Thursday, June 25, 2009

JACKO

Tüüp, kes lubas elada igavesti, kelle kohta käisid jutud, et ta laseb end aeg-ajalt külmutada, läbib mingeid igavese elu protseduure, suri 50-selt südamehäda kätte. Suure globaalse popimpeeriumi kuningas, kelle pärast veel 90-ndatel nutvaid fänne hullumajja viidi. Uudis surma kohta tuli CNN ekraanile tund aega tagasi. Jacko maja juures küsitleti paari tuima fänni, kelle emotsioonitus näos ei liikunud ükski lihas. Times Squarel küsitleti paari pinges nohikut. Inteka andis Jacko lähedane sõber, kes CNNi diktori küsimuse peale "kas kinnitate Jacksoni surma" hakkas vassima ja keerutama, ilmselt sellepärast, et kohal olnud advokaat andis küünarnukiga müksu- USA-s avalike sõnadega riskida ei tasu. Esimesed reaktsioonid olid üsna tuimad aga eks nad võimenduvad. Kui nüüd mingit ime ei juhtu (Jackson ärkab ellu; saadetakse kosmosesse, kust ta tagasi tuleb; kohtume tema noore klooniga, jne), võiks kultuuris kinnistuda uus kurss teadmisest, et mingid utoopiad ja lootused on põhinenud ainult turundusblufil. Mulle iseenesest see ajastu meeldis, just lapsena ja siitpoolt vaadatuna.
***
Kui räägitakse sellest, milline Jackson tegelikult oli, räägitakse silmapaistvast haprusest, õrnusest ja kurbusest, mis temast õhkus. Kõik tunnistavad järelikult popkultuuri vägivalla najal püsivat võltsi fassaadi ja seda, et isegi Jacko oli selle ohver.
***
Kaks tundi hiljem: Jacko maja ees oli grupp politseiuurijaid, kelle boss inspektor Glebsky seletas tähtsa näoga, et LA-s juhtub pidevalt surmasid, see on lihtsalt rutiin ja et siin ei ole midagi küsida ega vaadata. Jacko surm ei mõju üldse traagiliselt ega ängistavalt- ei teki häirivaid mõtteid lahangust, rõvedast anatoomiast, lõplikkusest, jne. Pigem on surm chill. Ei tasu üle mõelda, maailmas on miljardeid inimesi, nad kõik on surev mass ja neid sünnib pidevalt juurde. Just beat it.

Thursday, June 18, 2009

YAYOI KUSAMA JA KÕRVITSATE KODA

Rahvusvaheliselt tuntud Jaapani kunstniku Yayoi Kusama kaheksakümnenda sünnipäeva tähistamiseks avas Gagosian Gallery selle aasta aprilli keskpaigas kaks näitust- ühe New Yorgis, teise Los Angeleses, millest esimesega õnnestus mul tutvuda.

Yayoi Kusama on rahvusvahelises kunstiskeenes ammutuntud nimi. Ta tuli Jaapanist New Yorki viiekümnendate lõpus, muutudes kiiresti sealse avangardistliku kunstiliikumise liidriks, tegeledes erinevate, toona uudsete ja kõikjal maailmas võimust võtvate kunstivormidega. Teda seostatakse feminismi, minimalismi, sürrealismi, art brut`i, popkunsti, abstraktse ekspressionismiga. Ta on esinenud näitustel koos Andy Warholi, Claes Oldenburgi ja Jasper Johnsiga ja aastal 2008 müüdi üks tema töö New Yorgis maha 5 100 000 dollari eest, mistõttu peetakse Kusamat enimmakstud elavaks naiskunstnikuks maailmas. Ühtlasi saadab teda vaimuhaiguse legend- et alates oma lapsepõlvest kannatab ta tugevate hallutsinatsioonide käes, et ta näeb kõikjal neidsamu mullilisi, täpilisi mustreid, mis pea igast tema tööst vastu vaatavad. Pärast New Yorgi tähelendu või siis skeene ammendumist halvenes tema vaimne tervis ja ta läks tagasi Jaapanisse, kus ta on vahelduva eduga kuni käesoleva hetkeni hullumajas elanud.

Sarnaselt nende mustridega, mis painavad Kusamat, on kogu Läänemaailma aegade algusest saadik vaevanud idamaade müstika. See on tekitanud valges rassis uudishimu, imetlust, iha ja saamahimu, päädides sõdade ja imperialistlike riikide koloniaalpoliitikaga. Teisest küljest on iseenesest loodud müüti tublisti ära kasutanud ka idamaalased ise. Läänekultuuris toimub orientalismi tagasitulemine lainetena. 60-ndatel innustusid uusavangardistlikud kunstivoolud budismist ja idamaadest. Jaapan on aga idamaade keskel nähtus omaette. Tema raskestimõistetavus kuulub ajalooliste probleemide hulka aga see jõud, millega ta praegu läänekultuuri mõjutab, on kasvanud järk-järgult, alates teise maailmasõja lõpust. Kusama edu on pigem kantav nendele ida suunas liikuvatele ähmastele aga tugevatele ideaalidele, mis 60-ndatel kehtisid, vähem aga Jaapani enda kultuslikkusele, mis on hoopiski kaasaja sümptom ja mille laineharjal surfab näiteks Takashi Murakami- palju teravam, vahetum ja elavam kui Kusama. Aga lääne kunstielu valitseb ambitsioonikas ja hüsteeriline kriitik, kelle leevendamatu ja mineviku suhtes järelejätmatu iha ei küllastu iialgi üha uuematest ja uuematest struktuuridest, mis kõike olemasolevat, sealhulgas kasvõi Kusama kunsti pidevalt vormivad. See ambitsioon koos oma struktuuridega sobitub ideaalselt teda valitseva kapitalistliku superstruktuuri alla, mistõttu on orientalismikultus, tänapäevase kunstirahva orgastiline niutsumine 60-ndate avangardistliku kunstiskeene suunas ja valgekraede hea käekäik tekitanud selle 5 100 000 dollarit, mis eelmisel aastal Kusama töö eest välja käidi.

Jättes korraks kõrvale Kusama müüdi, suundun ma nüüd näituse vahetu kogemuse müüdi poole. Saalides olid eksponeeritud Kusama omapärase ja kiiskavalt intensiivse koloriidiga maalid, samuti suletud ruumis asuv peeglitest ja tulukestest koosnev installatsioon. Ruum oli seest pime ja peegelpindadega kaetud, laest rippusid alla väikesed tumeoranzhid valgusallikad, mis siis tänu peegelpindadele tekitasid illusiooni lõpmatust tulukeste universumist. Igas töös domineeris kergesti ihasid tekitav tekstimõnu kõrge nivoo, mis ongi Kusamale iseloomulik. Kõige rohkem tõstaksin ma aga esile kuulsaid mustrilisi kõrvitsaid, mida eksponeeriti galerii kõrval asuvas ja garaazhi kombel otse tänavale avanevas kõrges ruumis. Kõrvitsaskulptuure oli seal kolm, kõik ühesuguse disainiga aga erineva kuju ja suurusega, kollast värvi, mustatäpilise mustriga, pealtnäha pehmed ja kergelt läikivad. Sarnase mustriga oli kaetud kogu ruum, mille kõrval seisis ülikonnastatud turvamees. Siit meenub mulle, et Kusama näitusega üheaegselt oli New Yorgi Guggenheimi muuseumis väljas budistliku neoavangardi ekspositsioon, kus oli ka James Lee Byarsi töö "The death of James Lee Byars"- kõrge ja avar orientalistlik ruum, mille pinnad olid kaetud õhukeste kullalehekestega. Ruumis valitses salapärane vagadus ja vaikus, kullalehekeste õhukesed ääred värelesid õrna tuule käes.

Meie maailmas saadakse aru, et kui miski on kuldaväärt, tuleb selle eest kõvasti maksta ja orjadele piitsa anda, suured mehed tuleb väikeste meeste vere hinnaga kõrgustesse tõsta. Nii leiti näiteks 60-ndatel, et budistlik lihtsus ja pretensioonitus (aga miks mitte ka nurgeline ja nihestav Jaapan) üks igavesti põnev ja iselaadi kaadervärk on, mistõttu saavad ka tänapäeva inimesed käia galeriides ja muuseumides tutvumas suure raha eest kokku ostetud teostega, millele liiga lähedale minnes tuleb turvamees õlale koputama.

Tänaval, otse Kusama kõrvitsate ees kõndis ringi väsinud ja rääbakat jänesekostüümi kandev inimfiguur, kõhu peal rippumas loosung HEY KIDS. Ask your parents this question! WHAT IS ART?” ja selja peal sõnum Artist unemployed will take any job. Kui ma jänese silmakoobastest sisse vaatasin, paistsid sealt alati pealtnäha nukrad ja järeleandvad pilusilmad.

