Technocalypse
Filmis „Technocalypse” näidatakse Ameerika neurokirurgi Robert J. White`i, kes tegi aastal 1963 ebaõnnestunud katse hoida inimese peaaju elus väljaspool inimkeha. Järgnevalt õnnestus tal siirdada ahvi pea teise ahvi keha külge, kus see elas seitse päeva, enne kui toimus keha poolne äratõuge. Keele ja filosoofia järgselt on tegemist paradoksaalse olukorraga. Esiteks tõusetub küsimus, kas pea siirdati kehale või keha siirdati peale? Teiseks- mida tähendab asjaolu, et keha tõukas ära pea aga mitte vastupidi? Siiski tundub mulle mõnevõrra ebaloomulik, et niisugused küsimused kõige esimesena pähe kargavad. Arvan, et on olukordi, mis nõuavad keelelise ja narratiivse mõtlemise hülgamist ning intuitsiooni, väljendamatu mõistmise ja füüsilise maailma poole pöördumist. Sest ainult see intuitsioon ja vahetus, see inimkäsi, mis hoiab käes skalpelli, ongi võimaldanud meile sellise olukorra, kus saab rääkida täiesti reaalsest ahvist, kellele on siirdatud pea. Ma ei tea mitte midagi biokeemiast ega neuroloogiast aga ma taipan, et igasugune aprioorsus, pea ja keha dualistlik vastandamine ning asetamine sümboolsele, kultuuriloost risustatud väljale on antud teema puhul üleliigne ja segav eksitee. Selle asemel, et võtta kriitiline hoiak, rääkida imperialistlikust USA-st, 60-ndatest ja tõmmata paralleel ahvi pea äratõuke ja Kristuse ülestõusu vahel, tuleks vaadelda seda maad, mille inimkond on läbinud selleks, et toimiks kasvõi meie jaoks tähelepandamatu aga enesestmõistetav meditsiin. Igal pool hakkab silma vahetu ja füüsiline, osaluse sarnane kokkupuude reaalsusega.
Keha toimimist juhib peaaju, mida omakorda toetab funktsioneeriv keha- see kõik kokku toimub läbi tervikliku keha, milles vastandid puuduvad. Vastandid sisalduvad keeles, selles keskkonnas, milles toimib inimese teadvustatud ja teadvustamata mõtlemine. Selles keskkonnas eksisteerib inimkeha, mis jaguneb tahtmise korral lõpututeks osadeks või siis ainult kaheks pooluseks. Rakkudest ja kudedest koosnevat massi, mis asub kolju sees, nimetatakse peaajuks. Aju pind on kurruline, seal on palju kõveraid volte, mis meenutavad käärulisi jõgesid. Nii seisavadki meie ees ajukäärud, mille sisse sukeldudes leiab eest kõikvõimalikku kultuurilist kola- piklikajus asuvad püramiidid ja oliivid, vaheajus asub türgi sadul, otsaajus mantel, jne. Keel ongi kogemuse järgne fenomen, mingi konkreetse kogemuse ja reaalsuse kuvand, vorm ja raam, mille me saame kogemuse ümbert välja tõsta ja seni vormimata väljadele asetada. Nõnda toimib inimteadvus ka siis, kui ta leiab eest siirdatud peaga ahvi, veenvalt seletava teadlase, tõesusele ja tõestatavusele apellerivad sõnumid- koheselt rakendab ta tundmatu maastiku suhtes tuttavaid keelekujundeid ja kultuurivorme. Koheselt meenub Jeesus Kristus, kes pidas surnuna oma hauakambris vastu kolm päeva ja tõusis siis mittesurnuna üles, seevastu aga oli siirdatud peaga ahv mittesurnud olekus seitse päeva ja läks seejärel teise ilma. Tõde asub küllap kusagil metafooride taga, meist kaugel. Aga Technocalypse järgi kujuteldavalt palju lähemal teadlasele, kes näitab meile veenvaid graafiliste disainerite poolt koostatud illustratsioone ja räägib tõsimeeli sellest, et isiksust on võimalik siirdada. Et seda, mis on hing, me ei tea, aga seda on sellegipoolest võimalik siirdada. Meie kui mitteteadjad peame teda uskuma, sest meie pea sees asub türgi sadul ja kui keegi sellel üldse ratsutab, siis on see kõnealune teadlane. Need, kes räägivad teadusest kui uuest religioonist, räägivad tegelikult selle teaduse tunnustusest, „objektiivsest” esitatusest ja lauspimedast imetlusest- sisuliselt eksisteerib siiamaani positivistliku teaduse müüt. Ja keskkond, kus see eksisteerib, ei ole mitte teadlaskond, vaid kodanlik mõttemaailm, oma ogaras vaimustuses sarnane sellele, mis ta 19-ndal sajandil oli aga nüüd palju arenenud ja informeeritum. Kummalisel kombel ei ole informatsioon ja inimareng eemale tõrjunud seda kõikehaaravat ja käimalükkavat rahvamasside jõudu- pimedat vaimustust ja tungi objektiivse tõe suunas.
Samas on reaalse ja igapäevase teaduse prioriteedid ja eesmärgid on vägagi piiritletud. Tõe nivoo põhineb konkreetsel skaalal, mis tehnokalüpsise kontekstis algab näiteks ratastoolis inimesest ja lõpeb inglitiibadel ringi lendava 600 aastase inimesega. Kõige reaalsem skaala algab surmaga lõppevast maksatsirroosist ja lõpeb maksasiirdamistega, mille järgselt äratõukeid ei toimu. Nulli ja lõpmatuse vahel asub meeletu hulk maad, mille harimine on töö nagu iga teinegi. Sealjuures ei ole vaja tingimata kuulutada teadust absoluudina, mis seab end ülimuslikuks kõige ülejäänu suhtes.
Ja siit nüüd äkiline kursimuutus kunsti suunas ning küsimus- milline võiks olla kunsti suhe teadusega? Esiteks, tuleks üle saada erinevate distsipliinide vahelistest barjääridest ning sõnamaagiast. Tuleb vabaneda eksitavast kunsti mõistest või siis selle kokkuleppelisus äärmiselt selgeks rääkida. Kunsti all pean ma silmas universaalset ja avatud meediumit, kuhu jooksevad kokku kõik niiöelda „distsipliinid” ja kus toimuvad analüüsid ja sünteesid, tõlkeprotsessid, mille keskkond ei ole piiratud vaid kirjakeelele. Teadus, mis omab maksimaalselt vahetuid kontakte reaalsega, peab saama endale kuvandi just selles kunstimeediumis, et reaalse kogemused jõuaksid võimalikult müravabalt argiteadvusesse. Nendes mõtetes ei ole mitte midagi revolutsioonilist, nõnda mingi osa kaasaja kunstist juba toimibki.
Filmis „Technocalypse” näidatakse Ameerika neurokirurgi Robert J. White`i, kes tegi aastal 1963 ebaõnnestunud katse hoida inimese peaaju elus väljaspool inimkeha. Järgnevalt õnnestus tal siirdada ahvi pea teise ahvi keha külge, kus see elas seitse päeva, enne kui toimus keha poolne äratõuge. Keele ja filosoofia järgselt on tegemist paradoksaalse olukorraga. Esiteks tõusetub küsimus, kas pea siirdati kehale või keha siirdati peale? Teiseks- mida tähendab asjaolu, et keha tõukas ära pea aga mitte vastupidi? Siiski tundub mulle mõnevõrra ebaloomulik, et niisugused küsimused kõige esimesena pähe kargavad. Arvan, et on olukordi, mis nõuavad keelelise ja narratiivse mõtlemise hülgamist ning intuitsiooni, väljendamatu mõistmise ja füüsilise maailma poole pöördumist. Sest ainult see intuitsioon ja vahetus, see inimkäsi, mis hoiab käes skalpelli, ongi võimaldanud meile sellise olukorra, kus saab rääkida täiesti reaalsest ahvist, kellele on siirdatud pea. Ma ei tea mitte midagi biokeemiast ega neuroloogiast aga ma taipan, et igasugune aprioorsus, pea ja keha dualistlik vastandamine ning asetamine sümboolsele, kultuuriloost risustatud väljale on antud teema puhul üleliigne ja segav eksitee. Selle asemel, et võtta kriitiline hoiak, rääkida imperialistlikust USA-st, 60-ndatest ja tõmmata paralleel ahvi pea äratõuke ja Kristuse ülestõusu vahel, tuleks vaadelda seda maad, mille inimkond on läbinud selleks, et toimiks kasvõi meie jaoks tähelepandamatu aga enesestmõistetav meditsiin. Igal pool hakkab silma vahetu ja füüsiline, osaluse sarnane kokkupuude reaalsusega.
