Wednesday, May 4, 2011



Kääbuse teekonna hüpoteesile eelnev katse-teekond läbi metsatukk-põld-talu-põld-metsatukk-mägi-loss-põld-stepp

Tänavu jaanuaris tehtud test-rännak Tallinn-Riia-Praha-Budapest-Viin oli haletsusväärne katse sooritada sirgjooneline liikumine Tartust lõunasse. Eriti juba sellepärast, et reisi lähtepunktist -Tartust- sai mööda põrutatud.

Riia

Bussijaam…või kuidas seda nimetadagi?! Pärast mitut tundi sõitu läbi hämara, õhukese, võsase, madala, muhukampsunliku ja marksoosaareliku Lääne-Eesti, on viimaks käes esimene indoeurooplaste laagriplats, kus praksuvad lõkked ja lapsed jooksevad käratsedes üle kuiva, kiviklibuse väljaku, kus habemetega vanamehed peavad aru, kus üksikuid vastupuiklevaid kitsi veetakse nurga taha, kus vanamutt hapendab kapsaid, kus eesel peatub, kus hutsulid mägedesse lahkuvad ja kahvatu kuukihva all joodab kääbus üht tääglit. Või on need putkad, kioskid, pirukamüüjad, taskuvargad, tuvid, suitsukonid või on need tühjad, kõledad tasandikud, vinguv tuul ja tarduv männimets, või on need kivikirved, pleekinud kondid, puruks löödud ahvikolp ja rebitud lehtedega evangeelium? Väljas, kollases suitsus ja metsikus kaoses, keset pundunud hobuseraibet ehk moondunud inimjäsemeid oli midagi viltu läinud! Ma võin kas eksida või siis ulatub minu kolmas silm ajas liiga kaugele tagasi. Ajalooteljest kõrvalekaldumine on igal juhul sotsiaalne error. See selleks, jõeäärne pinnas on palju kihilisem kui jõgi ise, st Väina jõgi, mis suubub küll Läänemerre aga mille sisemine tõmme kisub mööda põhja eemale rohetavate oblastite vahele. Seda mööda pole ime, kui emajõelased käisid kreekas ehk kaugemalgi veel. Kust mujalt sattus kreeklane Tartusse ja türklane Karlovasse?

Astun suure, kollast värvi kahekordse bussi umbsesse sisemusse. Seinad ja põrandad on kaetud siniselillamustriliste vaipadega, inimesed istuvad põrandal ja valavad samovarist endale teed alustasside peale. See imelik ruum on slaavi naiste magusat parfüümilõhna triiki täis tangitud, keha jääb halvatuks, kui seda endale sisse hingata aga hinge kinni hoida pole ka mõtet – kas pole moskoovid ometi võrratud? Esimene olend, keda ma nendes vaibastes katakombides kohtan, ongi plaatinablondide juustega jässakas vana slaavitar, leopardimustriline särk seljas, ja liigutab end kohmakalt otsekui esindusgorilla. Istun teise ritta ja tunnen end uhkelt nagu välismaal. Kohe lähebki Praha poole sõit lahti. Ja kohe on õhk täis vaime, kes kummitavad mind monotoonselt kogu tee.

Näiteks üks, kes istub mu ees. Tagasihoidlik noormees, pealtnäha mõnest Kesk-Venemaa tööstuslinnast. Tihedatest mustadest juustest ühtlane, kergelt välja kasvanud siilisoeng, kaunistatud aastaajale viitava dekoratsiooni – kõõmaga. Kahvatu-kollakas nägu, pisikesed tumedad, vilkad silmad kissitamas, sest rõõm põnevast välisreisist on suur. Paugupealt tunnen ta ära! Sergei. Vanaema kasvatatud, töökas, tubli, viisakas. Joonestamine huvitas teda juba lasteaias aga samas miks mitte ka klaverimäng. Infrastruktuuri projekteerimine on see, mida ta nüüd instituudis õpib ja välismaale läkitab. Aga vanaema ja klaver ootavad. Noormees on tagasihoidlik. Kuhu viib tema tee? Korraga prantsatab ujeda Sergei kõrvale sitke olekuga kiilakas noormees, kõrvaklapid kõrvas, lõuad üles-alla nätsu mälumas. Stass, tulihing! Brat Sergei-i! Mässaja! Tal on kahvatu nahk, Leningradi nahk. Noormehed hakkavad rääkima. Stass jahvatab, Sergei kuulab. Peamiselt kissitab silmi, noogutab. Stassi põhjamaises kestas möllab tuline veri, Sergei näost peegeldub aga päevalillepõldude kuld, kesksuvine leitsak paplite vahel, roheliste muruplatside ja purskkaevude tagune unnesuikunud instituut. Stass jahvatab Venemaa ajaloost, suurtest vallutajatest, Aleksander Nevskist, Smolenskist, maailmasõdadest, Sergei ainult noogutab, vahepeal poetab vanamehelikult erudeeritud kommentaare, justkui oleks tal iga asja kohta oma kaalutletud seisukoht. Ja tõrges, kuidagi kriitilise hoiakuga suhtub ta Stassi. Kehakeel seletab kõik. „Muidugi, Smolensk, võti kreeklaste juurde!“ kraaksatab Stass. Sergei ei ütle midagi, ehkki tema skeptilise meele taga on vaim, mis oskab nautida ajaloo ilu. Bussi teise korruse esiklaas kisub uduseks. Kui alguses oli Stass see, kes käega klaasi klaariks tõmbas, siis mõne aja pärast väljendub poiste nohisev üksmeel nõnda: patrav Stass tõmbab käega suurelt üle klaasi, Sergei, omaltpoolt hõõritseb kah, justkui kinnitades sellega oma kaudset nõusolekut Stassi krehvtistele seisukohtadele. Ja kuhu siis noormehed põrutavad? Stass – Nürnberg. Ajaloo riukad ja ikka veel hellad valupunktid. Sergei – München! Kogu tema vaoshoitus viitab suurejoonelisele ajatusele, rahule. Mägede ilu näib tõmbavat seda noormeest. Nürnberg ja München, nagu kaks vastandlikku, ent noorusest leegitsevat meest, justkui ürgjõed, ikka Sergei ja Stass, ikka Sõrdarja, Amudarja.

Leedu

Läti peaaegu olematu keskkoht saab läbistatud imekiirelt. Ja maastik ei muuda end niipea, ehkki tunne on, justkui toimuks liikumine põhja, mitte lõunasse. Iga lõuna poolt läheneva riigi ülesehitus eeldab põhjale lähenemist. Kui Lõuna-Eestis on vahel tunne nagu juhusliku liivapaljandi sisse uuristatud röövlikoopa kaudu saaks minna Rumeeniasse ja Ungarisse, siis Lätis on tunne nagu asuksime endiselt Pärnumaa võimsate männimetsade vahel. Mis aga juhtub Leedus? Muutus on bussiaknast välja vaadates kohemaid arusaadav. Põllud kisuvad seal laiemaks, silmapiir kaob ära. Kõikjal on lagedad väljad ja vaid üksikud, harvad metsatukad. Muu kõik on sama ja tavaline, et ikka põld, talu, metsatukk, põld, talu, metsatukk, jne. Raske on aru saada, kas talu puhul on tegemist tõesti talu või hoopis külaga. Metsatuka näol on tegemist eelmiste, juba läbisõidetud riikides eesleiduva padriku miniatuuridega. Eks see puudutab vaid Leedu teatud osi. Lõuna-Leedus muutub maastik märgatavalt. Tekivad sellised kuplid, mille taolisi pole ei Eestis ega Lätis. On ka loogiline, kuna sealkandis asuvad ka sookilpkonnade põhjapoolseimad looduslikud elupaigad. Ja idakaarde vaadates tekib unelus lähedalasuvast unistuste maast, Valgevenest, sealsetest soodest, järvedest, jõgedest ja muidugi sookilpkonnadest.

Poola

Kaunases tuleb bussi peale traagiline paar. Mees ja naine, 20 aastat hiljem. Välimuse poolest erinevad nad meist kõigist, kes me siin bussi peal oleme – peamiselt slaavi ja kasaari hordid. Neis on tunda impeeriumi pärandit ja katoliku usku. Mees, nii neljakümne ringis – tugev nagu isakaru, nina aristokraatlikult kitsas ja kongus, kergelt habetunud, peas tihe pahmakas juukseid. Maestro! Pole kahtlustki. Küllap viiuldaja või klaverimängija. Ja tema naine – blond, vagane, kogu oma kehakeelega armastav ja toetav. Sellised naised on küdevate halgude vahelt päästnud nii mõnegi suurteose käsikirja, aidanud elule nii mõnegi geeniuse, jäädes ise varju, olemata õnnetu, tundmata pahameelt muusade üle, kes on ajutised nagu ühepäevikud. Ta on Maestrole toeks just nüüd, kui neid kiusatakse taga! Münchenisse viib nende tee! Õigust taga nõudma, tuult alla tegema aferistlikele sarlatanidele, plagiaate paljastama, pihta pandud partituuri tagasi nõudma! Maestro on napisõnaline, vaatab enda ette. Kampsun seljas, viigipüksid jalas. Naise vaikse jutu peale vaid noogutab vahel või kehitab õlgu. Eks ta on oma mõtetega juba Münchenis, seisab keset kohtusaali ja esitab süüdistusi ja kaebusi, taotlusi ja hagisid. Ega see läheb inimõiguste kohtusse välja! Ka ÜRO ei jää mängust välja! Naine avab moonakoti ja peagi täitub kogu buss vorsti, hapukurgi ja sibula lõhnaga. See lõhn on läbistanud sajandeid, kõiki tõldu ja busse, mis on loksunud läbi Poola viljakate põldude. Eks Poolasse me olemegi jõudnud. Moonakott sulgub ja õigesti teeb! Aristokraadi jaoks ei tähenda Leedu-Poola piir mitte midagi, ent ometigi juhtub pärast piiriületust oodatud vahejuhtum. Bussi peatab tee ääres seisev rohe-valge patrull. Aeg jookseb, buss seisab. Politseinikel näib aega olevat vakatäis. Patrullauto kõrvale tuleb teine patrullauto, ametnikud vahetavad pahaendelist infot pahaendelisest Poola ööst. Ja siis see juhtub: „Julius Mickievičius! Julius Mickievičius! Palume bussist välja tulla!“. Seda Maestro teadis, seda Maestro aimas! Need tõprad! Oo, ei! Te ei suuda mind peatada enne Münchenit! Te ei leia mitte midagi, millega mind jaoskonda viia – selle käigu nägin ma ette, selle käigu jaoks olen ma valmistunud! Ärritunud Maestro tormab alla. Toetav naine järgneb talle natukese aja pärast. Ehk leevendab tema õrnus ja toetus raskel hetkel vihast pulbitsevat meest? Peagi on mõlemad tagasi oma kohtadel ja teekond jätkub.

Minu ees istuvad Sõrdarja ja Amudarja on osutunud tavalisteks krutskivendadeks. Õigupoolest ilmnes, et vagurana tundunud Sergei on ise pigem keevaline Sergio. Nii mõnelgi korral märkasin teda vahekäigus ringi saalimas, kaval pilk silmis, nägu naerul nagu uute totruste väljamõtlemisega tegeleval teismelisel. Seljas hall kapuutsiga pusa, jalas juba tehases katkiseks kulutatud valgete kirjadega heledad teksad. Stass on aga maha rahunenud. Enne võtsid poisid einet ja Stass osutus selleks feminiinseks pooleks. Kui Sergei tegeles ilmselt Ukraina mureliistanduste ja keemiatehaste ühisprodukti – mahlapaki – tühjendamisega, avas Stass oma spordikoti, mille sisuks arvasin ennist relvi ja poksikindaid olevat, ent sealt tulid päevavalgele hoolikalt pakitud lihatooted, süütuid ihulikke patte nautivat meelt paljastavad maiustused, millega ta oma kaaslast ümmardas. Aegajalt minu ja Stassi pilgud kohtusid. Siis, kui tagareast kostus venekeelset röökimist ja sõimu. Kuulatasime nagu kaks teravkõrvset verekoera, vaatasime üksteisele otsa ja vangutasime pead. Asusin seega Stassi poolele, kiitsin mõtteis heaks kogu Nürnbergi – otsast otsani – ja nende mõtetega ma ka uinusin, kõrval tundmatu leedutar, tagasihoidlik, peaaegu nähtamatu. Akna taga öö, jää ja lumi. Hommikupoole ööd, peale tundidepikkust und, ärkasin korra Varssavis. Lumi oli kadunud, vihma sadas, betoon valendas. Mõistsin, et ehkki maastiku- ja kultuuripõhine paradigma oli varemalt juba muutunud, isegi korduvalt, oli Varssavi ankrukiviks uuele leheküljele aastaaegade raamatus.

Tšehhi

Midagi pole öelda. Eestist alguse saav muutuste jada muutub tühiseks peale Karpaatide järk-järgulist lähenemist. Eestist lõunasse vaadatuna on Karpaadid esimene Teine Euroopa maastikul. Sookilpkonnad sookilpkonnadeks, neid (küll ärakaranuid aga mine sa tea) on leitud ka Lõuna-Eestist. Kliimasoojenemine, ebaselged juhused või koguni faunaga seotud müüdid? Kurat teab! Kurat elab Võrumaal. Aga Lõuna-Poolas tulevad vastu mäed ja mägikitsed. Mägirahvad kui läbistav Teine läbi kogu maailma. Mägirahvad, tasandikurahvad, metsarahvad, jõerahvad, mererahvad, järverahvad, saarerahvad, mullarahvad. Kui vaid saaks, kõnniks läbi Poola ja vaataks, kuidas maastik poolakat muudab. On selgemast selgem, et rohelise tasandiku hapukurgipoolakas on sootuks erinev mägilaspoolakast. Kuskil seal mägedes on müstilised hutsulid. Ülepea – kas oleks võimalik rännata ringi mööda ilma vaid mägesid kasutades? Küllap on, küllap on tee Karpaatidest Alpidesse, küllap on ajalugu näinud neid tarku, kes on tundnud selliseid teid, kõndinud mööda neid. Vaatan aknast – mäed! Sealsamas aga endiselt poolakad. Küllap juba segunenud juurtega, küllap need juured ajavad end mägedest üle ja läbi.

Oo…! Mitte iialgi veel pole ma käinud Tšehhimaal. Ikka olen teda ette kujutanud okkalise, kaljuse kõrgendikuna, imelikult kokkusurutud põllu ja viljapuuaia tiheda kooslusena, vahelduseks mõni loss. Nõnda oligi. Mägedest jagu saanud, ilmusid välja põllud. Esmakordselt oli põldude vahel näha nii palju alleesid. Paplid, küpresstammed. Tšehhi näibki olevat põld + alle, ja silmapiiril mõni mäe otsa istutatud loss, sealsamas kõrval hiiglasliku korstnaga katlamaja. Näha silmapiiril lossi on kummastav – siin, meie kodumaal, meie armsas, vennalikus Ida-Euroopas, mille alusnarratiiviks on dualistlik, sovjeetlikust mälust järele jäänud kaks ürgset elukat: Sõrdarja ja Amudarja. Lossi nägemine silmapiiril ankurdab ja legitimeerib järjekordse pöörde maastikul – ja selle pöörde aluseks on pärand. Kui palju lisab pärand maastikule tähendust! On maastikke, mille pärand on silmnähtav, on maastikke, mille pärand on nähtamatu, on maastikke, mille pärandit ei hinnata ja on ka üleilmse maastiku pärandvara. Eks pärand mõjub nõndasamuti, ülekuldavalt ka inimesele! Võtame näiteks kasvõi Julius Mickievičiuse! Tihe pahmakas lokkis juukseid! Kas ei kiusatud taga juba tema vanaisa?

(järgmistes osades tuleb juttu Prahast, kääbusest, ploomisalust, kääbusest, kääbusest, Budapestist, võluri aiast, kääbusest, stepist, Viinist, kääbusest, stepikääbusest, mullakääbusest, kääbusest, jne)

Wednesday, April 27, 2011

TUNE FOR TWO
(2011)
tundmatu autori video

Kirjutada, et mitte surra, nagu on öelnud Blanchot, ja võib-olla koguni rääkida, et mitte surra - see tarvidus on usutavasti niisama vana kui kõne ise. Ka kõige selgemad surmaotsused peetakse paratamatult kinni, seni kuni jutustus veel kestab. Teame, et kõnel on võim hoida tagasi noolt, mis juba lendu lasti, tõmmates selle ühte ajaorva, mis ongi kõne päris oma ruum. /...võib muidugi olla, et surma lähenemine, tema suveräänne žest, tema võpatus inimeste mälus ongi need asjad, mis olemisse ja olevikku uuristavad tühemiku, kust lähtudes ja kuhupoole hakatakse rääkima. / Keel, saanud surma piirile, peegeldub tagasi: ta otsekui kohtaks seal peeglit; ja et nüüdki peatada seda surma, mis kohe on teda peatamas, selleks on tal ainult üks vägi: nimelt sünnitada omaenda rüpes omaenese jäljendus, ja seda juba niisuguses peeglitemängus, millel enam pole mitte mingisuguseid piire.

("Keel lõpmatuseni", Foucault)

Kaks meest on metsas. Ühel mehel on relv, teisel mehel on haud. Relva ja hauda ei ole veel pruugitud. Mõlemad mehed on elus, nad on inimesed, nad on metsas - mõelda vaid, kaks meest metsas, justkui oleksid nad jahil või jalutuskäigul. Mingi seletamatu ülemvõimu tõttu see nii ei ole, keegi justkui sunniks neid mehi etendama näitemängu röövloomast ja ohvrist. Ühel mehel on relv ja haud, ta on olukorra, elu ja metsa peremees, teisel mehel ei ole mitte midagi peale oma hinge. Põlvitades oma haua äärel (küllap aimates, et järgmisel hetkel lamab ta surnuna haua põhjas, kust ta enam iialgi välja ei saa, kuhu ta jääb hingetuna lamama ja lagunema ning raske muld katab teda), püstolitoru kuklas, pudeneb tema suust midagi linnulaulu sarnast.
"Titii-tididi!"
Nii laulavad väikesed linnud. See on tähendusetu keel - keel, mis peegeldab iseennast, keel ainult iseenese pärast. Nagu psühhootiku suust kostuv tähendusetu kõne, mille kohta Vaino Vahing ütleb "looduse hääl". See on muusika. Feminiinne, väikese linnu laulule sarnanev muusika. Psühhootikud on feminiinsed, loodus on feminiinne. Inimese ja looduse vaheline keelemüür on purunenud (olukorra ogarus on purustanud sümboolse korra) ja mehe suust kostub tihase hääl, kes oma väljalendu (hing väljub linnuna) kuulutab?
"Mana mana!" sekundeerib püstolit hoidev mees kraaksuval toonil, nagu vares.
"Titii-tididi!" ütleb jälle tihane.
"Mana mana!" ütleb vares juba lustlikumalt.
Ja nii hakkavadki laulma kaks lindu - tihane ja vares. Nii nagu tavalisel päeval mõnes metsatukas.
"Titii-tididi! Tahan elada, tahan elada, tahan elada, titii!"
"Mana mana! Manala! "
Siis lõpeb linnulaul ja kõlab lask. Vares ja tihane lendavad ära, metsa jääb üks elus mees. Võtab labida ja hakkab hauda kinni ajama. Kõik läkski nii nagu oli plaanis.

Manamana (Original 1969 Version)

Nagu näha, konkureerivad loos "Manamana!" maskuliinne ja feminiinne element.
Kaks naist omavahel:
"We could sing a good song if we have one more person to sing!"
Saabub karvane mees, kes ei oska öelda midagi muud peale ürgse "manamana". Küllap on ta allutatud ühele kindlale tungile, teda ei näi huvitavat mitte miski muu peale manamana, mis on ilmselgelt tema fallos. Nii saabki alguse threesome - kaks naist ja üks mees. Naised laulavad kooris "titii-tididi!" ja mees vastab "manamana". Naised oleksid võinud omavahel ülesanded ju nõnda ära jaotada, et üks laulab "titii-tididi" ja teine "manamana" aga nad ei teinud seda. Miks? Kas nende keel on samuti mingi tundmatu ülemvõimu poolt kärbitud? Ilmselt mitte. Video alguses kõnelesid nad ju heas inglise keeles. Küllap on see lihtsalt üks täiskasvanute seksuaalsusest ja võimuihast läbi imbunud mäng arhetüüpidega. Väike ja karvane mehike, kes ei oska öelda muud peale "manamana", on kahe naise intensiivne tähelepanuobjekt ainult seetõttu, et tal on fallos. Ja kui ta seisab kahe naise keskel ning kogu ansambel laulab oma laulu, näeb kogu trio välja nagu peenis kahe munandiga - saavutatud võim, ideaalne kunstiteos, mida laiadele massidele müüa. Varem ikka mõtlesin, miks pidi Push Up`i, Aqua jt lugudes õrnale tüdrukuhäälele sekundeerima räme mehelik jorin, mis minu arvates kõik ära rikkus. Aga ei rikkunud! Hoopis minule mõjus see kastreerivalt.

Tune for two ehk tangot tantsitakse kolmekesi