Monday, December 14, 2009

Veel mõtteid seoses kunsti ja institutsioonidega
Justify Full
Kõigepealt sellest, mis võiks motiveerida üht inimest võtma sõna poliitilistel teemadel. Arvan, et üldkehtiva süsteemi mõjutamisele orienteeritud seisukohad saavad lähtuda ainult võimust või võimuihast. Viimane võib eksisteerida ka teadvustamata vormis, niiöelda idealismina. Ihadest loobumine peaks olema võimatu- ainuüksi selline soov viitab iha olemasolule. Samas on teoreetiliselt võimalik teatud ihade puudumine või esinemine vaevumärgatavate sümptomitena. Nõnda selgitan ma asjaolu, miks ma püüan alla suruda soovi hakata kunstivaldkonda vastavalt oma äranägemisele modelleerima.

Institutsioonidega seotud ihadest kõneleb Nina Möntmann oma artiklis „The Rise and Fall of New Institutionalism“. Tõepoolest, institutsioonide loomine on teatava korra tekitamine kaose keskele, võimu kehtestamine keskkonnas, ruumi loomine ja okupeerimine- see kõik toimib kui iga elusolendi instinkt ja igapäevane tegevus. Uus institutsioon on uus võimalus võimu haaramiseks, kui mitte kuskil mujal, siis esialgu institutsiooni enda struktuurides. Abstraktsel tasandil võimuhaaramise ja -jaotamise üle juurdlemine on tõepoolest ihadel baseeruv tegevus ja päädib kõige tõenäolisemalt frustratsiooniga. Niisiis arvan, et mul on põhjust kõneleda vaid enese ja mulle teadaoleva ümbruskonna vajadustest lähtuvalt.

Niisiis, kuidas võiksid toimida kunstimaailma institutsioonid minu ja mõne teise kunstniku suhtes?! Kõigepealt- arvan, et kunst ei pea olema ettekäändeks, et siseneda galeriidesse, muuseumidesse, kunstikeskustesse, haridusasutustesse, fondidesse, jne. Kunst võiks olla ettekäändeks, et astuda sisse ka paljudest teistest ustest. Ühesõnaga- ma ei poolda dualistlikku skeemi, milles artworld on isoleeritud ülejäänud maailmast ja ühtlasi ei poolda ma ka diskursuseid, mis keskenduvad vaid sellele isoleeritud süsteemile ja suhestuvad ülejäänuga vaid läbi kaitsepositsiooni moodustamise ja kriitika. Nimetatud vormel ja sellest joonduvad kunsti eksponeerimise formaadid (teos-vaataja, teos-galerii, kunstnik-teos, jne) on täielikult õigustatud edasi toimima, kuid diskursust tuleks laiendada. Ühtlasi kipub ammenduma vabaks lastud tähendusväljaga „kunsti“ mõiste ja seetõttu seonduv diskussioon institutsioonide teemal. Kunsti tähendusväljale oleks aegajalt vaja kasvõi kunstlikult ja provokatiivselt tekitada kitsendusi- mitte küll teadvustatud ja kogetud elementidele kontsentreerudes, vaid pigem läbi kunsti mõiste ajutise kaotamise. Praegusel ajal võiks „kunst“ kui hädapärane metafoor pakkuda eksperimenteerimise ruumi mistahes valdkondadele ja distsipliinidele- see võib olla tõlketsoon reaalvalla ja humanitaarvalla vahel või teekond kitsast eriteadusest kultuuriteadvusesse, samas ka vastupidi. Nii võiks kunst olla meediumiks, milles hajutatakse teadusdistsipliinide piirid ja väljutakse konventsioonidest. White cube ei peaks kuhugi kaduma, lisaks võiks see eksisteerida mõttelisel kujul, semiootilise katseklaasina. Ja kunst muutuks üleüldiseks mõtlemise või olemise viisiks. Sellises kontekstis tekiks kahtlemata täiesti enneolematu institutsioneerimise küsimus. Tegelikult ei ole tarvidust oodata mingit märguannet sellisest kunstiparadigma muutumisest. Võib ka praegu rahulikult tegutseda ja tegeleda vähemalt ideetasandil uute institutsioonide genereerimisega, lähtudes- nagu enne öeldud- arvaja ja tema lähikondlaste vajadustest.

Kunst kui erinevate valdkondade eksperimentaalne ruum ja inimeste mõtteviis annab mõista, et institutsioonid saavad tekkida orgaaniliselt, lähtudes mingist väga konkreetsest inimgrupist või inimtegevusest ja valdkonnast, mille keskel see tegevus tärkas, mille huvisid see tegevus teenib. Nõnda moodustuksid segainstitutsioonid, mille ressursside eest ei peaks kindlasti vastutama ainult kultuurivaldkond. Võimalik oleks ka institutsiooni mõiste ümberhindamine ja seeläbi institutsioonide minimeerimine- igat organiseeritud tegevust ei tarvitse alati juriidilise isikuna registreerida ega ka institutsioonina määratleda. Ressursse jaotavate institutsioonide mitmekesisus tuleks siiski kasuks.

Utoopilisest ideetasandist käegakatsutavasse olevikku tulles peab tõdema, et institutsioonitüüpidest olulisem on asjade toimimine, mille eest seisavad inimesed. Vaja oleks elavdada kunsti rahvusvahelist liikumist ja kohapealset kunstielu, vabaneda lõputust tunnustuse ihast, mis on omane kapitalistlikule tarbimisühiskonnale, millega kunst end vastandab, alludes sellega tegelikult ühiskonna reeglitele. „Rahvusvahelisele tribüünile“ jõudmisega kaasnev elitarism (sh elitaristlikud ihad), hierarhia moodustumine ja ressursside märkimisväärselt ebavõrdne jagunemine mõjub kunstielule kokkuvõttes kahjustavalt. Küsimus ei ole nt kaasaegse kunsti keskuse ebaadekvaatses toimimises, vaid mitmekesisuse puudumises. Võimalik, et probleem on kunstnikkonna ühekülgsuses ja kuraatorite vähesuses.

Möntmann`i poolt viidatud „vaba“ struktuuriga institutsiooni tüüpi ettevõtmisi on Eestis algatatud mitmeid. Naljakal kombel kajastavad neist mõningatele kuuluvad modernismile viitavad nimed (tehas, katel, vabrik, linnak, jne) institutsiooni-iha modernistlikku iseloomu. Sektantlikult kindlate tunnustega alternatiiviks on Non Grata, millel peaks olema välja kujunenud autonoomne rahvusvaheline suhtevõrgustik. Levinud on klisheed, et kui vabrikus lastakse tümakat, siis nongratalased vehivad seasisikonnaga. Võib öelda küll, et teatud osa kunstnike ühendusi ei toimi kunsti-institutsioonidena, vaid on kindlate subkultuuride konsumeristlikud mänguväljakud. Kindlasti on aga puudu julgetest kuraatoritest, kes tunneksid aktiivset huvi võimalikult mitmekesiste kunstnike tegevuse vastu, tegeleksid suhtevõrgustike loomisega ja astuksid välja „kunsti“ tavapärasest raamistikust.

No comments: