ESE & MILJÖÖ
Sõnad „ese“ ja „miljöö“ on elemendid, mille tähendusvälja määratlemine ja piiritlemine puutub vaieldamatult esteetika valdkonda. Mõlemad mõisted omavahelises kompositsioonis eeldaksid justkui mingit käimasolevat diskursust- mõlemad on silmnähtavalt konstrueeritud ja nö „tugeva kultuurikihiga“. Ese osutab sõnale „asi“, ent ei piirdu sellega- asi, kui ta esemesse üldse puutub, sisaldub koos kõige muuga näiteks eseme sees ja võib viidata millelegi füüsilisele, samas kui ese eemaldub sellest füüsikast, on selle ülene ehk metafüüsiline ja võib seisneda mingis idees või märgis, asjade olemuslikes tuumades, millede konstrueerimine inimesele justkui instinktiivne on. Miljöö (prantsuse keeles „milieu“- materiaalne või vaimne ümbrus, meeleolu, atmosfäär) mõnevõrra kattub esemega, selles osas, mis puudutab millegi olemuslikkust, ideelist mõõdet, ent tema etümoloogiline tähendusväli, mis sisaldab sõnu „ümbrus“, „meeleolu“, „atmosfäär“, viitab mingile reaktsioonilisele tundmusmassiivile, mis on põhjustatud millegi poolt ja on tekkinud selle ümber. See, miski võibki olla ese- kahe maailma vahel pendeldav objekt, mis ei ole veel leidnud endale vastuvõtjat ja tõlgendajat. Miljööga sarnanev saksa keelne sõna on Stimmung, mille abil saab osutada mõne koha või hetke iseloomulike omaduste kogumile. Miljöö võib väljenduda mingis metafooris või rohkete nüanssidega loos, ent selle aluseks võib olla üksainus ese. Ja isegi siis, kui neid esemeid on palju ja diskursus näib puudutavat vaid kindlate piiridega fenomeni, kirendab kogu näilise süsteemi taga palju fundamentaalseid küsimusi.
Vältimaks kahe mainitud mõiste asetamist fundamentaalsete elementide positsioonile ning tekitamaks neile mõistetele piisavalt mänguruumi, tuleks enne mängu alustamist põigata läbi kõike olevat ja mitteolevat määratlevate kultuuriliste baaselementide juurest. Nähtavasti on ese ja miljöö tugevalt seotud ruumiküsimusega, samas ei võiks ka ruum olla kogu eesootava diskursuse aksioomiliseks baasiks- niisiis tuleks püüda üles leida kõige olemasoleva algpunkt.
Ei saa leppida lõplikkuse printsiibiga, mis kajastub näiteks kristlikust diskursusest, milles genereeritava maailmaruumi algpunktiks on lõputu tähendusväljaga nüüdseks trivialiseerunud metafoor Jumal, kes lõi taeva ja maa. Martin Heidegger pakub alguspunktiks välja hoopis küsimuse: „Millepärast on ülepea olev ega pigem eimiski?“. Fundamentaalse küsimuse asetamine sellele algpunktile on vähemalt keeleliselt igati põhjendatud- metafooride vältimine, lõputu tähendusliku märkideahela käivitumise vältimine. Samuti tuleb „tõele au anda“ ja tunnistada, et igasuguse fundamentaalse algtõe otsimise vahetult ilmnevaks aluseks on kahtlemata inimese peas tekkinud küsimus ja miks mitte asetada see küsimus algtõe punktile kui see vähene või ainus, mida sinna üldse asetada saab. Enamvähem sarnasele positsioonile on võimalik asetada ka Ludwig Wittgenstein`i „Loogilis-filosoofilise traktaadi“ esimese punkti lause: „Maailm on kõik, millega meil on tegemist“. Teades, et on olemas maailm ja nii-öelda fundamentaalne küsimus, saab selgeks kogu modelleeriva diskursuse peamine instrument- keel. Ülejäänut võib fenomenoloogiliselt määratleda kui kõike ilmnevat, mille jaoks instrumentidest alati ei piisa. Kaasaja maailm on jõudnud üha enam võimust võtva kriisini- ideoloogiad, imperatiivid ja maagilised sõnad on taandunud keelele ja keelepsühholoogiale. Spekuleerivalt ja illustreerivalt võib öelda, et läänelikus tsivilisatsioonis elav inimkond on kasvanud Teise Maailmasõja materiaalsetele ja ideoloogilistele varemetele. Eelnenu ülesehitamine ja progressiivselt meelestatud edasiarendamine on osutunud simulatsiooniks, abituks ja sentimentaalseks kordamiseks ning ainus, mis veel (!) enamvähem puutumatu „tõena“ ringi liigub, on informatsioon. Käsikäes sellega levib võõrandumine, ebakindlus, totaalne trivialiseerumine ja entroopia. Selle olukorraga on võimalik leppida kui paratamatu ilmneva tõeseisundiga, ent sellega kaasnevad konkreetsed elulised nähtused (nt riigivõimu, teaduse ja hariduse autoriteetsuse kadumine) hakkavad mõjutama majandust ja olmet, mistõttu pole välistatud suured rahvaste rahutused. Sellises olukorras on oluline kasutada ära informatsiooniajastu eeliseid, tunnetada väljakujunenud keelepsühholoogiat ja vältida liigset müütide, aksioomide ja maagiliste suurte sõnade hüpnotiseerivat mõju. Saabunud on interdistsiplinaarsuse ja eksperimentalistika aeg. Nõnda tuleks kasutada mõtlemisel olemasolevaid instrumente julgelt ja vastavalt vajadusele, kasvõi ebatavalisel viisil. Tuleks üle saada originaalsuse ihast ja halvavast aukartusest autoriteetide suhtes- igaüks on teretulnud looma oma isiklikku mõttesüsteemi ja leiutama seal tegutsemiseks uusi instrumente või kasutama olemasolevaid täiesti ettearvamatul viisil. Niisiis, alustagem.
