnen end uhkelt nagu välismaal. Kohe lähebki Praha poole sõit lahti. Ja kohe on õhk täis vaime, kes kummitavad mind monotoonselt kogu tee.

Näiteks üks, kes istub mu ees. Tagasihoidlik noormees, pealtnäha mõnest Kesk-Venemaa tööstuslinnast. Tihedatest mustadest juustest ühtlane, kergelt välja kasvanud siilisoeng, kaunistatud aastaajale viitava dekoratsiooni – kõõmaga. Kahvatu-kollakas nägu, pisikesed tumedad, vilkad silmad kissitamas, sest rõõm põnevast välisreisist on suur. Paugupealt tunnen ta ära! Sergei. Vanaema kasvatatud, töökas, tubli, viisakas. Joonestamine huvitas teda juba lasteaias aga samas miks mitte ka klaverimäng. Infrastruktuuri projekteerimine on see, mida ta nüüd instituudis õpib ja välismaale läkitab. Aga vanaema ja klaver ootavad. Noormees on tagasihoidlik. Kuhu viib tema tee? Korraga prantsatab ujeda Sergei kõrvale sitke olekuga kiilakas noormees, kõrvaklapid kõrvas, lõuad üles-alla nätsu mälumas. Stass, tulihing! Brat Sergei-i! Mässaja! Tal on kahvatu nahk, Leningradi nahk. Noormehed hakkavad rääkima. Stass jahvatab, Sergei kuulab. Peamiselt kissitab silmi, noogutab. Stassi põhjamaises kestas möllab tuline veri, Sergei näost peegeldub aga päevalillepõldude kuld, kesksuvine leitsak paplite vahel, roheliste muruplatside ja purskkaevude tagune unnesuikunud instituut. Stass jahvatab Venemaa ajaloost, suurtest vallutajatest, Aleksander Nevskist, Smolenskist, maailmasõdadest, Sergei ainult noogutab, vahepeal poetab vanamehelikult erudeeritud kommentaare, justkui oleks tal iga asja kohta oma kaalutletud seisukoht. Ja tõrges, kuidagi kriitilise hoiakuga suhtub ta Stassi. Kehakeel seletab kõik. „Muidugi, Smolensk, võti kreeklaste juurde!“ kraaksatab Stass. Sergei ei ütle midagi, ehkki tema skeptilise meele taga on vaim, mis oskab nautida ajaloo ilu. Bussi teise korruse esiklaas kisub uduseks. Kui alguses oli Stass see, kes käega klaasi klaariks tõmbas, siis mõne aja pärast väljendub poiste nohisev üksmeel nõnda: patrav Stass tõmbab käega suurelt üle klaasi, Sergei, omaltpoolt hõõritseb kah, justkui kinnitades sellega oma kaudset nõusolekut Stassi krehvtistele seisukohtadele. Ja kuhu siis noormehed põrutavad? Stass – Nürnberg. Ajaloo riukad ja ikka veel hellad valupunktid. Sergei – München! Kogu tema vaoshoitus viitab suurejoonelisele ajatusele, rahule. Mägede ilu näib tõmbavat seda noormeest. Nürnberg ja München, nagu kaks vastandlikku, ent noorusest leegitsevat meest, justkui ürgjõed, ikka Sergei ja Stass, ikka Sõrdarja, Amudarja.

Leedu

Läti peaaegu olematu keskkoht saab läbistatud imekiirelt. Ja maastik ei muuda end niipea, ehkki tunne on, justkui toimuks liikumine põhja, mitte lõunasse. Iga lõuna poolt läheneva riigi ülesehitus eeldab põhjale lähenemist. Kui Lõuna-Eestis on vahel tunne nagu juhusliku liivapaljandi sisse uuristatud röövlikoopa kaudu saaks minna Rumeeniasse ja Ungarisse, siis Lätis on tunne nagu asuksime endiselt Pärnumaa võimsate männimetsade vahel. Mis aga juhtub Leedus? Muutus on bussiaknast välja vaadates kohemaid arusaadav. Põllud kisuvad seal laiemaks, silmapiir kaob ära. Kõikjal on lagedad väljad ja vaid üksikud, harvad metsatukad. Muu kõik on sama ja tavaline, et ikka põld, talu, metsatukk, põld, talu, metsatukk, jne. Raske on aru saada, kas talu puhul on tegemist tõesti talu või hoopis külaga. Metsatuka näol on tegemist eelmiste, juba läbisõidetud riikides eesleiduva padriku miniatuuridega. Eks see puudutab vaid Leedu teatud osi. Lõuna-Leedus muutub maastik märgatavalt. Tekivad sellised kuplid, mille taolisi pole ei Eestis ega Lätis. On ka loogiline, kuna sealkandis asuvad ka sookilpkonnade põhjapoolseimad looduslikud elupaigad. Ja idakaarde vaadates tekib unelus lähedalasuvast unistuste maast, Valgevenest, sealsetest soodest, järvedest, jõgedest ja muidugi sookilpkonnadest.

Poola

Kaunases tuleb bussi peale traagiline paar. Mees ja naine, 20 aastat hiljem. Välimuse poolest erinevad nad meist kõigist, kes me siin bussi peal oleme – peamiselt slaavi ja kasaari hordid. Neis on tunda impeeriumi pärandit ja katoliku usku. Mees, nii neljakümne ringis – tugev nagu isakaru, nina aristokraatlikult kitsas ja kongus, kergelt habetunud, peas tihe pahmakas juukseid. Maestro! Pole kahtlustki. Küllap viiuldaja või klaverimängija. Ja tema naine – blond, vagane, kogu oma kehakeelega armastav ja toetav. Sellised naised on küdevate halgude vahelt päästnud nii mõnegi suurteose käsikirja, aidanud elule nii mõnegi geeniuse, jäädes ise varju, olemata õnnetu, tundmata pahameelt muusade üle, kes on ajutised nagu ühepäevikud. Ta on Maestrole toeks just nüüd, kui neid kiusatakse taga! Münchenisse viib nende tee! Õigust taga nõudma, tuult alla tegema aferistlikele sarlatanidele, plagiaate paljastama, pihta pandud partituuri tagasi nõudma! Maestro on napisõnaline, vaatab enda ette. Kampsun seljas, viigipüksid jalas. Naise vaikse jutu peale vaid noogutab vahel või kehitab õlgu. Eks ta on oma mõtetega juba Münchenis, seisab keset kohtusaali ja esitab süüdistusi ja kaebusi, taotlusi ja hagisid. Ega see läheb inimõiguste kohtusse välja! Ka ÜRO ei jää mängust välja! Naine avab moonakoti ja peagi täitub kogu buss vorsti, hapukurgi ja sibula lõhnaga. See lõhn on läbistanud sajandeid, kõiki tõldu ja busse, mis on loksunud läbi Poola viljakate põldude. Eks Poolasse me olemegi jõudnud. Moonakott sulgub ja õigesti teeb! Aristokraadi jaoks ei tähenda Leedu-Poola piir mitte midagi, ent ometigi juhtub pärast piiriületust oodatud vahejuhtum. Bussi peatab tee ääres seisev rohe-valge patrull. Aeg jookseb, buss seisab. Politseinikel näib aega olevat vakatäis. Patrullauto kõrvale tuleb teine patrullauto, ametnikud vahetavad pahaendelist infot pahaendelisest Poola ööst. Ja siis see juhtub: „Julius Mickievičius! Julius Mickievičius! Palume bussist välja tulla!“. Seda Maestro teadis, seda Maestro aimas! Need tõprad! Oo, ei! Te ei suuda mind peatada enne Münchenit! Te ei leia mitte midagi, millega mind jaoskonda viia – selle käigu nägin ma ette, selle käigu jaoks olen ma valmistunud! Ärritunud Maestro tormab alla. Toetav naine järgneb talle natukese aja pärast. Ehk leevendab tema õrnus ja toetus raskel hetkel vihast pulbitsevat meest? Peagi on mõlemad tagasi oma kohtadel ja teekond jätkub.

