Monday, September 24, 2007

Kui sa midagi näed, anna teada!

Seoses kunstimuuseumis eksponeeritava näitusega "Don´t Worry - Be Curious" püüan kokkuvõtvalt kajastada kõiki seisukohti, mis mul tekkisid alates näitusesaali sisenemisest kuni käesoleva kirjatüki lõpetamiseni. Esmamulje, mis tekkis veel enne näitusega tutvumist näituse pealkirja ja levivate kuulujuttude põhjal, tekitas automaatselt eelhoiaku, et tegemist on ammutuntud sotsiaalprobleeme käsitleva pehmevõitu üritusega, mille pealkiri tekitab igas viisakas lääne ühiskonna kodanikus sõbraliku assotsiatsiooni klisheega „Don`t worry- Be Happy”. Sealjuures klisheed nihestav „be curious” välistab kõikvõimaliku teravuse, iroonia ja sarkasmi, mis iseenesest on ju samuti võrdlemisi tömbiks kulunud lähenemisviisid.

Võib-olla tuleks kaasaegse kunsti kritiseerimisel ilma häbenemata lasta endast välja kõikvõimalikud tekkivad assotsiatsioonid, emotsioonid ja seisukohad, ükskõik kui primitiivsed need ka ei ole. Seetõttu võivad siiski mingisugust tähtsust omada need negatiivsed impulsid, mis tekkisid näitusega lähemal tutvumisel. Esiteks, see tihti tekkiv üldine etteheide kaasaegsele kunstile- tutvud ühe teosega, ja oled tutvunud kõigiga. Teiseks, kriitilised küsimused käsitletavate teemade kohta: teemavaliku põhjus, aktuaalsus, olulisus. Vist on selge, et need impulsid tulevad konservatiivsest ja strukturalistlikust, mingile terviklikkusele või konstruktiivsusele orienteeritud alateadvusest. Samas tekib küsimus, kuidas on kaasaja kontekstis üldse võimalik läheneda kaasaja kunstile? Subjekti ja objekti mudeliga kaasnevad viidatud lähtepositsioonid ning sellest tekkiva paradoksi ületamiseks oskan mina kasutusele võtta ainult vabad assotsiatsioonid ja midagi veel.

Hea vihje lähenemiseks annab näitusel eksponeeritud Julita Wojcik`i töö „Kui sa midagi näed, anna teada!”. Nimi tuleneb New York`i metroodes turvalisuse huvides inimmassidele levitatava sõnumiga, mille kohaselt peab igaüks, kes märkab midagi kahtlast, sellest turvateenuse osutajatele teada andma. New York`i kuritegevuse tasemes kahelda ei maksa, samuti on teada, et terrorismi risk on lääne ühiskonna linnadest suurim just seal. Kunstiteoses on autor juhindunud New York`i metroodes edastatavast juhisest Norra mägede vahel, eemal tsivilisatsioonist. Käib jalutamiskeppidega ringi, ruupor tokiga selja külge seotud, ilmselgest teadmatusest, kuhu ja kellele teada anda, ja mis puhul. Iseenesest on juhis „kui sa midagi näed, anna teada” fundamentaalne ja aegumatu ja võib-olla koguni nii universaalne, et sellele on allunud inimkond ürgajast saadik- alates metsveiste kritseldamisest kivikoobastesse, lõpetades lõpmatu kodifitseerimistungiga (kirjakunstist kosmilise videotehnikani). Maailm allub ka praegu käsklusele endist viisi ja jätkab kas sihilikku või sihipäratut kodifitseerimist, mistõttu ideed postmodernismist, post-strukturalismist ja dekonstruktsioonist jäävadki ainult mõttesuundade, küsimuste või hoiakute (mitte)vormi?

Jätkan kodifitseerimist. Näitusel oli eksponeeritud ka töid, mis ei osutanud nii teravalt ühelegi fundamentaalsele küsimusele, vaid tegelesid mingi nähtuse ja probleemi portreteerimisega, igapäevaelu puudutavate küsimuste tekitamisega. Näiteks oli üheks selliseks tööks Anu Pennanen`i videoinstallatsioon „Sõprus”, mille peamiseks teemaks tunduski olevat edasiarenenud integratsioon. Urbaniseerunud Tallinna noored või siis urbaniseerunud Tallinn läbi noorte silmade. Ei näidatud harjumuspäraseid kaadreid vanalinnast- asukohavalik oli orienteeritud magalarajoonidele, Koplile, linnahalli katusele, Viru Keskusele. Eesti ja vene keelt kõnelevad noored ja nende läbisaamine ja ühised harrastused- supermarketi käruga autol järel lohisemine, skulptuur „Hämariku” pihta värvi pritsimine. Tegemist oli skandinaavialikult turvalise tööga, mille ainus raskuspunkt tundus olevat täiskasvanulik tõdemus „jah, noorte elu ja nende probleemid- väga huvitav!”.

Sama raskusastmega temaatika kajastub Colonel`i ja Khaled D.Ramadan`i töödes immigratsiooni ja kolonialismi teemal, samuti Kaspars Goba „homo@lv” silti kandvates fotodes. Teemavalikud ja käsitlused tekitavad siinkohal küsimuse, millal on kunsti vorm vaid juhuslikuks valikuks mingi muu eesmärgi saavutamisel? Colonel`i ja Ramdan`i töö Hugo Bossi lõhnaõlipudeli töödeldud reklaamfotoga (muudetud oli Hugo logo all olev slõugan ja see kandis nime „for poor men”) oli juhuslik vormivalik- selle asemel oleks võinud avaldada artikli ajalehes, salvestada intervjuu, vms. Kaspars Goba homoteemalised fotod aga kajastasid õnnelikult koos elavaid edumeelseid ja edukaid noori homosid. Fotod rõhutasid asjaosaliste ja nende elu terviklikkust ja harmooniat, mis oli pikitud õrna glamuuriga, viidates rahalisele või ühiskondlikule edukusele. Balti riikides ei ole kuni tänase päevani üle saadud 90-ndate edukultusest ja homofoobiast- „homo@lv” näitel peavad isegi kunstiteosed olema suunatud mõnele silmaklappidega homofoobile, kelle jaoks ainus poolehoidu saavutav argument saab olla edukus.

Üsna liigutav oli aga Sven Johne “Jalutuskäik läbi Lausitzi (12.–17. juuni 2006)”. Kunstnik jälitas öösiti Ida-Saksamaa mahajäetud külade vahel liikuvat hundikarja, kasutades tehnoloogiana infrapunafotograafiat. Ühelgi pildil ei olnud näha hunte ega ühtegi hingelist. Oli vaid tühi pime metsaalune, tühjad majad ja abihooned, tühi tsivilisatsiooni vrakk. Teadmine hundikarja lähedusest ja faktist, et Saksamaal haruldaseks peetud hundid on taas hakanud paljunema, oli töödes tähtsaks aineseks.

Tellervo Kalleineni ja Oliver Kochta Kalleineni “Kaeblejate koor” oli esimene töö (videoinstallatsioon), mida näituse külastaja näha võis. Minus tekitas selle ilmselgelt rahvusvahelisusele apelleeriv sõbralik ja soe vorm kohese äratõuke. Silme ette kangastusid mõne Kesk-Euroopa ülikooli rahvusvahelised vahetusüliõpilased, interracial sex, AIESEC-i või AEGEE noored aktivistid, kes laulavad kooris „Burger King and KFC”. Kuna ma ei suutnud seda tööd lõpuni vaadata, sain 21. septembri 2007. a Sirbist teada, et kaeblejate koor laulis probleemidega tulenevalt liiga aeglasest internetist ja kiilanevast pealaest. Kaeblejad olid pärit Soomest, Inglismaalt, Venemaalt ja Saksamaalt, mistõttu nende kaebluste vormilised erinevused saavutasid läbi sõbraliku ja rahvusvahelise ühistegevuse teraapilise iseloomu. Enamvähem nii ma sellest tööst aru saingi pärast pilgu pealeheitmist ainult paariks sekundiks.

Jäi mulje, et enamusel näitusel esitatud töödest ei olnud tähistaja ja tähistatav üksteisest kuigi kaugel. Seda kinnitab ka näituse pealkirja "Don´t Worry - Be Curious" koostoime Julita Wojcik`i tööga „Kui sa midagi näed, anna teada!”, mis on minumeelest näituse kõige kesksem töö. Näituse pealkirjast tekkiv labane assotsiatsioon hüüdlausega „Don`t worry- Be Happy” on märksa konkreetsem ja samas palju põhjapanevam käsklusest „ära muretse- ole uudishimulik”. Näituse eesmärk nähtavasti ei olnudki osutada elu pinnakihi alla jäävatele sügavustele, kust klassikud on harjunud otsima lõplikke vastuseid olulistele küsimustele. Niinimetatud „oluline” pole aga maailmale midagi olulist andnud. Uudishimu võib tunda kõige vastu. Ehk siis teisisõnu- kui sa midagi näed, anna teada.