Wednesday, July 18, 2007


28. juunil 2007. a avas (ansambli) Luarvik Luarvik essentsi ja kehastusena tuntud Mihkel Kleis oma näituse Commedia dell'Arte Tallinna Galerii 008 madalate lagede ja disainilampide hüperekspostisiooni keskel. Sellest kirjutas Anu Aaremäe Postimehes ja Maarin Ektermann Ekspressis. Anu Aaremäe lugu on minumeelest purjus peaga kirjutatud. Jutt bändimees Kleisist, süüdimatusest heas mõttes ja repliik "Vaataja asi on välise pinna alt sügavam sisu leida ja ära tunda". Tundub pealiskaudne. Aga lausest "ükski kaasaegne kunstinäitus ei saa läbi videokunstita" kõlab küll mingit paikapanevat ja neokonservatiivset ätitüüdi. Kleisi videotele ei ole kas üldse tähelepanu pööratud või saan mina kõigest valesti aru, kippudes (nagu ikka) asju üle hindama. Ma ei tea. Maarin Ektermanni artikkel oli kunstikriitiliselt väga tabav ja kahtlemata tulebki Kleisi kunstiteaduslikult rohkem kaardistada, ta tõesti väärib seda. Aga Commedia dell'Arte ja Luarvik Luarviku kõrval tuleks minumeelest uurida hoopis Kleisi ennast. Ja seejärel vaadelda tema maali ja muusikat uuesti. Vastused küsimustele on minumeelest olemas just muusikas. Kleis ei ole mingi postmodernistlik popkunstnik (kõlab sama lollakalt nagu "bändimees" või "barokk`n rolli bad boy"), kes tegeleb cool`ide asjadega- händlib popikoone ja näitab neid "omamoodi laheda" nurga alt. Ei saa läheneda ikoonidele sellisest massikultuuritarbija positsioonist. Terminaator ja predaator ei ole ainult tähised, vaid ka isiksused. Kleisi puhul jääb mingi camp-nostalitsemine igal juhul ära. Kaduge perse oma Harri Egipti videote ja estraadiklassikaga. Kleisi muusika (ja ka Commedia dell'Arte ) eksponeerib situatsioonide ja klisheede metafüüsikat. Ta imeb mingist situatsioonipildist või nähtusest, objektist, isikust välja ainuomasuse essentsi ja siis väljendab seda. Luarvik Luarviku muusika on ju täielik essents ise. Olen mõelnud Kleisi enda essentsist. Silme ette kangastub 70ndate lõpu/80ndate alguse Mustamäe. Männid läbisegi paralleelselt asetsevate karpmajadega, mille silikaat-sillutis pleegib vastu päikest, mille all sealsamas lähedal on trollid-trammid-bussiliinid, hipodroom, Tallinna vanalinn vaskpleki ja vanatoomasega, mereäärsed tööstuskvartalid, konteinerid ja kraanad, psühhedeelsetes metamorfoosides väänlev siniroheline meri, sadamad, purjekad, võidusõidurajad, supelsaksad, sportlased. Tumesinised Marati dressid ja Mustamäe suusahüppetornid kangastuvad mulle läbisegi slaalomsuuskadel nõlvadest alla laskuva inspektor Glebsky`ga, mõttepildid on nagu osaliselt valguspimestatud värelevad filmikaadrid. Videoinstallatsioonis "Neli aastaaega" ei tee "popkunstnik Kleis pulli perfonksi cooli Vivaldi klisheega, kandes ise lillasid retuuse", vaid tema ees klaveril on pildid kevadest, suvest, sügisest, talvest, ja ta mängib neid pilte. Siit mu enda asjakohatu ja võibolla ka nõdrameelne paralleel- Imre Kose sõnul olla Rein Rannap kunagi klaveril spargelkapsast mänginud. "Neli aastaaega" ei ole mingi "videokunst, mis ei saa puududa üheltki kaasaegselt kunstiürituselt". Näituseavamisel oli volüüm liiga madal, nii et inimesed, kellele on elevant kõrva peale astunud, ei saanud kuulma kõike, mida esitati. Eniveis, ketshupiesteetika mõistet kasutanud Kiwa ütles juba enne näituseavamist kõik ette.

***
Knight Rider, a shadowy flight into the dangerous world of a man who does not exist.
Michael Knight, a young loner on a crusade to champion the cause of the i
nnocent, the helpless, the powerless, in a world of criminals who operate above the law.