Esiteks, tuleks vabaneda suurt mõju omavatest maagilistest sõnadest. Eespool mainitud Heideggeri küsimus lahendas nii mõndagi, ent selle käsitlemisel ei vabanenud me siiski sellistest uinutitest nagu „tõde“ ja „maailm“. Tõe mõiste on lähedal Jumala mõistele, võimalik, et see on oma olemuselt Jumala mõiste eeldus. „Mis on Jumal? Jumal on tõde!!“- Mida me saame teada pärast sellist küsimust ja vastust? Mitte kui midagi, peale selle, et see ärevuse-kahtlemise stiimul, mis meis küsimuse näol tekkis, saab tõe rohu abil summutatud, vaigistatud, uinutatud, ära tapetud. Võimalik, et sõna „tõde“ siiski ei ole pelgalt uinuti, vaid hoopis uimastav ja joovastav erguti, mis tekitab inimese sees kokteili serotoniinist ja adrenaliinist- inimese teadvus tungib läbi omaenese unne suikunud sisemaastiku, läbi paksu pilvemassiivi ja seal magavate jumalate, purustab maa atmosfääri ja jõuab end isegi ümber pöörata, et näha maailma sinise täpina keset hoomamatut, lõputut ja täiesti arusaamatut ruumi. Ja just see hetk ongi tõe tipphetk, millele järgneb depressiivne tagasilangemine, segadus ja tühjusetunne. See tipphetkel nähtud pilt jääb edaspidi kõige ilmneva mõõdupuuks. Kuid sõna „tõde“, mis seda kogemust kajastab, võib muutuda kultuslikuks. See võib sattuda halbadesse kätesse, mis seda mistahes vankri ette rakendab. Seetõttu on sõna „tõde“ üks võimsamaid maagilisi sõnu. Selle sõna hüpnotiseeriva toime vähendamiseks on Tartu eksperimentaalmõtleja Jaan Lüsi välja pakkunud lahenduse, mille kohaselt on „tõde“ omadussõna. Täpsemini öeldes tuleb tsiteerida Lüsi ennast: „Tõde on mudeli vastavus originaalile!“. Seega on tõde omadus ja seda saab kasutada ka mõõduna, kui kaotada kindel ja vankumatu lähtepunkt.
Järgmise maagilise sõna- „maailma“- puhul tulebki alustada lähtepunkti küsimusest. Mis on maailm? Eksperimendi huvides deklareerin oma isikliku esimese (!) vaba assotsiatsioonina gloobuse. Gloobus on kera kujuline objekt, millele on trükitud graafiline joonistus planeedist Maa. Gloobused on masstootmises, nendega kaasneb tugevat tõeväärtust omav legitimatsioon, mille on andnud kartograafia, geograafia ja erinevad füüsikateadused. Gloobus väljendab „maailma“ kuju ja koosseisu, kusjuures selle koosseisu aluseks on erinevate riikide poliitilised kokkulepped, mis on avaldanud mõju gloobuse visuaalsele kontseptsioonile. Gloobus on üles ehitatud nii, et Euroopa asub üleval- taeva pool- ja Aafrika asub all- maapinna pool. Kui me seisame gloobuse ees, võime end kergesti kujutleda seisma gloobusel asuvasse piiritletud kujundisse, mis on märgina meie teadvusesse kinnistunud kui Eesti- Soome laht ja Tallinn asuvad üleval, Saaremaa asub vasakul, Peipsi järv ja Venemaa asuvad paremal, Tartu ja Lõuna-Eesti asuvad all. Eesti asub Läti peal, justkui istudes selle turjal aga Soome asub meie peal, ainult et mitte otse, sest meri on vahel. Geograafia on siinkohal tõde ja toimibki Eesti omadusena. Sellest selgub, et Eesti asub Lätist kõrgemal ja on Lätist parem. Kuigi Eesti lõunapiir on niisama loomulik ja looduslik nagu mõne Warholi maali „pintslitõmme“, on see tugevalt eestlase (kasutan seda mõistet hüpoteetiliselt ja vahendlikult- tegemist on taasiseseisvunud Eesti Vabariigis kehtiva poliitika järgse „ideaalse kodanikuga“) teadvusesse kinnistunud. Venemaal ja Eestil aga ei ole midagi ühist. Näib, et loodus ise on teinud kõik, et see nii oleks- Venemaale on ette sätitud järv (geograafiline tõde, mis on ka Eesti tõde, ütleb, et see on Euroopa üks suurimaid järvi) ja sinna, kus järve ei ole, on pandud voolama Narva jõgi. Kagu-Eesti alad on aga taasiseseisvunud Eestis abjektsed ja marginaalsed, neist (Petserimaa) on lausa loobutud. Petserimaa asub all, nii nagu inimkehas asuvad jääkaineid eraldavad organidki. Kui Eesti Vabariiki teadvusena käsitleda, tuleb otsida ust alateadvusesse just Kagu-Eestist. Sealt avaneb allasurutud tõde ja muuhulgas ka tõsiasi, et kuvand terviklikust Eestist on võrreldav uimastava alkoholijoobega. Nii võib öelda, et kogu valge kultuuriga kaetud maailm on praegu sellises joobes. Julgen väita, et gloobus ja maailma-atlased omavad inimkonnale vähemalt sama tugevat mõju nagu Piibel. Kahtlemata ei nõustuks minuga mitte ükski katoliiklane- nemad käsitlevad gloobust kui tavalist olmevahendit, mis sündis pärast seda, kui Jumal oli loonud taeva ja maa ning inimese oma enda näo järgi. Isegi siis, kui sellise seisukohaga arvestada, tuleb gloobust nimetata kõige paksema ja intensiivsema kultuurikihiga esemeks. Iseenda vabade assotsiatsioonide näitel võin öelda, et maailma on võimalik pidada gloobuseks, seega esemeks. Selle eseme poolt loodav miljöö võib osutuda teadvusest väljatõrjutud superstruktuuriks või mingiks ideoloogiliseks alusbaasiks, mille mõjuvõimu kõrgpunkt ühtis ilmselt modernismiajastu kõrgpunktiga 1960ndatel.
Isiklikult kaldun jaotama maailma subjektiks ja keskkonnaks. Mõlemad mõisted on võrdlemisi neutraalsed. Subjekti määratlemisega antud hetkel detailidesse ei lasku ja esitlen seda aksioomina, millega meie keeleteadvus on juba harjunud. Subjektiks võin pidada iseennast ja keskkonnaks kõike seda, mis minu ümber on. Samas pean ma subjekti ja keskkonda ühtekuuluvaks tervikuks, igasugune jaotamine ja struktureerimine teenib vaid diskursuse huve- see on selleks, et üldse saaks millestki rääkida. Võimalik, et dualism tekib inimese sündides ja lõpeb tema surmaga, võimalik, et katsed dualismist jagu saada on katsed mõista ja tunnetada iseenese olematust?! Siinkohal meenub fragment Vaino Vahingu ja Madis Kõivu raamatust „Endspiel“, mis kõlab umbes nii: „Inimene ei pääse oma maastikust, ta on sinna risti löödud. Ta tuleb sealt ja läheb sinna!“. Kui avada silmad ja vaadata enda ümber, ei näe mitte midagi, mis sarnaneks gloobuselt või atlasest nähtuga. Silme ees on horisontaalne maapind, millel ma seisan. Maapind lõpeb seal, kus algab taevas- selles punktis on maa ja taevas justkui visuaalselt ühendatud. Kui vaadelda peegelsiledat merd või Peipsi järve, on see piir hägustunud ja peaaegu olematu, mistõttu on selge, et visuaalne meel on vaid üks võimalikest maailma tunnetamise viisidest. Kompimismeel ja tunnetatav gravitatsioon eraldavad samamoodi maad taevast. Maad on võimalik käega katsuda, taevast aga justkui mitte, sest seal ei ole midagi, mida katsuda ja me peame tunnistama, et kõige tõenäolisemalt katsume me hoopis õhku- see on aga üks neist elementidest, mis kinnitab meile taeva ja maa ühtekuuluvust. Silmale avalduv maailm on horisontaalne hoomamatu mass, mida on võimalik abstraktsel kujul näha vaid kõrgematest punktidest nagu mäe- ja künkatipud, kõrged puud jms. Maa näib olevat lõputu, üheaegselt muutlik ja muutumatu. Maa ja taeva visuaalne piir on niisama imaginaarne nagu nende eristamine. Maa ja taevas on üks ja sama keskkond. On paradoksaalne, et maa kõige fundamentaalsem punkt ei asu mitte maa pinnal, vaid hoopis taevas. Selleks on põhjanael, mille abil on Maa põhjapoolkeral võimalik eksimatult määrata põhjasuunda. Samavõrd paradoksaalne on eesti keelne sõna „põhi“, mis läbib selliseid metamorfoose nagu „jõepõhi“, „põhimõte“, „põhjalik“, „põhjatu“, „põhjus“, „põhiline“, jne. Põhi on midagi kindlat ja vankumatut, millele saab toetuda. Näib, et maapind ei ole kunagi kuigipalju kindlustunnet sisendanud- inimeste liikumise, loodusjõudude, jms mõjul on see väga muutlik, ettearvamatu ja vahelduv paik. Stabiilsed abinõud, millest kinni haarata, asuvad hoopiski taevas. Kuigi põhjanael ei viita otseselt Maa magnetilisele põhjapoolusele, on üldjoontes täheldatav erinevate loodusprotsesside (nt puude sammaldumine) orientatsioon põhja suunas. Põhjast kui kõige fundamentaalsemast punktist lähtuvad kõik ilmakaared. Maailma mõtestamine, konstrueerimine ja selle järele küsimine- võimalik, et igasugune mõtlemine ja liikumine- on põhja otsimine, põhja suunas kulgemine. Ka Heideggeri fundamentaalne küsimus on tema enese sõnul põhja otsimine, nõnda räägib ta „Sissejuhatuses metafüüsikasse“: „Missugune on põhi, missuguselt põhjalt tuleb olev, missugusel põhjal seisab olev, missugusesse põhja läheb olev? Küsimine otsib põhja olevale“. Põhi on fikseeritud tõde, mis on nii subjekti kui keskkonna omadus. Ka näiteks hindu mütoloogias öeldakse põhjanaela kohta „Dhruva“, mis tähendab „fikseeritud“. Niisiis on justkui kaose keskele löödud üks nael, mis kinnitab meile, et maailm ei ole põhjatu. Võib öelda, et selline nael loob võrdlemisi kindla miljöö, milles inimesed on suurema osa oma lootustest just taevale andnud. Nii on aegade jooksul asetatud taevasse, lootuste fookusesse kõikvõimalikke sümboleid koondnimetusega „jumal“.
Täiesti märkimisväärseks fenomeniks on asjaolu, et lõunapoolkeral osutab lõunapoolusele kolmest tähest koosnev lõunarist. Tegemist on risti meenutava tähtkujuga, mis kaardistati Amerigo Vespucci poolt 1501. a Lõuna-Ameerika ekspeditsiooni käigus. See asjaolu kõneleb meile justkui loo põhjanaelale selja pööramisest, risti sümboli taevasse asetamisest ja sellest tingitud hallutsinatsioonide kestel sooritatud veristest maadeavastusretkedest. On andmeid, et Antiik-Kreekas oldi lõunaristi olemasolust teadlik. Selle faktiga võib täiendada Antiik-Kreeka kõrgtsivilisatsiooni riivamatut müüti, manades silme ette pildi kõiketeadvast kreeklasest, kelle ühes käes on põhjanael ja teises lõunarist. Siiski on enesestmõistetav, et lõunarist oli paljudele rahvastele oluliseks taevamärgiks juba ammu enne eurooplaste vallutusretki.
Kaasaegse tervikliku maailmapildi alusepanijaks on põhjapoolkera asukad eurooplased, mistõttu on ka põhjasuuna ülimuslikkus märgatav keeles ja maailma kaardil. See viimane on justkui lipp, mis lüüakse püsti äsja avastatud paikades, mäetippudele või Kuu pinnale. Euroopa asub ikka taeva pool ja Lõuna-Aafrika maa pool. Neutraalsuse huvides oleks soovitatav võtta aegajalt maakaart „tagurpidi kätte“ või siis asetada see ilmakaartele vastavalt horisontaalsele pinnale, vaatega taeva poole. Nõnda tekib ka küsimus, milline on inimese kõige loomuomasem positsioon keskkonnas. Kas see võiks olla pikaliasend, pea põhja, jalad lõuna suunas, nägu taeva poole? Või hoopis püstiasend, nii et pea osutab taevasse ja jalad on maa peal, põhjapoolkeral elav inimene on näoga põhja suunas, lõunapoolkeral inimene on näoga lõuna suunas? Või siis kontseptuaalne asend, kus põhjapoolkera inimene toetub jalgadega taevasse, põhjanaelale, ning tema pea on maaga ühendatud? Arvan loomuomaseid ja universaalseid asendeid ei tule kuigi kaugelt otsida- seisev, liikuv ja lamav inimene on samavõrd loomulikud nähtused nagu maa ja taevamaastik. Igast asendist avaneb erinev diskursus, kuid ükski asend ei ole jääv- kogu ilmnev maailm on pidevas liikumises.
Tänapäeval asendavad põhjanaela kompassid (mitte küll nõnda efektiivselt) ja moodsad navigatsioonisüsteemid, rääkimata detailsetest maakaartidest ja gloobustest. Suurlinnatuledest pimestatud taevalaotusest ei ole peale maanduvate lennukite suurt midagi oodata, infoühiskonnas levivad teadusest olmesse tõlgitud teadmised tähesüsteemidest ja faktist, et põhjanael on kolmiktäht ja tema asukoht muutub kümnete tuhandete aastate jooksul. Internetist kättesaadav „lõputu infohulk“ ja seda kandev hüperteksti formaat on justkui vana maailma hävitav tuumarelv, mis paneb oma sihtmärgi elemendid iseennast purustama. Nael on ammugi seinast välja kistud ja seinal ripub nüüd moodne teleekraan, mille kaudu on võimalik visuaalselt mööda maakaarti liikuda, liikuva subjekti silmavaatest lähtuvalt. Maakaardi asemel on isegi võimalik kasutada sellist GPS seadet, mis audiaalselt jagab korraldusi „pööra paremale“, „sõida otse“ jne, et jõuda ühest kohast teise. Google Map`i abil on jalgealuse kaotanud inimesel võimalik „reisida“ mööda maailma, millel puuduvad poliitilised piirid. New York`i ja mõne teise suurlinna puhul on võimalik asetada end ükskõik millise tänava keskele panoraamfotodest moodustunud pilti ja liikuda seal ringi. Aastate jooksul see interaktiivne maakaart täiustub, nii et igas infoühiskonna liikmes võib tekkida tõdemus, et riigid on vaid tülikad passikontrolliputkad lennujaamades ja muinasjutud, mis saadavad rahakotist „maksudena“ kaduvaid summasid ja mõningate mundrikandjate „legaalset“ vägivalda. Infoühiskonnale omane informeeritus, vabadus ja piiramatus on aga väga näilised ja manipuleeritavad omadused. Maailma visuaalne „kättesaadavus“ ja „hoomatavus“ on viinud selleni, et New York on Londonist vaid paari mängufilmi või paari söögikorra ja lühikese uinaku kaugusel ning seda teekonda nimetatakse „üle lombi“ käimiseks. Tänu geograafia mõjule vaatan ma Jaapanis olles merele ja mõtlen „selle taga on Ameerika“, kuigi minu ees on hiiglaslik ja lõputu veeväli koos saarestikega. Soome lahele vaadates tean ma, et silmapiiri taga asub Soome ja Helsinki linn, kuhu lennuk viib mõne hetkega. Transpordivahendid ja inimfüsioloogia suhtes enneolematu liikumiskiirus on maakaartide puhul nö käivitavaks mõõtmeks. Inimest keskkonnast isoleerivad transpordivahendid kutsuvad esile võõrandumise. Teelolemine on omamoodi kohalolu või kohalviibimine, ainult et koha miljöö omandab teistsugused nüansid. Maanteel jalgsi kõndimisel ja autoga sõitmisel on suur vahe. Jalgsi kõndija on üksi keset maastikku, ta kuuleb ümbritsevaid helisid, tunneb lõhnu, päikesevalgust ja õhku enda ümber, samuti on tal lugematu arv võimalusi liikumiseks või positsiooni muutmiseks. Autoga sõitja viibib eeskätt autos. Tema miljöö moodustab rool, armatuurlaud, auto lõhn, mootorist ja tuulest tekkiv müra, autosalongi ülesehitus ja alles seejärel aknast paistev maastik. Sisuliselt asub ta ruumis, mille seinad on kaetud liikuvate piltidega, mille tõeväärtus on suurem kui maastikumaalidel. Autoga sõitjal on vähem võimalusi oma liikumist varieerida- ta võib vahetada oma positsiooni suletud ruumis või siis vahetada suletud ruumi positsiooni, arvestades selle suletud ruumi füüsilisi iseärasusi.
Kaasaegne maailmamudel põhineb paljuski arvutigraafikal ja kontseptsioonil, mis taandab maailma keraks ja jagab selle poolusteks ning trellitab korrapäraste meridiaanidega üle. Kui meenutada eespool viidatud Jaan Lüsi tsitaati „tõde on vastavus originaalile“, võib öelda, et maailmas puudub palja silmaga nähtav tõde. On olemas vaid kaudne ja usaldusel põhinev tõde, mis ühendab arvutigraafilist pilti silmadele vahetult avaneva maailmaga. Usalduse teenib välja tõe lihtsustav, jaotav ja abstraheeriv iseloom. Maailm jaotatakse osadeks, igal osal on oma nimi nagu inimesel. Mõnel osal on iseloomulik kuju, mis meenutab mõnda eset. Tavainimesele eksponeeritud ja arvutigraafika ning videoga täiendatud riikideks jagunev maailm ei ole poliitikate manifest, vaid turismiäri, mis on huvitatud ühemõtteliste identiteetidega üksustest- riigid, linnad, piirkonnad- nagu Jaapan, New York ja Šotimaa. Enamvähem iga riigiga, linnaga või piirkonnaga on seotud sümboolsed pildid, milleks enamasti on vaatamisväärsused, sümboolsed esemed, meloodiad, tavad, jne. Kohtade konstrueerimisel on makro ja mikrotasandid, peamiselt sõltub see koha konstrueerimise lähtepunktist, kontekstist ja eesmärgist. Koht moodustub metafoorina läbi psühholoogiliste protsesside, ükskõik, millise paradigma või eesmärgi raames. Tal on oma tähendusväli sarnasuste ja seostekimpudega, mis võrsuvad peamiselt kultuuritekstidest. Kuivõrd kultuuritekst on pidevas liikumises, on ka kohtade tähendusväli muutlik. Parimad näited on need riigid või linnad, mille poliitilised rezhiimid on kiiresti vaheldunud- Balkani riigid, Balti riigid, Venemaa, jne.
Selles inimesele kui turistile ehk tarbijale orienteeritud kapitalistlikus tarbimisparadigmas on riigid kui metafoorid, mille tähendusväli on pidevas muutumises. Kui 20. sajandi alguses seostus Egiptus peamiselt püramiidide ja Cairoga, siis käesoleval ajal seostub see paari mereäärse kuurortiga. Samas omavad mõned suurlinnad suuremat mõjuvõimu ja tähendusvälja kui riigid, milles nad asuvad. Üks selline linn on New York, mida paljud inimesed peavad instinktiivselt USA pealinnaks. Ka Berliin ja London on justkui riigist sõltumatud ja autonoomsed kultuurilised keskused ja globaliseeruva maailma sõlmpunktid, mitte oma asukohariikide pealinnad. Nad on justkui importkaubad, mille imagoloogilises kontseptsioonis on aimatavaid päritolumaa nüansse. Ei tohi unustada, et infoühiskond on kapitalistliku tarbimisühiskonna fiktsioon ja müüt, mis on muutumas samavõrd esemeliseks nagu seda on gloobus. Nii gloobus kui maakaardid on areneva infoühiskonna nähtused ja need põhinevad ühiskonna usaldusel. Peaaegu tervel inimkonnal ei ole võimalik oma silmaga järgi vaadata, kas planeet Maa on ümar sinine planeet keset pimedat tühjust, ent siiski kuulatakse üksikuid pühakuid, kellele see kogemus on osaks saanud. On teada, et need kogemused on võimalikud tänu tavainimese jaoks peaaegu saavutamatule teadmiste hulgale ja paljudele teistele omadustele, ning miljardeid neelavale kosmosetööstusele. Nii tuleb uskuda kaartidesse, gloobustesse ja arvutigraafikute poolt loodud kolmemõõtmelistesse piltidesse, mis seletavad meile universumi ülesehitust käsikäes meie eneste DNA mudelitega, jne. Kõik taandub visuaalsele dünaamilisele esteetikale, kindla terminoloogiaga ja pisut krüpteeritud pajatustele, mis on hästi finantseeritud ja riigivõimu poolt legitimeeritud. Seda esitatakse kui luksust ja taevamannat, mis kahetsusväärsel kombel ei ole veel suuremale osale Maa elanikest osaks saanud. Mul on tunne, et tänapäeva maailma kõige „õnnelikum“ inimene ongi lääneliku infoühiskonna tavakodanik, keda ümbritseb infomassist koosnev segadus, mida ta alkoholi, antidepressantide ja turismireiside abil taluda suudab. Punane vein- Pariisi miljöö, jääkülm viin- talvine Venemaa.