Minu ees istuvad Sõrdarja ja Amudarja on osutunud tavalisteks krutskivendadeks. Õigupoolest ilmnes, et vagurana tundunud Sergei on ise pigem keevaline Sergio. Nii mõnelgi korral märkasin teda vahekäigus ringi saalimas, kaval pilk silmis, nägu naerul nagu uute totruste väljamõtlemisega tegeleval teismelisel. Seljas hall kapuutsiga pusa, jalas juba tehases katkiseks kulutatud valgete kirjadega heledad teksad. Stass on aga maha rahunenud. Enne võtsid poisid einet ja Stass osutus selleks feminiinseks pooleks. Kui Sergei tegeles ilmselt Ukraina mureliistanduste ja keemiatehaste ühisprodukti – mahlapaki – tühjendamisega, avas Stass oma spordikoti, mille sisuks arvasin ennist relvi ja poksikindaid olevat, ent sealt tulid päevavalgele hoolikalt pakitud lihatooted, süütuid ihulikke patte nautivat meelt paljastavad maiustused, millega ta oma kaaslast ümmardas. Aegajalt minu ja Stassi pilgud kohtusid. Siis, kui tagareast kostus venekeelset röökimist ja sõimu. Kuulatasime nagu kaks teravkõrvset verekoera, vaatasime üksteisele otsa ja vangutasime pead. Asusin seega Stassi poolele, kiitsin mõtteis heaks kogu Nürnbergi – otsast otsani – ja nende mõtetega ma ka uinusin, kõrval tundmatu leedutar, tagasihoidlik, peaaegu nähtamatu. Akna taga öö, jää ja lumi. Hommikupoole ööd, peale tundidepikkust und, ärkasin korra Varssavis. Lumi oli kadunud, vihma sadas, betoon valendas. Mõistsin, et ehkki maastiku- ja kultuuripõhine paradigma oli varemalt juba muutunud, isegi korduvalt, oli Varssavi ankrukiviks uuele leheküljele aastaaegade raamatus.

Tšehhi

Midagi pole öelda. Eestist alguse saav muutuste jada muutub tühiseks peale Karpaatide järk-järgulist lähenemist. Eestist lõunasse vaadatuna on Karpaadid esimene Teine Euroopa maastikul. Sookilpkonnad sookilpkonnadeks, neid (küll ärakaranuid aga mine sa tea) on leitud ka Lõuna-Eestist. Kliimasoojenemine, ebaselged juhused või koguni faunaga seotud müüdid? Kurat teab! Kurat elab Võrumaal. Aga Lõuna-Poolas tulevad vastu mäed ja mägikitsed. Mägirahvad kui läbistav Teine läbi kogu maailma. Mägirahvad, tasandikurahvad, metsarahvad, jõerahvad, mererahvad, järverahvad, saarerahvad, mullarahvad. Kui vaid saaks, kõnniks läbi Poola ja vaataks, kuidas maastik poolakat muudab. On selgemast selgem, et rohelise tasandiku hapukurgipoolakas on sootuks erinev mägilaspoolakast. Kuskil seal mägedes on müstilised hutsulid. Ülepea – kas oleks võimalik rännata ringi mööda ilma vaid mägesid kasutades? Küllap on, küllap on tee Karpaatidest Alpidesse, küllap on ajalugu näinud neid tarku, kes on tundnud selliseid teid, kõndinud mööda neid. Vaatan aknast – mäed! Sealsamas aga endiselt poolakad. Küllap juba segunenud juurtega, küllap need juured ajavad end mägedest üle ja läbi.

Oo…! Mitte iialgi veel pole ma käinud Tšehhimaal. Ikka olen teda ette kujutanud okkalise, kaljuse kõrgendikuna, imelikult kokkusurutud põllu ja viljapuuaia tiheda kooslusena, vahelduseks mõni loss. Nõnda oligi. Mägedest jagu saanud, ilmusid välja põllud. Esmakordselt oli põldude vahel näha nii palju alleesid. Paplid, küpresstammed. Tšehhi näibki olevat põld + alle, ja silmapiiril mõni mäe otsa istutatud loss, sealsamas kõrval hiiglasliku korstnaga katlamaja. Näha silmapiiril lossi on kummastav – siin, meie kodumaal, meie armsas, vennalikus Ida-Euroopas, mille alusnarratiiviks on dualistlik, sovjeetlikust mälust järele jäänud kaks ürgset elukat: Sõrdarja ja Amudarja. Lossi nägemine silmapiiril ankurdab ja legitimeerib järjekordse pöörde maastikul – ja selle pöörde aluseks on pärand. Kui palju lisab pärand maastikule tähendust! On maastikke, mille pärand on silmnähtav, on maastikke, mille pärand on nähtamatu, on maastikke, mille pärandit ei hinnata ja on ka üleilmse maastiku pärandvara. Eks pärand mõjub nõndasamuti, ülekuldavalt ka inimesele! Võtame näiteks kasvõi Julius Mickievičiuse! Tihe pahmakas lokkis juukseid! Kas ei kiusatud taga juba tema vanaisa?

