YAYOI KUSAMA JA KÕRVITSATE KODA

Rahvusvaheliselt tuntud Jaapani kunstniku Yayoi Kusama kaheksakümnenda sünnipäeva tähistamiseks avas Gagosian Gallery selle aasta aprilli keskpaigas kaks näitust- ühe New Yorgis, teise Los Angeleses, millest esimesega õnnestus mul tutvuda.

Yayoi Kusama on rahvusvahelises kunstiskeenes ammutuntud nimi. Ta tuli Jaapanist New Yorki viiekümnendate lõpus, muutudes kiiresti sealse avangardistliku kunstiliikumise liidriks, tegeledes erinevate, toona uudsete ja kõikjal maailmas võimust võtvate kunstivormidega. Teda seostatakse feminismi, minimalismi, sürrealismi, art brut`i, popkunsti, abstraktse ekspressionismiga. Ta on esinenud näitustel koos Andy Warholi, Claes Oldenburgi ja Jasper Johnsiga ja aastal 2008 müüdi üks tema töö New Yorgis maha 5 100 000 dollari eest, mistõttu peetakse Kusamat enimmakstud elavaks naiskunstnikuks maailmas. Ühtlasi saadab teda vaimuhaiguse legend- et alates oma lapsepõlvest kannatab ta tugevate hallutsinatsioonide käes, et ta näeb kõikjal neidsamu mullilisi, täpilisi mustreid, mis pea igast tema tööst vastu vaatavad. Pärast New Yorgi tähelendu või siis skeene ammendumist halvenes tema vaimne tervis ja ta läks tagasi Jaapanisse, kus ta on vahelduva eduga kuni käesoleva hetkeni hullumajas elanud.

Sarnaselt nende mustridega, mis painavad Kusamat, on kogu Läänemaailma aegade algusest saadik vaevanud idamaade müstika. See on tekitanud valges rassis uudishimu, imetlust, iha ja saamahimu, päädides sõdade ja imperialistlike riikide koloniaalpoliitikaga. Teisest küljest on iseenesest loodud müüti tublisti ära kasutanud ka idamaalased ise. Läänekultuuris toimub orientalismi tagasitulemine lainetena. 60-ndatel innustusid uusavangardistlikud kunstivoolud budismist ja idamaadest. Jaapan on aga idamaade keskel nähtus omaette. Tema raskestimõistetavus kuulub ajalooliste probleemide hulka aga see jõud, millega ta praegu läänekultuuri mõjutab, on kasvanud järk-järgult, alates teise maailmasõja lõpust. Kusama edu on pigem kantav nendele ida suunas liikuvatele ähmastele aga tugevatele ideaalidele, mis 60-ndatel kehtisid, vähem aga Jaapani enda kultuslikkusele, mis on hoopiski kaasaja sümptom ja mille laineharjal surfab näiteks Takashi Murakami- palju teravam, vahetum ja elavam kui Kusama. Aga lääne kunstielu valitseb ambitsioonikas ja hüsteeriline kriitik, kelle leevendamatu ja mineviku suhtes järelejätmatu iha ei küllastu iialgi üha uuematest ja uuematest struktuuridest, mis kõike olemasolevat, sealhulgas kasvõi Kusama kunsti pidevalt vormivad. See ambitsioon koos oma struktuuridega sobitub ideaalselt teda valitseva kapitalistliku superstruktuuri alla, mistõttu on orientalismikultus, tänapäevase kunstirahva orgastiline niutsumine 60-ndate avangardistliku kunstiskeene suunas ja valgekraede hea käekäik tekitanud selle 5 100 000 dollarit, mis eelmisel aastal Kusama töö eest välja käidi.

Jättes korraks kõrvale Kusama müüdi, suundun ma nüüd näituse vahetu kogemuse müüdi poole. Saalides olid eksponeeritud Kusama omapärase ja kiiskavalt intensiivse koloriidiga maalid, samuti suletud ruumis asuv peeglitest ja tulukestest koosnev installatsioon. Ruum oli seest pime ja peegelpindadega kaetud, laest rippusid alla väikesed tumeoranzhid valgusallikad, mis siis tänu peegelpindadele tekitasid illusiooni lõpmatust tulukeste universumist. Igas töös domineeris kergesti ihasid tekitav tekstimõnu kõrge nivoo, mis ongi Kusamale iseloomulik. Kõige rohkem tõstaksin ma aga esile kuulsaid mustrilisi kõrvitsaid, mida eksponeeriti galerii kõrval asuvas ja garaazhi kombel otse tänavale avanevas kõrges ruumis. Kõrvitsaskulptuure oli seal kolm, kõik ühesuguse disainiga aga erineva kuju ja suurusega, kollast värvi, mustatäpilise mustriga, pealtnäha pehmed ja kergelt läikivad. Sarnase mustriga oli kaetud kogu ruum, mille kõrval seisis ülikonnastatud turvamees. Siit meenub mulle, et Kusama näitusega üheaegselt oli New Yorgi Guggenheimi muuseumis väljas budistliku neoavangardi ekspositsioon, kus oli ka James Lee Byarsi töö "The death of James Lee Byars"- kõrge ja avar orientalistlik ruum, mille pinnad olid kaetud õhukeste kullalehekestega. Ruumis valitses salapärane vagadus ja vaikus, kullalehekeste õhukesed ääred värelesid õrna tuule käes.

Meie maailmas saadakse aru, et kui miski on kuldaväärt, tuleb selle eest kõvasti maksta ja orjadele piitsa anda, suured mehed tuleb väikeste meeste vere hinnaga kõrgustesse tõsta. Nii leiti näiteks 60-ndatel, et budistlik lihtsus ja pretensioonitus (aga miks mitte ka nurgeline ja nihestav Jaapan) üks igavesti põnev ja iselaadi kaadervärk on, mistõttu saavad ka tänapäeva inimesed käia galeriides ja muuseumides tutvumas suure raha eest kokku ostetud teostega, millele liiga lähedale minnes tuleb turvamees õlale koputama.

Tänaval, otse Kusama kõrvitsate ees kõndis ringi väsinud ja rääbakat jänesekostüümi kandev inimfiguur, kõhu peal rippumas loosung „HEY KIDS. Ask your parents this question! WHAT IS ART?” ja selja peal sõnum „Artist unemployed will take any job”. Kui ma jänese silmakoobastest sisse vaatasin, paistsid sealt alati pealtnäha nukrad ja järeleandvad pilusilmad.