Monday, December 14, 2009

Anon Porx`i installatsioon "Semiosfäärist biosfääri ja tagasi"

Käesoleva aasta kevadel toimus Tartu pärmivabrikus asuvas Ferrodrum galeriis Juumi Fesfivali raames näitus Tartu Trash, mille kuraatorina eksponeerisin galeriis kontseptuaalse Tartu kunstniku Anon Porx`i installatsiooni „Semiosfäärist biosfääri ja tagasi“. Installatsiooni esitus oli monumentaalne, see koosnes kolmest tühjast 0,5 liitrisest Coca-Cola plastikpudelist, millest üks oli täidetud Emajõe veega, teine värske heinaga ja kolmas uriiniga. Nimetatud pudelid olid paigutatud madalale kahest telliskivist ja ühest lauajupist improviseeritud postamendile. Teose nimes kasutatud terminoloogia annab mõista, et töö osaleb semiootilises diskursuses ja esitleb hüpoteetilist teekonda ühest süsteemist teise ja tagasi.

Töös on viidatud kahele poolusele- semiosfäärile ja biosfäärile. Semiosfääri mõiste tuleneb biosfääri mõistest, mille loojaks on Vladimir Vernadski. Semiosfäär on kindlate tunnustega inimest ümbritsev märkide ja tähenduste kogum, biosfäär on elusainega täidetud ruum, mis katab kogu planeeti Maa. Võib küll rääkida mõlema süsteemi omavahelisest seotusest, luua teadvuse ja mitteteadvuse, psyche ja orgaanika dualistlikke pilte, ent Juri Lotman`i seisukohalt ei ole võimalik käsitleda semiosfääri kui biosfäärist tekkinud inimteadvuse produkti- viimast on Vernadski nimetanud noosfääriks, mis on biosfääri üks arengujärk, etapp, mis seondub inimese mõistusliku tegevusega. Võttes aluseks subjekti kui kõige ilmneva lähtepunkti olemasolu, on selge, et biosfääris toimuvad protsessid, millele on võimalik tekitada keelelist tähendusvälja ja mida on võimalik klassifitseerida kommunikatsioonina.

Liikumine ühest piiratud sfäärist teise saab toimuda läbi piiriületuse. Semiosfäär on suletud süsteem, mille sisse kuuluvad piiritletud alamsüsteemid suhtlevad omavahel läbi tõlkeprotsesside. Semiootilise ruumi piir on selle ruumi olemuslik tuum. Semiootilise ruumi moodustavad selle olulised ja võõrandamatud osad, millest võib järeldada, et see ruum sisaldab ka vähemolulisi osasid. Viimaste olemasolu seisneb aga väärtusotsustuses, mille aluseks saab olla semiootilist ruumi defineeriva elemendi olemasolu, ja mis viitab sellele, et ühe semiootilise ruumi vähemolulised osad võivad läbistada ka teisi semiootilisi ruume, püsides oma marginaalsel positsioonil. Sellised marginaalid kuuluvad tihti semiootilise ruumi piirialasesse tsooni, kus toimivad juba semiosfääri ümbritseva korrastamatuse ja teadvustamatuse mõjud. Lotmani sõnul konstrueerib semiosfäär end ümbritseva kaose ise, mistõttu sünnivad konstruktsioonid nagu teadvus vs mitteteadvus, struktuur vs struktuuritus, jne. Semiosfääri ümbritsevast kaosest on võimalik haarata uusi alasid, tõlkida need ümber ja lülitada oma süsteemi. Nõnda käitus näiteks Rooma impeerium uute alade okupeerimisel ja oma perifeeriateks kuulutamisel, samuti rohked Euroopa maadeavastajad, kes sisuliselt liikusid mööda mitteteadvuse merd „maailma lõpu“ suunas ja uued avastatud mandrid lülitusid kiiresti Vana Maailma teadvusesse Uue Maailmana.

Prügi fenomen kuulub semiosfääri piirialale, hoolimata oma pealtnäha kindlast ja konkreetsest määratlusest. Prügi abstraktne ja triiviv mõiste on metafoorina väga hõlpsasti kohaldatav ning selle kasutamine on väga levinud. Mingi mateeria kuulutamine prügiks seisneb väga jäigas kokkuleppes, mille aluseks saab olla teatav eesmärk ja teadvus. Prügi mõiste on justkui maja ette saabuv veoauto, mis teadvusest väljutatava mateeria minema viib. Seda veoautot on mugav tellida igal hetkel, kui miski valmistab meelehärmi ja sellest soovitakse vabaneda. Nähes meelehärmi valmistavat kunstiteost kuulutame selle „prügiks“ või „rämpsuks“, saabub mõtteline veoauto ja viib selle prügimäele- seal aga toimub kokku kuhjatud elementide järk-järguline lagunemine. See ongi meie eesmärk- et meelehärm haihtuks meie teadvusest. Linnade prügimäed on paigutatud linnast välja või linna äärealadele, inimkehast väljutatavad jääkained siirduvad kiiremas korras siledate pindadega varjatud kanalisatsioonisüsteemi. Samas on üldteada prügi biosfääri paiskamise akt ja asjaolu, et prügi lagunemisel muutub see osaks biosfäärist. Biosfäär aga ei ole tähenduslik ruum, see ei saa mitte mingil juhul kommunikeeruda semiootilise süsteemiga. Alates hetkest, mil leiab aset mingigi keelemärgi teke- näiteks „biosfäär“- on tegemist juba semiootilise keskkonnaga. Juri Lotman märgib, et semiosfääri piiri kaudu toimib kontakt mittesemiootilise ja võõrsemiootilise ruumiga. Rääkides semiosfääri ja biosfääri omavahelistest suhetest, võiks arvata, et need piirialased tõlkemehhanismid seisnevad näiteks kognitiivses tajus- me tunnetame biosfääri mittesemiootiliselt, nii nagu me tunnetame olemise kõrval olematust, jne.

Anon Porx`i installatsioon nagu kogu näitus Tartu Trash tegutses semiootilise ruumi piirialadel ja keskendus prügi ja prügistumise fenomenile. Installatsioon sisaldas abjektseid elemente (prügi, uriin, jne) semiosfääri äärealadelt, mis suhtlesid omavahel- puudus kavatsus tekitada kontrasti näiteks prügi sidumisel mingite toimivate esemetega või prügi asetamisel valgustatud postamendile valge kuubi keskkonnas. Olgu öeldud, et galerii Ferrodrum asub mahajäetud endise pärmivabriku ruumides, omamata igasugust püüet läheneda kunsti püüdlustele kindlapiiriliselt eristuda ja eristada (vt tavapärane galeriiformaat white cube).

Installatsiooni „Semiosfäärist biosfääri ja tagasi“ viitab biosfäärile kõikide oma elementidega, samas on igal elemendil biosfäärist erinev kaugus. Näiteks sünteetiline Coca-Cola pudel on biosfäärist kaugemal kui Emajõe vesi, mis on otse biosfäärist võetud. Biosfäärilisi elemente sisaldav Coca-Cola pudel ja tema silt esindavad sümboolset inimkultuuri, mis on biosfääri justkui okupeerinud. Nõnda toimib ka keelelise tähistamise protsess ja sellest väljendub keele petlikkus- Coca-Cola pudelisse villitud Emajõe vesi on Emajõe vesi vaid formaalselt, uriin on uriin vaid siis, kui sellele asjaolule on kunstlikult viidatud. Mõlemad elemendid sarnanevad visuaalselt millega iganes, mistõttu legitimeerib nende olemasolu vaatleja. Selles kontekstis osutab pudelis asuv kärbuv rohi keele võõrandavale ja seeläbi traumaatilisele iseloomule. Kunstnik soovib väljendada seisukohta, et kultuuri olemus on vägivaldne, ning osaledes formaalselt oma kunstiteose kaudu kultuuris, eksponeerib ta demonstratiivselt oma minimeeritud ökoloogilist jalajälge. Kunsti paradigma seisukohalt on kõnealune installatsioon kontseptuaalselt sarnane anti-art fenomeniga.