(järgmistes osades tuleb juttu Prahast, kääbusest, ploomisalust, kääbusest, kääbusest, Budapestist, võluri aiast, kääbusest, stepist, Viinist, kääbusest, stepikääbusest, mullakääbusest, kääbusest, jne)

Wednesday, April 27, 2011

TUNE FOR TWO
(2011)
tundmatu autori video

Kirjutada, et mitte surra, nagu on öelnud Blanchot, ja võib-olla koguni rääkida, et mitte surra - see tarvidus on usutavasti niisama vana kui kõne ise. Ka kõige selgemad surmaotsused peetakse paratamatult kinni, seni kuni jutustus veel kestab. Teame, et kõnel on võim hoida tagasi noolt, mis juba lendu lasti, tõmmates selle ühte ajaorva, mis ongi kõne päris oma ruum. /...võib muidugi olla, et surma lähenemine, tema suveräänne žest, tema võpatus inimeste mälus ongi need asjad, mis olemisse ja olevikku uuristavad tühemiku, kust lähtudes ja kuhupoole hakatakse rääkima. / Keel, saanud surma piirile, peegeldub tagasi: ta otsekui kohtaks seal peeglit; ja et nüüdki peatada seda surma, mis kohe on teda peatamas, selleks on tal ainult üks vägi: nimelt sünnitada omaenda rüpes omaenese jäljendus, ja seda juba niisuguses peeglitemängus, millel enam pole mitte mingisuguseid piire.

("Keel lõpmatuseni", Foucault)

Kaks meest on metsas. Ühel mehel on relv, teisel mehel on haud. Relva ja hauda ei ole veel pruugitud. Mõlemad mehed on elus, nad on inimesed, nad on metsas - mõelda vaid, kaks meest metsas, justkui oleksid nad jahil või jalutuskäigul. Mingi seletamatu ülemvõimu tõttu see nii ei ole, keegi justkui sunniks neid mehi etendama näitemängu röövloomast ja ohvrist. Ühel mehel on relv ja haud, ta on olukorra, elu ja metsa peremees, teisel mehel ei ole mitte midagi peale oma hinge. Põlvitades oma haua äärel (küllap aimates, et järgmisel hetkel lamab ta surnuna haua põhjas, kust ta enam iialgi välja ei saa, kuhu ta jääb hingetuna lamama ja lagunema ning raske muld katab teda), püstolitoru kuklas, pudeneb tema suust midagi linnulaulu sarnast.
"Titii-tididi!"
Nii laulavad väikesed linnud. See on tähendusetu keel - keel, mis peegeldab iseennast, keel ainult iseenese pärast. Nagu psühhootiku suust kostuv tähendusetu kõne, mille kohta Vaino Vahing ütleb "looduse hääl". See on muusika. Feminiinne, väikese linnu laulule sarnanev muusika. Psühhootikud on feminiinsed, loodus on feminiinne. Inimese ja looduse vaheline keelemüür on purunenud (olukorra ogarus on purustanud sümboolse korra) ja mehe suust kostub tihase hääl, kes oma väljalendu (hing väljub linnuna) kuulutab?
"Mana mana!" sekundeerib püstolit hoidev mees kraaksuval toonil, nagu vares.
"Titii-tididi!" ütleb jälle tihane.
"Mana mana!" ütleb vares juba lustlikumalt.
Ja nii hakkavadki laulma kaks lindu - tihane ja vares. Nii nagu tavalisel päeval mõnes metsatukas.
"Titii-tididi! Tahan elada, tahan elada, tahan elada, titii!"
"Mana mana! Manala! "
Siis lõpeb linnulaul ja kõlab lask. Vares ja tihane lendavad ära, metsa jääb üks elus mees. Võtab labida ja hakkab hauda kinni ajama. Kõik läkski nii nagu oli plaanis.

Manamana (Original 1969 Version)

Nagu näha, konkureerivad loos "Manamana!" maskuliinne ja feminiinne element.
Kaks naist omavahel:
"We could sing a good song if we have one more person to sing!"
Saabub karvane mees, kes ei oska öelda midagi muud peale ürgse "manamana". Küllap on ta allutatud ühele kindlale tungile, teda ei näi huvitavat mitte miski muu peale manamana, mis on ilmselgelt tema fallos. Nii saabki alguse threesome - kaks naist ja üks mees. Naised laulavad kooris "titii-tididi!" ja mees vastab "manamana". Naised oleksid võinud omavahel ülesanded ju nõnda ära jaotada, et üks laulab "titii-tididi" ja teine "manamana" aga nad ei teinud seda. Miks? Kas nende keel on samuti mingi tundmatu ülemvõimu poolt kärbitud? Ilmselt mitte. Video alguses kõnelesid nad ju heas inglise keeles. Küllap on see lihtsalt üks täiskasvanute seksuaalsusest ja võimuihast läbi imbunud mäng arhetüüpidega. Väike ja karvane mehike, kes ei oska öelda muud peale "manamana", on kahe naise intensiivne tähelepanuobjekt ainult seetõttu, et tal on fallos. Ja kui ta seisab kahe naise keskel ning kogu ansambel laulab oma laulu, näeb kogu trio välja nagu peenis kahe munandiga - saavutatud võim, ideaalne kunstiteos, mida laiadele massidele müüa. Varem ikka mõtlesin, miks pidi Push Up`i, Aqua jt lugudes õrnale tüdrukuhäälele sekundeerima räme mehelik jorin, mis minu arvates kõik ära rikkus. Aga ei rikkunud! Hoopis minule mõjus see kastreerivalt.

Tune for two ehk tangot tantsitakse kolmekesi


Sunday, September 26, 2010

"Just Another Silly Painter", Merike Estna

Üleva ja totaalse helesinise esteetika viljeleja Merike Estna (vähemalt nii võiks kõlada müüt tema varasemast loomingust) pani Artishoki Biennaalil üles kaks maali, mida pelgalt käekirja alusel oleks raske tema loominguks pidada. Või siiski... KUMU näitusel "Muutuv maalikunst" on Merike Estna kombineerinud oma maalidest ja enda disainitud tapeedist ruumiinstallatsiooni "Nudes and Landscapes". Viis, kuidas see töö ennast kehtestab, on halastamatu. See on nagu pornograafia, mis ei paljasta, vaid kütkestab; kus paljastus ja anatoomiline detailsus osutuvad vaid kütkestuse edasiarenduseks, mis ei varjagi seda, et järgmine samm saab olla ainult rahuldus, ent rahuldus on kilomeetrite kaugusel, rahuldus on kättesaamatu ja isegi võimatu, sest, kui see sünniks, siis ei oleks see enam seesama jõgi, kuhu astuti. Tapeet jääb ikka oma lihalikkust kisendama, naine lõuendil hargitab oma jalgu edasi. Mingisugused tungid ammenduvad aga iha jääb silmapiirile edasi kirendama. Ehk on kahel installatsiooni hulka kuuluval maastikumaalil ihasid suunav, kanaliseeriv, neutraliseeriv või peegeldav funktsioon? Või kujutavad nad tungide stiihilist, orgaanilist massi, mille kontrolli alla saamiseks on võimalik appi võtta maastiku metafoor, st kaevata kuivenduskraavid läbi kiimase mädasoo? Need kaks maastikumaali on stiililt sarnased "Just Another Silly Painter" nime kandvate töödega.

Estna varasemas loomingus domineerib visuaalse taustsüsteemina sinine selge taevas, justkui mõtteselgus ja rahu, ülevus, kirkus, jumalikkus ja muu taoline häirimatu. Sinna on asetatud mõni alasti või pool-alasti tüdruk (Anneli Porri räägib Estna puhul ohutust ja reeglitest mööda mineva lõbu lubadusest), mõni koer, parv liblikaid või hävituslennukeid. Taevas on justkui inimteadvuse desktop, kus kus valitseb kord, nö hea lennuilm. Pornograafilisi akte seal ei toimu, seal ei ole seda kurja naist, kes läbi harkis jalgade ja oma toa tapeedi vaataja teadvusesse kaost impordib, seal ei ole konstrueeritud ust (avatud vagiina), mille kaudu mustad jõud tuppa tungivad. Taevas on selge, kesksuvine rünkpilvekamakas seisab seal nagu mägi, korraks vilksatab läbi teadvuse fantaasia või pigem mälupilt koolitüdrukust, kes ulakalt ja infantiilselt oma tagumikku näitab. Infantiilsed genitaalidega seotud saladused ja tikkudega mängimine leiavad ealises mõttes aset üsna samaaegselt. Või see ikkagi ei olnud koolitüdruk, vaid hoopis naine? Vahet pole, tikkudega mängimine seisnebki tule süütamises.