Sõnad „ese“ ja „miljöö“ on elemendid, mille tähendusvälja määratlemine ja piiritlemine puutub vaieldamatult esteetika valdkonda. Mõlemad mõisted omavahelises kompositsioonis eeldaksid justkui mingit käimasolevat diskursust- mõlemad on silmnähtavalt konstrueeritud ja nö „tugeva kultuurikihiga“. Ese osutab sõnale „asi“, ent ei piirdu sellega- asi, kui ta esemesse üldse puutub, sisaldub koos kõige muuga näiteks eseme sees ja võib viidata millelegi füüsilisele, samas kui ese eemaldub sellest füüsikast, on selle ülene ehk metafüüsiline ja võib seisneda mingis idees või märgis, asjade olemuslikes tuumades, millede konstrueerimine inimesele justkui instinktiivne on. Miljöö (prantsuse keeles „milieu“- materiaalne või vaimne ümbrus, meeleolu, atmosfäär) mõnevõrra kattub esemega, selles osas, mis puudutab millegi olemuslikkust, ideelist mõõdet, ent tema etümoloogiline tähendusväli, mis sisaldab sõnu „ümbrus“, „meeleolu“, „atmosfäär“, viitab mingile reaktsioonilisele tundmusmassiivile, mis on põhjustatud millegi poolt ja on tekkinud selle ümber. See, miski võibki olla ese- kahe maailma vahel pendeldav objekt, mis ei ole veel leidnud endale vastuvõtjat ja tõlgendajat. Miljööga sarnanev saksa keelne sõna on Stimmung, mille abil saab osutada mõne koha või hetke iseloomulike omaduste kogumile. Miljöö võib väljenduda mingis metafooris või rohkete nüanssidega loos, ent selle aluseks võib olla üksainus ese. Ja isegi siis, kui neid esemeid on palju ja diskursus näib puudutavat vaid kindlate piiridega fenomeni, kirendab kogu näilise süsteemi taga palju fundamentaalseid küsimusi.
Vältimaks kahe mainitud mõiste asetamist fundamentaalsete elementide positsioonile ning tekitamaks neile mõistetele piisavalt mänguruumi, tuleks enne mängu alustamist põigata läbi kõike olevat ja mitteolevat määratlevate kultuuriliste baaselementide juurest. Nähtavasti on ese ja miljöö tugevalt seotud ruumiküsimusega, samas ei võiks ka ruum olla kogu eesootava diskursuse aksioomiliseks baasiks- niisiis tuleks püüda üles leida kõige olemasoleva algpunkt.
Ei saa leppida lõplikkuse printsiibiga, mis kajastub näiteks kristlikust diskursusest, milles genereeritava maailmaruumi algpunktiks on lõputu tähendusväljaga nüüdseks trivialiseerunud metafoor Jumal, kes lõi taeva ja maa. Martin Heidegger pakub alguspunktiks välja hoopis küsimuse: „Millepärast on ülepea olev ega pigem eimiski?“. Fundamentaalse küsimuse asetamine sellele algpunktile on vähemalt keeleliselt igati põhjendatud- metafooride vältimine, lõputu tähendusliku märkideahela käivitumise vältimine. Samuti tuleb „tõele au anda“ ja tunnistada, et igasuguse fundamentaalse algtõe otsimise vahetult ilmnevaks aluseks on kahtlemata inimese peas tekkinud küsimus ja miks mitte asetada see küsimus algtõe punktile kui see vähene või ainus, mida sinna üldse asetada saab. Enamvähem sarnasele positsioonile on võimalik asetada ka Ludwig Wittgenstein`i „Loogilis-filosoofilise traktaadi“ esimese punkti lause: „Maailm on kõik, millega meil on tegemist“. Teades, et on olemas maailm ja nii-öelda fundamentaalne küsimus, saab selgeks kogu modelleeriva diskursuse peamine instrument- keel. Ülejäänut võib fenomenoloogiliselt määratleda kui kõike ilmnevat, mille jaoks instrumentidest alati ei piisa. Kaasaja maailm on jõudnud üha enam võimust võtva kriisini- ideoloogiad, imperatiivid ja maagilised sõnad on taandunud keelele ja keelepsühholoogiale. Spekuleerivalt ja illustreerivalt võib öelda, et läänelikus tsivilisatsioonis elav inimkond on kasvanud Teise Maailmasõja materiaalsetele ja ideoloogilistele varemetele. Eelnenu ülesehitamine ja progressiivselt meelestatud edasiarendamine on osutunud simulatsiooniks, abituks ja sentimentaalseks kordamiseks ning ainus, mis veel (!) enamvähem puutumatu „tõena“ ringi liigub, on informatsioon. Käsikäes sellega levib võõrandumine, ebakindlus, totaalne trivialiseerumine ja entroopia. Selle olukorraga on võimalik leppida kui paratamatu ilmneva tõeseisundiga, ent sellega kaasnevad konkreetsed elulised nähtused (nt riigivõimu, teaduse ja hariduse autoriteetsuse kadumine) hakkavad mõjutama majandust ja olmet, mistõttu pole välistatud suured rahvaste rahutused. Sellises olukorras on oluline kasutada ära informatsiooniajastu eeliseid, tunnetada väljakujunenud keelepsühholoogiat ja vältida liigset müütide, aksioomide ja maagiliste suurte sõnade hüpnotiseerivat mõju. Saabunud on interdistsiplinaarsuse ja eksperimentalistika aeg. Nõnda tuleks kasutada mõtlemisel olemasolevaid instrumente julgelt ja vastavalt vajadusele, kasvõi ebatavalisel viisil. Tuleks üle saada originaalsuse ihast ja halvavast aukartusest autoriteetide suhtes- igaüks on teretulnud looma oma isiklikku mõttesüsteemi ja leiutama seal tegutsemiseks uusi instrumente või kasutama olemasolevaid täiesti ettearvamatul viisil. Niisiis, alustagem.