Samas on nähtavad ka teistsugused alltekstid. Monotoonselt sarnased Coca-Cola pudelid viitavad utreeritult inimkultuuri olemasolule, samuti pop-kunsti elementidele ja teistele kunstidiskursuse klisheedele. Coca-Cola logo võiks oma tähendusväljaga varjutada kogu kunstiteose, mida ta aga ei tee. Samuti võiks kogu tööd vaadelda kui tsitaatide kogumit: seal võiks olla Andy Warhol`i Campbelli purgisupi sarnane küünilis-esteetiline manifest või ka viide Duchamp`i ready-made`le, võib-olla isegi Jaan Toomiku julguseproovile ning populaarsele Tartu semiootikale. Campbelli purgisuppide eksponeerimisel oli vaid oluline purkide fassaad- sisu oli aimatav ja ebaoluline, sest eksponaadi identiteet seisnes vaid sildis. Mitte mingil moel ei võinud arvata, et tegemist oli äravisatud, tühjade ja prügiks muutunud purgisuppidega. Coca-Cola plastpudelite puhul on fassaadiküsimus tehniliselt teine- kui pudel on täis, moodustab see musta, täidlase tausta punasele sildile. Kui pudel on äratarvitatud, on see silmaga nähtav. Ootamatu ainega täidetud kujul on endiselt vaatajale ilmne, et pudel ei ole enam tarvitatav, et selle sisu ei ole ootuspärane jne. Pudelite sisu abjektsus muudab abjektseks ka pudeli enda. Nõnda kahaneb ka Coca-Cola üldtuntud sildi mõju ja kasvab prügisuse osakaal. Nii juhtuks ka juhul, kui pudelid oleksid täidetud millegagi, mida abjektiks ei peeta, näiteks valge viinaga. Ka sel juhul oleks selge, et pudel sisaldab ainet, mis sinna ei kuulu- järelikult on pudel eelnevalt tühjaks joodud ja ka pudelis sisalduv aine on eemaldatud tema algsest ümbrisest. Pudeli läbipaistvusest tuleneb märgi läbipaistvus ja dünaamika, mis ei võimalda nimetatud installatsiooni samastamist popkunstiga. Sellega koos langeb ära ka ready-made`i tsitaadi adekvaatsus- sellise sisuga pudelite puhul on keeruline väljendada masstootmist, küll on aga võimalik rääkida masstootmise ja biosfääri vahekorrast. Ehkki Jaan Toomiku „väljaheitepurgi“ kontseptsioon tegeles teatud ajastu ja keskkonna sotsiaalprobleemidega, tõlgendatakse nimetatud tööd kui shokeerivat julguseakti. Nii võiks ka Anon Porx`i installatsiooni puhul keskenduda vaid ühele pudelile, mis on täidetud uriiniga ja käsitleda seda kui mingit shokikunsti vormi. Erinevalt Jaan Toomiku tööst ei ole Anon Porx`i installatsiooni puhul osutatud pudelite sisu tekkeloole. Pudelite sees asuvad visuaalsed märgid, mida võimendavad juurde lisatud keelemärgid. Põhimõtteliselt ei olegi niiväga oluline, mis pudelitesse on villitud. Valik on juhuslik- oluline on vaid diskussiooni visuaalne täiendamine, vahetu kohalolu ja reaalsus. Näituse Tartu kesksus ja kõnealuse installatsiooni osutus semiootikale võivad aga tõepoolest lülituda Eesti kunstielus hetkel moodustuvasse tahku ja uue kunstiparadigma tekkesse- vähemalt võiksid sellised konstateeringud olla näiteks ühe semiosfääri sees toimuvate tõlkemehhanismide toimimisest või teadvustamise protsessist. Tsiteerimisel baseeruv tõlkemehhanism antud töö puhul aga ei toimi. Vastupidisel juhul oleks vaadeldava installatsiooni puhul tegemist edevate tsitaatidega ehitud nartsissistliku kunstiteosega, mille ainsaks sõnumiks oleks „vaadake, mis ma tegin!“. Juhul, kui selline tõlkeprotsess aset leiaks- näiteks läbi vigase retseptsiooni, ebapädeva kunstikriitiku- nähtuks Anon Porxi installatsioonist siiski see abjektiivne element, mis varjutaks igasugused tsitaadid ja paigutaks kunstiteose faktiliselt kunstiilma perifeersetele äärealadele.

Tartu prügimägi asub linnast väljas Ülenurmel. Sinna on paigutatud ka lennuväli- koht, mille kaudu siirduda teadmatusesse. Teadmatuse suhe maakaartide ja teiste miniatuuridega on aga juba hoopiski uus teema. Ülenurme puhul tõstaks aga esile nime tähenduslikku koosseisu. Mõtteline eesliide „üle“ eelneb nurmele, mis, kui arvesse võtta Tartut kui lähtepunkti, oleks nagu puhvertsoon Tartu ja Ülenurme vahel. Kui võtta lähtekohaks näiteks Tõrvandi, oleks eraldusmehhanism sama aga diskursus teine- Tartu keskse diskursuse puhul on Ülenurme perifeeria, samas Tõrvandi keskse diskursuse puhul on Ülenurme hoopis midagi muud. „Üle“ eesliidet on kasutatud ka Tartu Ülejõe linnaosa puhul- tegemist on piirkonnaga, mis varem Tartu alla ei kuulunudki, vaid moodustas eeslinna, mis oli „tuumast“ jõe abil eraldatud. „Üle“ mõistele vastab kreekakeelne teaduses ja filosoofias kasutatav sõna „meta“- see kui eesliide tähendab millegi ülesust. Kui ühendada keele ja geograafia diskursused, võiks oletada, et tsentrite perifeeriad omavad tsentrite suhtes varjatud ülemvõimu ja determineerivad seda. Tartu on keskkonnana piisavalt kompaktne selleks, et teadvuse ja mitteteadvuse, keskuse ja perifeeria tekkeprotsessid esile tõuseksid. Selles märgistikus on võimalik selgelt osutada ka prügi kontseptuaalsele asukohale, päritolule ja olemusele. Lähtuvalt semiosfääri ja biosfääri suhetest võiks öelda, et biosfäär omab nimetatud üle-suhet (ülimuslikku ja determineerivat) suhet semiosfääriga, kus tegeletakse kõikjalt kaela valguva korratuse teadvustamise, kaardistamise ja märgistamisega. Nendele vahekordadele ja protsessidele viitamine ongi mõtteline teekond semiosfäärist biosfääri aga kuna märkidest ja keelest pääsemine ei ole võimalik, peab siiski semiosfääri naasma ehk konstateerima, et kogu retk ongi toimunud semiosfääris.


1 comment:

Anonymous said...

vaga huvitav, aitah