Mis siis ikkagi toimub biennaali maalidel? Need on justkui osa KUMU installatsiooni maastikumaalidest. Kui helesinistel maalidel joonistus (ilmselt mitte teadlikult loodud) ihaobjekt selgelt välja ja taustsüsteem justkui tõstis seda esile, siis siin tekib taustsüsteemist elav orgaaniline keskkond, mis õgib ihaobjekti enda sisse. Kummalgi maalil on naine keset vett, vihma, taevast, pilvi, tormi, tuult, vetikaid, pilliroogu, penikeeli, vesikuppe, pori, muda, mättaid, jne. Maali koloriit on mänglev, see lausa kihab elust. Peaaegu füüsiliselt on tunda, kuidas vihm pladiseb vastu vett, nii et oimukohad hakkavad kihelema. "Just Another Silly Painter" töö kontseptsioonis kirjutab Merike Estna: "Kasutades maalidel sümboolseid või naiivseid pintslikäsitlusi, lähtun Platoni ideeõpetusest ja eeldan, et kui idee millestki on rohkem päris kui objekt või nähtus ise, siis on võimalik millegi kohta rohkem öelda läbi sümbolite, mis esindavad millegi ideed, mitte konkreetset asja". Teda ennast huvitab rohkem maalitehniline küsimus, kuidas on võimalik luua mängulist ja kerget maali tehnikaga "õli lõuendil". Samuti pöörab ta kogu teema institutsionaalseks eneseirooniaks seoses maalikunstniku positsiooni ja rolliga. Kõlab professionaalselt ja idiosünkraatiliselt. Kunstnik ei anna ennast kätte, ei välju oma tehnika keskelt, ei asu oma töid tõlgendama ja jätab sellega suure hulga ruumi vabaks. Samas võib kinni haarata Platoni ideeõpetusest ja küsida, mis siis ikkagi on see Merike Estna idee, mida ta sümboli kujul edastab? Kas tormava vee poolt alla kugistatud alasti naine on see Estna maalidesse peidetud seksuaalne tung oma destilleeritud kujul? Või on see erutuse ja rahulduse vahepeal asuv kontrollimatu ekstaas? Või on see maastiku neutraliseeriv mõju ehk pääsetee, lunastus, puhastumine? Artist-talkil rääkis Estna nende maalide protsessuaalsusest. Arvangi, et neid maale ei tasu liigselt kontseptualiseerida ja tähendustega pommitada, tuleks lasta orgaanikal vohada, kõik tähendused ja tõlgendused läbi elada ja lasta taeval tormata ja veel voolata.

Friday, September 24, 2010

Sirbis 24.09.10 ilmunud artikkel toimetamata kujul:

MIS VÕIKS TOIMUDA GALERIIS, MILLEL PUUDUB LAGI?

Tartu Kunstimaja galeriis 02.-11.09. toimunud II Artishoki Biennaal asetas tõenäoliselt Eestis esmakordselt kunsti ja kriitika kõrvuti, üksteisega konkureerivatele positsioonidele. Oletus, et ühes kunstiteosega galeriis eksponeeritud kümme kriitilist teksti kisuvad kunstiteose alasti, ei leidnud kinnitust. Pigem sündis midagi vastupidist- biennaali kestel oli ja on praegugi (www.artishokbiennale.org) võimalik jälgida kriitikute tekste täies alastuses. Seal on võimalik märgata kindlaid autoripositsioone ja paiguti ootuspäraseid reaktsioone lähteülesannetele. Kunstiteosed olid kümnele autorile ühised elulised ja möödapääsmatud stiimulid, millest arenesid välja iseäralikud maailmad, kujult kohati sarnased, vahel ka ühiste meridiaanidega läbistatud. Sellised on kriitikute omailmad, enamasti palju läbipaistvamad kui need, millega nii mõnigi kunstnik end looritab. Kunstnikud esinesid sel biennaalil kohati väga teadlike manipuleerijatena, heites kriitikute hammaste ette atraktiivseid konte ja lahkudes sündmuspaigalt omas elemendis ka pärast pikki artist-talk`e. Seda ei saa neile ette heita, pigem vastupidi- probleemi püstitajatena osalesid nad ise algrakkudena kriitikaprotsessis. Suurem osa kunstiteoseid valmis spetsiaalselt biennaali jaoks. On selge, et olemasolev kunstikriitika, kunstiteooria ning tendentsid kaasaegse kunsti paradigmas mõjutavad kunstiloome sisulist külge. Artishoki Biennaali võib käsitleda selliste vastasmõjude miniatuurse mudelina. Biennaal tõestas, et see vastasmõjude masin pole sugugi ootuspäraselt toimiv suletud süsteem, et on siiski midagi, mis läheb tõlkes kaduma või jääb õhku rippuma.