Üks päev Põhja-Korea elust (2004)

Põhja-Korea kui autoritaarse poliitilise rezhiimiga isoleeritud riik tekitab suurt muret rahulikule kooseksisteerimisele ja demokraatiale orienteeritud rahvusvahelisele kogukonnale ning väljendab oma suhetes Lõuna-Koreaga ohtu rahvusvahelisele julgeolekule- umbes sellist juttu kuuleb kõikjal demokraatlikus globaliseeruvas maailmas, niiöelda „omade” seas. Põhja-Korea on reaalne oht tervele meie tsivilisatsioonile, sest sealt vallanduvad ka reaalsed raketi- ja tuumarelva ähvardused, samuti radikaalsed näkkusülitamised läänelikule tuumapoliitikale ja rahumeelsele kooseksisteerimisele. Ühtlasi on teada, mis toimub selle riigi sees- seal valitseb kommunism, riik on isoleeritud, kodanike inimõigused ja vabadused pideva karmi riive all, kõike juhib ja represseerib üks autoritaarne partei ja üks juht. Rahvusvahelise õiguse väljakujunenud tavade järgi peaksid need asjaolud olema küllaldaseks stiimuliks, et huvitatud ja õigustatud riik või organisatsioon teostaks agressori suhtes preventiivset enesekaitset või humanitaarset interventsiooni. Sellistel kaalutlustel on ju USA korduvalt kasutanud sõjalist jõudu näiteks Iraagi vastu, näiteid leiab ajaloost vägagi palju. Mingipärast ei ole rahuarmastav rahvusvaheline üldsus veel Põhja-Korea rezhiimi likvideerinud.

Lääne ühiskond määratleb end läbi selliste omaduste nagu demokraatia ja rahulik kooseksisteerimine. Need omadused moodustavad teatavat sorti ühisteadvuse ja kultuuri, kuhu lisanduvad automaatselt nende omaduste vastandid, mille tulemusel tekib loogiline binaarsete opositsioonide telg. Poliitikaks võib nimetada teatud protsesside tulemusel tehtavaid valikuid, näiteks valikut, kuidas kohelda teatud väärtuste vastandeid. Ajaloost võib leida väga erinevaid väärtusi, mida on peetud fundamentaalselt oluliseks ja mille vastandeid on seeläbi ka väga fundamentaalselt koheldud. On olnud selliseid opositsioone nagu riik ja riigi vastand.- vaba maa. Viimase olemasolu on kutsunud esile riigistamise, st koloniseerimise. Samas võib riiki mõista ka rahvusena ja sellisel juhul pole vaba maa midagi muud kui teine rahvus, nt vähemusrahvus (vaba maa kui selline ei ole lihtsalt võimalik). Nii on suured rahvad pidevalt tegelenud väikeste rahvaste alistamisega, vt suure Vene rahva suhe soome-ugri rahvastega, nomaadidega, jne. Need rahvaste vahelised suhted, põrkumised ja sulandumised on mõistagi millegi muu sümptomid, nad ei ole kunagi iseenese eesmärgiks. Rahvused on vahelduva eduga pidevalt külg-külje kõrval ja läbisegi koos eksisteerinud. Eestlased (neist kui tervikust rääkides tuleb suuri kompromisse teha) on läbi ajaloo kaubitsenud ja paiguti koos elanud slaavlastega, käinud koos nendega isegi Konstantinoopolit vallutamas, olles teise kultuuri jaoks suvaline kamp metslasi kuskilt põhjast.

Põhja-Koreal ei ole vaja välja saata ühtegi raketti, et rahvaste vaheline vaen rakenduks, juba praegusel positsioonil on situatsioon samaväärne sellega, mis toimus 20-nda sajandi keskel Euroopas. Pole kahtlustki, et Põhja-Korea fenomen on millegi sümptom. Ainult, et siin ei ole otseselt tegemist füüsilise jõu alusel domineeriva ärikate seltskonnaga (nii nagu see pea igal pool on olnud), vaid pika seosteahelaga, mille küljes on palju erinevaid riike ja nende eksisteerimisvorme. Põhja-Korea on rahulikult kooseksisteeriva rahvusvahelise kogukonna ürgse ja eemaletõrjumatu sisekonflikti ja kõige elulisemate probleemide sümptom. Mitte kuidagi ei saa mööda vaadata puuduse ja ihade käes kannatavatest euraasia inimmassidest ja sellest kontrollimatult ebavõrdsest olukorrast, mis maailmas valitseb. Sellel olukorral ei ole konkreetseid süüdlasi, siin on kõikidel osapooltel läbivalt segasüü, olukorda ei ole võimalik kontrollida ja ajalugu determineerib ennast ise. Põhimõtteliselt on Põhja-Korea kogu maailma miniatuur, mis eksponeerib ennast läbi vastandamise.

Vaenlase kujund on läbi ajaloo olnud ühemõtteline ja selgepiiriline, mille jäikus viitab selle kujundi all lasuvale tugevale psühhoosile, mida kujundi loomisega püütakse endast eemal hoida. Film „Üks päev Põhja-Korea elust” vastab tahes-tahtmata kõikidele Lääne inimese ootustele, st ta vaatleb hoolimata oma propagandistlikust iseloomust Põhja-Koread kui vaenlast läbi Lääne ühiskonna silmade. Samas püüab see film meile sisendada, et nii näevad Põhja-Koread selle asukad ka rezhiim ise. Filmi süzhee oli korrapärane ja tempokas, emotsionaalselt eufooriline, samas läbistas päikselisi ja punaseid (justkui veriseid) kaadreid psühootilisusele ja varjatud ohule viitav heli. Justkui selle taktis türanni auks üles-alla hüplevad sõdurid tekitavad ehk veelgi intensiivsema õõvastuse kui massihaudade ja –hukkamiste portreed. Psühhoanalüütikud iseloomustavad psühhoosi läbi järgneva kujundi: pilvitu taevas, särav päike, korrapäraselt pügatud muru, veatu aed, idülliline maja, täiuslik maastik. Kõnealuses filmis näidati meile midagi sellist, samas säilis meil teadmine, et tegelikult pole seal täiuslikku midagi, tegemist on perversse ja ohtliku riigiga. See teadmine sündis aga selliselt platvormilt, kus asub meie pilvitu taevas, meie särv päike ja korrapäraselt pügatud muru. See ei tähenda nüüd tingimata seda, et läänemaailma enesekuvand on psühhootiline- ei ole, pigem toimub seal pidev puuduste ja nõrkuste teadvustamine ja sellist teadvusamise võimet ei idealiseerita. Aga see pilk, millega me vaatame Põhja-Koread, see, mis meile kõnealusest filmist vastu vaatas, on hirm ja ei midagi muud.

Eespool kasutatud meie-vorm on tinglik- selle kaudu ma portreteerisin läänelikkust aga ei asunud ise sellele positsioonile. Olen pärit Nõukogude Liidust ja mäletan väga hästi neid gaasimaske, millega ma lapsena mängisin- pea igas Tartu kodus oli 80-ndatel üks gaasimask. Niisiis on teekond minast meieni võrdlemisi skisofreeniline.

Technocalypse

Filmis „Technocalypse” näidatakse Ameerika neurokirurgi Robert J. White`i, kes tegi aastal 1963 ebaõnnestunud katse hoida inimese peaaju elus väljaspool inimkeha. Järgnevalt õnnestus tal siirdada ahvi pea teise ahvi keha külge, kus see elas seitse päeva, enne kui toimus keha poolne äratõuge. Keele ja filosoofia järgselt on tegemist paradoksaalse olukorraga. Esiteks tõusetub küsimus, kas pea siirdati kehale või keha siirdati peale? Teiseks- mida tähendab asjaolu, et keha tõukas ära pea aga mitte vastupidi? Siiski tundub mulle mõnevõrra ebaloomulik, et niisugused küsimused kõige esimesena pähe kargavad. Arvan, et on olukordi, mis nõuavad keelelise ja narratiivse mõtlemise hülgamist ning intuitsiooni, väljendamatu mõistmise ja füüsilise maailma poole pöördumist. Sest ainult see intuitsioon ja vahetus, see inimkäsi, mis hoiab käes skalpelli, ongi võimaldanud meile sellise olukorra, kus saab rääkida täiesti reaalsest ahvist, kellele on siirdatud pea. Ma ei tea mitte midagi biokeemiast ega neuroloogiast aga ma taipan, et igasugune aprioorsus, pea ja keha dualistlik vastandamine ning asetamine sümboolsele, kultuuriloost risustatud väljale on antud teema puhul üleliigne ja segav eksitee. Selle asemel, et võtta kriitiline hoiak, rääkida imperialistlikust USA-st, 60-ndatest ja tõmmata paralleel ahvi pea äratõuke ja Kristuse ülestõusu vahel, tuleks vaadelda seda maad, mille inimkond on läbinud selleks, et toimiks kasvõi meie jaoks tähelepandamatu aga enesestmõistetav meditsiin. Igal pool hakkab silma vahetu ja füüsiline, osaluse sarnane kokkupuude reaalsusega.