Esiteks, tuleks vabaneda suurt mõju omavatest maagilistest sõnadest. Eespool mainitud Heideggeri küsimus lahendas nii mõndagi, ent selle käsitlemisel ei vabanenud me siiski sellistest uinutitest nagu „tõde“ ja „maailm“. Tõe mõiste on lähedal Jumala mõistele, võimalik, et see on oma olemuselt Jumala mõiste eeldus. „Mis on Jumal? Jumal on tõde!!“- Mida me saame teada pärast sellist küsimust ja vastust? Mitte kui midagi, peale selle, et see ärevuse-kahtlemise stiimul, mis meis küsimuse näol tekkis, saab tõe rohu abil summutatud, vaigistatud, uinutatud, ära tapetud. Võimalik, et sõna „tõde“ siiski ei ole pelgalt uinuti, vaid hoopis uimastav ja joovastav erguti, mis tekitab inimese sees kokteili serotoniinist ja adrenaliinist- inimese teadvus tungib läbi omaenese unne suikunud sisemaastiku, läbi paksu pilvemassiivi ja seal magavate jumalate, purustab maa atmosfääri ja jõuab end isegi ümber pöörata, et näha maailma sinise täpina keset hoomamatut, lõputut ja täiesti arusaamatut ruumi. Ja just see hetk ongi tõe tipphetk, millele järgneb depressiivne tagasilangemine, segadus ja tühjusetunne. See tipphetkel nähtud pilt jääb edaspidi kõige ilmneva mõõdupuuks. Kuid sõna „tõde“, mis seda kogemust kajastab, võib muutuda kultuslikuks. See võib sattuda halbadesse kätesse, mis seda mistahes vankri ette rakendab. Seetõttu on sõna „tõde“ üks võimsamaid maagilisi sõnu. Selle sõna hüpnotiseeriva toime vähendamiseks on Tartu eksperimentaalmõtleja Jaan Lüsi välja pakkunud lahenduse, mille kohaselt on „tõde“ omadussõna. Täpsemini öeldes tuleb tsiteerida Lüsi ennast: „Tõde on mudeli vastavus originaalile!“. Seega on tõde omadus ja seda saab kasutada ka mõõduna, kui kaotada kindel ja vankumatu lähtepunkt.
Järgmise maagilise sõna- „maailma“- puhul tulebki alustada lähtepunkti küsimusest. Mis on maailm? Eksperimendi huvides deklareerin oma isikliku esimese (!) vaba assotsiatsioonina gloobuse. Gloobus on kera kujuline objekt, millele on trükitud graafiline joonistus planeedist Maa. Gloobused on masstootmises, nendega kaasneb tugevat tõeväärtust omav legitimatsioon, mille on andnud kartograafia, geograafia ja erinevad füüsikateadused. Gloobus väljendab „maailma“ kuju ja koosseisu, kusjuures selle koosseisu aluseks on erinevate riikide poliitilised kokkulepped, mis on avaldanud mõju gloobuse visuaalsele kontseptsioonile. Gloobus on üles ehitatud nii, et Euroopa asub üleval- taeva pool- ja Aafrika asub all- maapinna pool. Kui me seisame gloobuse ees, võime end kergesti kujutleda seisma gloobusel asuvasse piiritletud kujundisse, mis on märgina meie teadvusesse kinnistunud kui Eesti- Soome laht ja Tallinn asuvad üleval, Saaremaa asub vasakul, Peipsi järv ja Venemaa asuvad paremal, Tartu ja Lõuna-Eesti asuvad all. Eesti asub Läti peal, justkui istudes selle turjal aga Soome asub meie peal, ainult et mitte otse, sest meri on vahel. Geograafia on siinkohal tõde ja toimibki Eesti omadusena. Sellest selgub, et Eesti asub Lätist kõrgemal ja on Lätist parem. Kuigi Eesti lõunapiir on niisama loomulik ja looduslik nagu mõne Warholi maali „pintslitõmme“, on see tugevalt eestlase (kasutan seda mõistet hüpoteetiliselt ja vahendlikult- tegemist on taasiseseisvunud Eesti Vabariigis kehtiva poliitika järgse „ideaalse kodanikuga“) teadvusesse kinnistunud. Venemaal ja Eestil aga ei ole midagi ühist. Näib, et loodus ise on teinud kõik, et see nii oleks- Venemaale on ette sätitud järv (geograafiline tõde, mis on ka Eesti tõde, ütleb, et see on Euroopa üks suurimaid järvi) ja sinna, kus järve ei ole, on pandud voolama Narva jõgi. Kagu-Eesti alad on aga taasiseseisvunud Eestis abjektsed ja marginaalsed, neist (Petserimaa) on lausa loobutud. Petserimaa asub all, nii nagu inimkehas asuvad jääkaineid eraldavad organidki. Kui Eesti Vabariiki teadvusena käsitleda, tuleb otsida ust alateadvusesse just Kagu-Eestist. Sealt avaneb allasurutud tõde ja muuhulgas ka tõsiasi, et kuvand terviklikust Eestist on võrreldav uimastava alkoholijoobega. Nii võib öelda, et kogu valge kultuuriga kaetud maailm on praegu sellises joobes. Julgen väita, et gloobus ja maailma-atlased omavad inimkonnale vähemalt sama tugevat mõju nagu Piibel. Kahtlemata ei nõustuks minuga mitte ükski katoliiklane- nemad käsitlevad gloobust kui tavalist olmevahendit, mis sündis pärast seda, kui Jumal oli loonud taeva ja maa ning inimese oma enda näo järgi. Isegi siis, kui sellise seisukohaga arvestada, tuleb gloobust nimetata kõige paksema ja intensiivsema kultuurikihiga esemeks. Iseenda vabade assotsiatsioonide näitel võin öelda, et maailma on võimalik pidada gloobuseks, seega esemeks. Selle eseme poolt loodav miljöö võib osutuda teadvusest väljatõrjutud superstruktuuriks või mingiks ideoloogiliseks alusbaasiks, mille mõjuvõimu kõrgpunkt ühtis ilmselt modernismiajastu kõrgpunktiga 1960ndatel.