Kõige eredamaks näiteks võib tuua kriitikutele raskusi tekitanud Rauno Thomas Mossi töö „Mein Kampf“. Olgu öeldud, et kõnealusele näituseformaadile läbivalt omane probleem on see, et kriitikud peavad teksti kirjutamisel leppima vahel ainult töö kavandiga. Siiski läks Mossi tõlkest palju kaduma ka teistel põhjustel. Kriitika oli temaga üsna ettevaatlik, sellest ei tekkinud „mõistmisele“ iseloomulikku küllastustunnet, mida pakkus näiteks kunstniku artist-talk. Justnimelt tunnet, mille tõlgendamine võiks jällegi liiga komplitseerituks osutuda. Mida hakata peale kunstnikuga, kes omab ülihead tehnilist arsenali ja valdab semiootikat, ent distantseerib end teadlikult tõlgendusel ja tekstil põhinevast kaasaegse kunsti paradigmast maailma, mille ajalugu lõppes Suure Prantsuse revolutsiooniga? Seda artist-talkil tehtud distantseerimise zhesti võiks käsitleda kui kaasaegse kunsti süsteemi enesekriitikat, sest paiguti võib täheldada kunstikriitika muutumist kontrolli alt väljunud tekstiteerulliks, mille suund on ette teada ja mis toodab erineva kujuga, ent ühtviisi lapikuid kunstiteoseid.

Äsjases Klassikaraadio Kunstiministeeriumi saates teeb Indrek Grigor tähelepaneku, et biennaalil esinenud kunstnikud peavad justkui võitlust, kas üksteisega või kaasaegse kunsti süsteemiga. Sümptomaatiliselt kasutab kriitik Maarin Mürk oma tekstide pealkirjades sõna kampf. Otsesele konfliktile süsteemiga viitab Kaisa Eiche töö „Loves me, Loves me not“, tõstes esile konkreetse kunstnikupositsiooni ebakindlust. Kitšilikke vahendeid kasutades tekitab ta stereotüüpse, vastuolusid loova ja tühistava esteetilise olukorra (kaks kaunist fotot, ühel Kaisa Eiche, teisel naisterahvas nimega Seili, kellel on ihtüoos), mille vahele on asetatud kunstniku nimekaartidest koosnev habras kaardimajake, mis püsib koos vaid tänu nimekaardi olemuslikule formalismile. Tekstid näivad olevat üks kunstniku ebakindluse allikaid. Performatiivse etteastena loeb need süütul häälel ette Seili, kelle jutu vahele Kaisa Eiche, mikrofon vastu rinda, oma südametukseid puistab. Sümboolne performance. Sest, nagu öeldud, Artishoki Biennaal on justkui kunstimaailma väike, võib-olla idealiseeritud mudel. Mitu teksti oleks Seidi lugenud mõne teise Kaisa Eiche näituse järel?

Formaadi ja tekstidega suhestus otseselt biennaali enim elevust tekitanud Johnson & Johnsoni töö „Untitled“. Töö seisnes näitusesaali külgmiste, tekste sisaldavate ruumide sulgemises seinte, värvi ja põrandaliistudega. Tabavamat formaadipõhist teost annab ette kujutada! 08. septembril, kui teost esitleti, ei olnud publikul võimalik seina taha jäetud tekstidega tutvuda ja oli vaid usalduse küsimus, kas seinte tagant tekste üldse leida võib. Käesoleval hetkel on tekste võimalik lugeda biennaali kodulehelt. Ainus usalduse kuritarvitaja on Maarin Mürk oma tühja lehega. Keegi pidi ju seda ka tegema.

Kunstnike (aga mitte ainult) poolsele usalduse kuritarvitamisele viitas Toomas Thetloffi ja Taavi Piibemanni töö „Schrödingeri kast“. Teos, milleks on ilusa peegelduva pinnaga metallist karp, mõnusalt lapik, ei paljasta oma eesmärke ega kunstnike hoiakuid, nii nagu see ei paljasta ka oma sisu, hoolimata sellest, et sisu ülesehitus on kastil kirjas. Sisuga saab tutvuda vaid see, kes teose omandab. Nagu märkis Maarin Mürk- tõde on siin seotud omandi üleminekuga. Mida reflekteerib selle teose küüniline kontseptsioon ja uhke nimi? Vabalt võiks sellise teose koht olla Solarise keskuses, see võiks minna lausa masstootmisse, igal kastil erinev sisu, põnevust kui palju. Sest teaduse päralt on kogu ühiskonna usaldus ja toetus, teadus kõneleb läbi tõe paradigma ja moodustab tegelikkuse, mis sest, et asub keskmise inimese jaoks sisuliselt meelelahutusega võrdsel pulgal. Kunst asub reeglina pulk madalamal. Kõnealuse teose peegelpind teeb aga ärevaks. Selle peegli ees on kriitik üksi.

Süsteemi, formaadi ja publiku suhtes neutraalsed kunstnikud on Anna-Stina Treumund oma tsiteeriva ja tõlgendava tööga „Woman in the corner on Mutsu`s drawings“, samuti Marge Monko oma kriitilise lühifilmiga „Shaken Not Stirred“. Treumund näib tegutsevat areneval, Monko väljakujunenud positsioonil. Kõige enam iseendale ja oma tehnikale on pühendunud Merike Estna oma kahe, võib-olla liigselt kontseptualiseeritud maaliga, mille koondnimetuseks on „Just Another Silly Painter“. Piisas vaid kahe väikese maali olemasolust, et need omandaksid Estna ülejäänud loomingu taustal võrdlemisi selge ja mängulise kontseptsiooni.

Laura Pählapuu „243 tõetruudes toonides postkaarti“ on konstruktiiv-poeetiline teos, mille puhul kunstnik on konstrueerija ja vaataja on poetiseerija. Formaalselt toimib nõnda ka Thetloffi ja Piibemanni töö. Samas pole mõtet rääkida konstrueeritusest rühmituse JIM puhul, kelle ekspositsiooni valguses võis märgata eelmainitud kriitika-teerulli. Õnneks jäid tööd terveks, sest kriitikuid näis enim huvitavat rühmitusega kaasnevad institutsionaalsed ja isiklikud küsimused. See on muidugi arusaadav, sest kriitikud pidid töid vaatama arvutist ja ükshaaval. Seevastu galeriis tekkis kolmel videol rahulik, hüpnootiline koostoime ja segunevad helid tegid galeriist ühtäkki kimkidukilikult mõtliku ja meditatiivse templi.

Jevgeni Zolotko võimas ja totaalne töö „It`s Time to Take the Ceilings Down“ andis mõista, et ühe süsteemi ümber müriseb kontrollimatu ja hoomamatu teine. Galerii on väljavaateta ruum ei-tea-mille keskel ja selle asukad suudavad ümbritsevat massi uurida vaid rakk raku haaval. Pole võimalik pääseda paradigmast, juhul kui see eksisteerib. Kriitikatekstidest saavad biennaali järel kriitikaobjektid, tõlgendused muutuvad tõlgendajate tööpõlluks. Artishoki Biennaal on kahtlemata viljakas tööpõld, mis sünnitab veel hulgaliselt tähemärke. Kuraator Kati Ilvese valikud olid nii kunstnike, kriitikute kui artist talk`ijate osas isikukesksed ja märkitabavad. „Süsteemi“ sattus hulgaliselt võõrast ja värsket verd ning seetõttu vabanes paaril artist-talk`il ka korralikus koguses adrenaliini. Biennaalist on möödunud liiga vähe aega, et selle mõju hakkaks materialiseeruma. Põld ootab, kriitika on püsivalt alasti ja sellega võib tutvuda igaüks.