Keha toimimist juhib peaaju, mida omakorda toetab funktsioneeriv keha- see kõik kokku toimub läbi tervikliku keha, milles vastandid puuduvad. Vastandid sisalduvad keeles, selles keskkonnas, milles toimib inimese teadvustatud ja teadvustamata mõtlemine. Selles keskkonnas eksisteerib inimkeha, mis jaguneb tahtmise korral lõpututeks osadeks või siis ainult kaheks pooluseks. Rakkudest ja kudedest koosnevat massi, mis asub kolju sees, nimetatakse peaajuks. Aju pind on kurruline, seal on palju kõveraid volte, mis meenutavad käärulisi jõgesid. Nii seisavadki meie ees ajukäärud, mille sisse sukeldudes leiab eest kõikvõimalikku kultuurilist kola- piklikajus asuvad püramiidid ja oliivid, vaheajus asub türgi sadul, otsaajus mantel, jne. Keel ongi kogemuse järgne fenomen, mingi konkreetse kogemuse ja reaalsuse kuvand, vorm ja raam, mille me saame kogemuse ümbert välja tõsta ja seni vormimata väljadele asetada. Nõnda toimib inimteadvus ka siis, kui ta leiab eest siirdatud peaga ahvi, veenvalt seletava teadlase, tõesusele ja tõestatavusele apellerivad sõnumid- koheselt rakendab ta tundmatu maastiku suhtes tuttavaid keelekujundeid ja kultuurivorme. Koheselt meenub Jeesus Kristus, kes pidas surnuna oma hauakambris vastu kolm päeva ja tõusis siis mittesurnuna üles, seevastu aga oli siirdatud peaga ahv mittesurnud olekus seitse päeva ja läks seejärel teise ilma. Tõde asub küllap kusagil metafooride taga, meist kaugel. Aga Technocalypse järgi kujuteldavalt palju lähemal teadlasele, kes näitab meile veenvaid graafiliste disainerite poolt koostatud illustratsioone ja räägib tõsimeeli sellest, et isiksust on võimalik siirdada. Et seda, mis on hing, me ei tea, aga seda on sellegipoolest võimalik siirdada. Meie kui mitteteadjad peame teda uskuma, sest meie pea sees asub türgi sadul ja kui keegi sellel üldse ratsutab, siis on see kõnealune teadlane. Need, kes räägivad teadusest kui uuest religioonist, räägivad tegelikult selle teaduse tunnustusest, „objektiivsest” esitatusest ja lauspimedast imetlusest- sisuliselt eksisteerib siiamaani positivistliku teaduse müüt. Ja keskkond, kus see eksisteerib, ei ole mitte teadlaskond, vaid kodanlik mõttemaailm, oma ogaras vaimustuses sarnane sellele, mis ta 19-ndal sajandil oli aga nüüd palju arenenud ja informeeritum. Kummalisel kombel ei ole informatsioon ja inimareng eemale tõrjunud seda kõikehaaravat ja käimalükkavat rahvamasside jõudu- pimedat vaimustust ja tungi objektiivse tõe suunas.

Samas on reaalse ja igapäevase teaduse prioriteedid ja eesmärgid on vägagi piiritletud. Tõe nivoo põhineb konkreetsel skaalal, mis tehnokalüpsise kontekstis algab näiteks ratastoolis inimesest ja lõpeb inglitiibadel ringi lendava 600 aastase inimesega. Kõige reaalsem skaala algab surmaga lõppevast maksatsirroosist ja lõpeb maksasiirdamistega, mille järgselt äratõukeid ei toimu. Nulli ja lõpmatuse vahel asub meeletu hulk maad, mille harimine on töö nagu iga teinegi. Sealjuures ei ole vaja tingimata kuulutada teadust absoluudina, mis seab end ülimuslikuks kõige ülejäänu suhtes.

Ja siit nüüd äkiline kursimuutus kunsti suunas ning küsimus- milline võiks olla kunsti suhe teadusega? Esiteks, tuleks üle saada erinevate distsipliinide vahelistest barjääridest ning sõnamaagiast. Tuleb vabaneda eksitavast kunsti mõistest või siis selle kokkuleppelisus äärmiselt selgeks rääkida. Kunsti all pean ma silmas universaalset ja avatud meediumit, kuhu jooksevad kokku kõik niiöelda „distsipliinid” ja kus toimuvad analüüsid ja sünteesid, tõlkeprotsessid, mille keskkond ei ole piiratud vaid kirjakeelele. Teadus, mis omab maksimaalselt vahetuid kontakte reaalsega, peab saama endale kuvandi just selles kunstimeediumis, et reaalse kogemused jõuaksid võimalikult müravabalt argiteadvusesse. Nendes mõtetes ei ole mitte midagi revolutsioonilist, nõnda mingi osa kaasaja kunstist juba toimibki.