Isiklikult kaldun jaotama maailma subjektiks ja keskkonnaks. Mõlemad mõisted on võrdlemisi neutraalsed. Subjekti määratlemisega antud hetkel detailidesse ei lasku ja esitlen seda aksioomina, millega meie keeleteadvus on juba harjunud. Subjektiks võin pidada iseennast ja keskkonnaks kõike seda, mis minu ümber on. Samas pean ma subjekti ja keskkonda ühtekuuluvaks tervikuks, igasugune jaotamine ja struktureerimine teenib vaid diskursuse huve- see on selleks, et üldse saaks millestki rääkida. Võimalik, et dualism tekib inimese sündides ja lõpeb tema surmaga, võimalik, et katsed dualismist jagu saada on katsed mõista ja tunnetada iseenese olematust?! Siinkohal meenub fragment Vaino Vahingu ja Madis Kõivu raamatust „Endspiel“, mis kõlab umbes nii: „Inimene ei pääse oma maastikust, ta on sinna risti löödud. Ta tuleb sealt ja läheb sinna!“. Kui avada silmad ja vaadata enda ümber, ei näe mitte midagi, mis sarnaneks gloobuselt või atlasest nähtuga. Silme ees on horisontaalne maapind, millel ma seisan. Maapind lõpeb seal, kus algab taevas- selles punktis on maa ja taevas justkui visuaalselt ühendatud. Kui vaadelda peegelsiledat merd või Peipsi järve, on see piir hägustunud ja peaaegu olematu, mistõttu on selge, et visuaalne meel on vaid üks võimalikest maailma tunnetamise viisidest. Kompimismeel ja tunnetatav gravitatsioon eraldavad samamoodi maad taevast. Maad on võimalik käega katsuda, taevast aga justkui mitte, sest seal ei ole midagi, mida katsuda ja me peame tunnistama, et kõige tõenäolisemalt katsume me hoopis õhku- see on aga üks neist elementidest, mis kinnitab meile taeva ja maa ühtekuuluvust. Silmale avalduv maailm on horisontaalne hoomamatu mass, mida on võimalik abstraktsel kujul näha vaid kõrgematest punktidest nagu mäe- ja künkatipud, kõrged puud jms. Maa näib olevat lõputu, üheaegselt muutlik ja muutumatu. Maa ja taeva visuaalne piir on niisama imaginaarne nagu nende eristamine. Maa ja taevas on üks ja sama keskkond. On paradoksaalne, et maa kõige fundamentaalsem punkt ei asu mitte maa pinnal, vaid hoopis taevas. Selleks on põhjanael, mille abil on Maa põhjapoolkeral võimalik eksimatult määrata põhjasuunda. Samavõrd paradoksaalne on eesti keelne sõna „põhi“, mis läbib selliseid metamorfoose nagu „jõepõhi“, „põhimõte“, „põhjalik“, „põhjatu“, „põhjus“, „põhiline“, jne. Põhi on midagi kindlat ja vankumatut, millele saab toetuda. Näib, et maapind ei ole kunagi kuigipalju kindlustunnet sisendanud- inimeste liikumise, loodusjõudude, jms mõjul on see väga muutlik, ettearvamatu ja vahelduv paik. Stabiilsed abinõud, millest kinni haarata, asuvad hoopiski taevas. Kuigi põhjanael ei viita otseselt Maa magnetilisele põhjapoolusele, on üldjoontes täheldatav erinevate loodusprotsesside (nt puude sammaldumine) orientatsioon põhja suunas. Põhjast kui kõige fundamentaalsemast punktist lähtuvad kõik ilmakaared. Maailma mõtestamine, konstrueerimine ja selle järele küsimine- võimalik, et igasugune mõtlemine ja liikumine- on põhja otsimine, põhja suunas kulgemine. Ka Heideggeri fundamentaalne küsimus on tema enese sõnul põhja otsimine, nõnda räägib ta „Sissejuhatuses metafüüsikasse“: „Missugune on põhi, missuguselt põhjalt tuleb olev, missugusel põhjal seisab olev, missugusesse põhja läheb olev? Küsimine otsib põhja olevale“. Põhi on fikseeritud tõde, mis on nii subjekti kui keskkonna omadus. Ka näiteks hindu mütoloogias öeldakse põhjanaela kohta „Dhruva“, mis tähendab „fikseeritud“. Niisiis on justkui kaose keskele löödud üks nael, mis kinnitab meile, et maailm ei ole põhjatu. Võib öelda, et selline nael loob võrdlemisi kindla miljöö, milles inimesed on suurema osa oma lootustest just taevale andnud. Nii on aegade jooksul asetatud taevasse, lootuste fookusesse kõikvõimalikke sümboleid koondnimetusega „jumal“.
Täiesti märkimisväärseks fenomeniks on asjaolu, et lõunapoolkeral osutab lõunapoolusele kolmest tähest koosnev lõunarist. Tegemist on risti meenutava tähtkujuga, mis kaardistati Amerigo Vespucci poolt 1501. a Lõuna-Ameerika ekspeditsiooni käigus. See asjaolu kõneleb meile justkui loo põhjanaelale selja pööramisest, risti sümboli taevasse asetamisest ja sellest tingitud hallutsinatsioonide kestel sooritatud veristest maadeavastusretkedest. On andmeid, et Antiik-Kreekas oldi lõunaristi olemasolust teadlik. Selle faktiga võib täiendada Antiik-Kreeka kõrgtsivilisatsiooni riivamatut müüti, manades silme ette pildi kõiketeadvast kreeklasest, kelle ühes käes on põhjanael ja teises lõunarist. Siiski on enesestmõistetav, et lõunarist oli paljudele rahvastele oluliseks taevamärgiks juba ammu enne eurooplaste vallutusretki.
Kaasaegse tervikliku maailmapildi alusepanijaks on põhjapoolkera asukad eurooplased, mistõttu on ka põhjasuuna ülimuslikkus märgatav keeles ja maailma kaardil. See viimane on justkui lipp, mis lüüakse püsti äsja avastatud paikades, mäetippudele või Kuu pinnale. Euroopa asub ikka taeva pool ja Lõuna-Aafrika maa pool. Neutraalsuse huvides oleks soovitatav võtta aegajalt maakaart „tagurpidi kätte“ või siis asetada see ilmakaartele vastavalt horisontaalsele pinnale, vaatega taeva poole. Nõnda tekib ka küsimus, milline on inimese kõige loomuomasem positsioon keskkonnas. Kas see võiks olla pikaliasend, pea põhja, jalad lõuna suunas, nägu taeva poole? Või hoopis püstiasend, nii et pea osutab taevasse ja jalad on maa peal, põhjapoolkeral elav inimene on näoga põhja suunas, lõunapoolkeral inimene on näoga lõuna suunas? Või siis kontseptuaalne asend, kus põhjapoolkera inimene toetub jalgadega taevasse, põhjanaelale, ning tema pea on maaga ühendatud? Arvan loomuomaseid ja universaalseid asendeid ei tule kuigi kaugelt otsida- seisev, liikuv ja lamav inimene on samavõrd loomulikud nähtused nagu maa ja taevamaastik. Igast asendist avaneb erinev diskursus, kuid ükski asend ei ole jääv- kogu ilmnev maailm on pidevas liikumises.
Tänapäeval asendavad põhjanaela kompassid (mitte küll nõnda efektiivselt) ja moodsad navigatsioonisüsteemid, rääkimata detailsetest maakaartidest ja gloobustest. Suurlinnatuledest pimestatud taevalaotusest ei ole peale maanduvate lennukite suurt midagi oodata, infoühiskonnas levivad teadusest olmesse tõlgitud teadmised tähesüsteemidest ja faktist, et põhjanael on kolmiktäht ja tema asukoht muutub kümnete tuhandete aastate jooksul. Internetist kättesaadav „lõputu infohulk“ ja seda kandev hüperteksti formaat on justkui vana maailma hävitav tuumarelv, mis paneb oma sihtmärgi elemendid iseennast purustama. Nael on ammugi seinast välja kistud ja seinal ripub nüüd moodne teleekraan, mille kaudu on võimalik visuaalselt mööda maakaarti liikuda, liikuva subjekti silmavaatest lähtuvalt. Maakaardi asemel on isegi võimalik kasutada sellist GPS seadet, mis audiaalselt jagab korraldusi „pööra paremale“, „sõida otse“ jne, et jõuda ühest kohast teise. Google Map`i abil on jalgealuse kaotanud inimesel võimalik „reisida“ mööda maailma, millel puuduvad poliitilised piirid. New York`i ja mõne teise suurlinna puhul on võimalik asetada end ükskõik millise tänava keskele panoraamfotodest moodustunud pilti ja liikuda seal ringi. Aastate jooksul see interaktiivne maakaart täiustub, nii et igas infoühiskonna liikmes võib tekkida tõdemus, et riigid on vaid tülikad passikontrolliputkad lennujaamades ja muinasjutud, mis saadavad rahakotist „maksudena“ kaduvaid summasid ja mõningate mundrikandjate „legaalset“ vägivalda. Infoühiskonnale omane informeeritus, vabadus ja piiramatus on aga väga näilised ja manipuleeritavad omadused. Maailma visuaalne „kättesaadavus“ ja „hoomatavus“ on viinud selleni, et New York on Londonist vaid paari mängufilmi või paari söögikorra ja lühikese uinaku kaugusel ning seda teekonda nimetatakse „üle lombi“ käimiseks. Tänu geograafia mõjule vaatan ma Jaapanis olles merele ja mõtlen „selle taga on Ameerika“, kuigi minu ees on hiiglaslik ja lõputu veeväli koos saarestikega. Soome lahele vaadates tean ma, et silmapiiri taga asub Soome ja Helsinki linn, kuhu lennuk viib mõne hetkega. Transpordivahendid ja inimfüsioloogia suhtes enneolematu liikumiskiirus on maakaartide puhul nö käivitavaks mõõtmeks. Inimest keskkonnast isoleerivad transpordivahendid kutsuvad esile võõrandumise. Teelolemine on omamoodi kohalolu või kohalviibimine, ainult et koha miljöö omandab teistsugused nüansid. Maanteel jalgsi kõndimisel ja autoga sõitmisel on suur vahe. Jalgsi kõndija on üksi keset maastikku, ta kuuleb ümbritsevaid helisid, tunneb lõhnu, päikesevalgust ja õhku enda ümber, samuti on tal lugematu arv võimalusi liikumiseks või positsiooni muutmiseks. Autoga sõitja viibib eeskätt autos. Tema miljöö moodustab rool, armatuurlaud, auto lõhn, mootorist ja tuulest tekkiv müra, autosalongi ülesehitus ja alles seejärel aknast paistev maastik. Sisuliselt asub ta ruumis, mille seinad on kaetud liikuvate piltidega, mille tõeväärtus on suurem kui maastikumaalidel. Autoga sõitjal on vähem võimalusi oma liikumist varieerida- ta võib vahetada oma positsiooni suletud ruumis või siis vahetada suletud ruumi positsiooni, arvestades selle suletud ruumi füüsilisi iseärasusi.
Kaasaegne maailmamudel põhineb paljuski arvutigraafikal ja kontseptsioonil, mis taandab maailma keraks ja jagab selle poolusteks ning trellitab korrapäraste meridiaanidega üle. Kui meenutada eespool viidatud Jaan Lüsi tsitaati „tõde on vastavus originaalile“, võib öelda, et maailmas puudub palja silmaga nähtav tõde. On olemas vaid kaudne ja usaldusel põhinev tõde, mis ühendab arvutigraafilist pilti silmadele vahetult avaneva maailmaga. Usalduse teenib välja tõe lihtsustav, jaotav ja abstraheeriv iseloom. Maailm jaotatakse osadeks, igal osal on oma nimi nagu inimesel. Mõnel osal on iseloomulik kuju, mis meenutab mõnda eset. Tavainimesele eksponeeritud ja arvutigraafika ning videoga täiendatud riikideks jagunev maailm ei ole poliitikate manifest, vaid turismiäri, mis on huvitatud ühemõtteliste identiteetidega üksustest- riigid, linnad, piirkonnad- nagu Jaapan, New York ja Šotimaa. Enamvähem iga riigiga, linnaga või piirkonnaga on seotud sümboolsed pildid, milleks enamasti on vaatamisväärsused, sümboolsed esemed, meloodiad, tavad, jne. Kohtade konstrueerimisel on makro ja mikrotasandid, peamiselt sõltub see koha konstrueerimise lähtepunktist, kontekstist ja eesmärgist. Koht moodustub metafoorina läbi psühholoogiliste protsesside, ükskõik, millise paradigma või eesmärgi raames. Tal on oma tähendusväli sarnasuste ja seostekimpudega, mis võrsuvad peamiselt kultuuritekstidest. Kuivõrd kultuuritekst on pidevas liikumises, on ka kohtade tähendusväli muutlik. Parimad näited on need riigid või linnad, mille poliitilised rezhiimid on kiiresti vaheldunud- Balkani riigid, Balti riigid, Venemaa, jne.
Selles inimesele kui turistile ehk tarbijale orienteeritud kapitalistlikus tarbimisparadigmas on riigid kui metafoorid, mille tähendusväli on pidevas muutumises. Kui 20. sajandi alguses seostus Egiptus peamiselt püramiidide ja Cairoga, siis käesoleval ajal seostub see paari mereäärse kuurortiga. Samas omavad mõned suurlinnad suuremat mõjuvõimu ja tähendusvälja kui riigid, milles nad asuvad. Üks selline linn on New York, mida paljud inimesed peavad instinktiivselt USA pealinnaks. Ka Berliin ja London on justkui riigist sõltumatud ja autonoomsed kultuurilised keskused ja globaliseeruva maailma sõlmpunktid, mitte oma asukohariikide pealinnad. Nad on justkui importkaubad, mille imagoloogilises kontseptsioonis on aimatavaid päritolumaa nüansse. Ei tohi unustada, et infoühiskond on kapitalistliku tarbimisühiskonna fiktsioon ja müüt, mis on muutumas samavõrd esemeliseks nagu seda on gloobus. Nii gloobus kui maakaardid on areneva infoühiskonna nähtused ja need põhinevad ühiskonna usaldusel. Peaaegu tervel inimkonnal ei ole võimalik oma silmaga järgi vaadata, kas planeet Maa on ümar sinine planeet keset pimedat tühjust, ent siiski kuulatakse üksikuid pühakuid, kellele see kogemus on osaks saanud. On teada, et need kogemused on võimalikud tänu tavainimese jaoks peaaegu saavutamatule teadmiste hulgale ja paljudele teistele omadustele, ning miljardeid neelavale kosmosetööstusele. Nii tuleb uskuda kaartidesse, gloobustesse ja arvutigraafikute poolt loodud kolmemõõtmelistesse piltidesse, mis seletavad meile universumi ülesehitust käsikäes meie eneste DNA mudelitega, jne. Kõik taandub visuaalsele dünaamilisele esteetikale, kindla terminoloogiaga ja pisut krüpteeritud pajatustele, mis on hästi finantseeritud ja riigivõimu poolt legitimeeritud. Seda esitatakse kui luksust ja taevamannat, mis kahetsusväärsel kombel ei ole veel suuremale osale Maa elanikest osaks saanud. Mul on tunne, et tänapäeva maailma kõige „õnnelikum“ inimene ongi lääneliku infoühiskonna tavakodanik, keda ümbritseb infomassist koosnev segadus, mida ta alkoholi, antidepressantide ja turismireiside abil taluda suudab. Punane vein- Pariisi miljöö, jääkülm viin- talvine Venemaa.
1 comment:
hea algus
Post a Comment