Keha toimimist juhib peaaju, mida omakorda toetab funktsioneeriv keha- see kõik kokku toimub läbi tervikliku keha, milles vastandid puuduvad. Vastandid sisalduvad keeles, selles keskkonnas, milles toimib inimese teadvustatud ja teadvustamata mõtlemine. Selles keskkonnas eksisteerib inimkeha, mis jaguneb tahtmise korral lõpututeks osadeks või siis ainult kaheks pooluseks. Rakkudest ja kudedest koosnevat massi, mis asub kolju sees, nimetatakse peaajuks. Aju pind on kurruline, seal on palju kõveraid volte, mis meenutavad käärulisi jõgesid. Nii seisavadki meie ees ajukäärud, mille sisse sukeldudes leiab eest kõikvõimalikku kultuurilist kola- piklikajus asuvad püramiidid ja oliivid, vaheajus asub türgi sadul, otsaajus mantel, jne. Keel ongi kogemuse järgne fenomen, mingi konkreetse kogemuse ja reaalsuse kuvand, vorm ja raam, mille me saame kogemuse ümbert välja tõsta ja seni vormimata väljadele asetada. Nõnda toimib inimteadvus ka siis, kui ta leiab eest siirdatud peaga ahvi, veenvalt seletava teadlase, tõesusele ja tõestatavusele apellerivad sõnumid- koheselt rakendab ta tundmatu maastiku suhtes tuttavaid keelekujundeid ja kultuurivorme. Koheselt meenub Jeesus Kristus, kes pidas surnuna oma hauakambris vastu kolm päeva ja tõusis siis mittesurnuna üles, seevastu aga oli siirdatud peaga ahv mittesurnud olekus seitse päeva ja läks seejärel teise ilma. Tõde asub küllap kusagil metafooride taga, meist kaugel. Aga Technocalypse järgi kujuteldavalt palju lähemal teadlasele, kes näitab meile veenvaid graafiliste disainerite poolt koostatud illustratsioone ja räägib tõsimeeli sellest, et isiksust on võimalik siirdada. Et seda, mis on hing, me ei tea, aga seda on sellegipoolest võimalik siirdada. Meie kui mitteteadjad peame teda uskuma, sest meie pea sees asub türgi sadul ja kui keegi sellel üldse ratsutab, siis on see kõnealune teadlane. Need, kes räägivad teadusest kui uuest religioonist, räägivad tegelikult selle teaduse tunnustusest, „objektiivsest” esitatusest ja lauspimedast imetlusest- sisuliselt eksisteerib siiamaani positivistliku teaduse müüt. Ja keskkond, kus see eksisteerib, ei ole mitte teadlaskond, vaid kodanlik mõttemaailm, oma ogaras vaimustuses sarnane sellele, mis ta 19-ndal sajandil oli aga nüüd palju arenenud ja informeeritum. Kummalisel kombel ei ole informatsioon ja inimareng eemale tõrjunud seda kõikehaaravat ja käimalükkavat rahvamasside jõudu- pimedat vaimustust ja tungi objektiivse tõe suunas.
Samas on reaalse ja igapäevase teaduse prioriteedid ja eesmärgid on vägagi piiritletud. Tõe nivoo põhineb konkreetsel skaalal, mis tehnokalüpsise kontekstis algab näiteks ratastoolis inimesest ja lõpeb inglitiibadel ringi lendava 600 aastase inimesega. Kõige reaalsem skaala algab surmaga lõppevast maksatsirroosist ja lõpeb maksasiirdamistega, mille järgselt äratõukeid ei toimu. Nulli ja lõpmatuse vahel asub meeletu hulk maad, mille harimine on töö nagu iga teinegi. Sealjuures ei ole vaja tingimata kuulutada teadust absoluudina, mis seab end ülimuslikuks kõige ülejäänu suhtes.
Ja siit nüüd äkiline kursimuutus kunsti suunas ning küsimus- milline võiks olla kunsti suhe teadusega? Esiteks, tuleks üle saada erinevate distsipliinide vahelistest barjääridest ning sõnamaagiast. Tuleb vabaneda eksitavast kunsti mõistest või siis selle kokkuleppelisus äärmiselt selgeks rääkida. Kunsti all pean ma silmas universaalset ja avatud meediumit, kuhu jooksevad kokku kõik niiöelda „distsipliinid” ja kus toimuvad analüüsid ja sünteesid, tõlkeprotsessid, mille keskkond ei ole piiratud vaid kirjakeelele. Teadus, mis omab maksimaalselt vahetuid kontakte reaalsega, peab saama endale kuvandi just selles kunstimeediumis, et reaalse kogemused jõuaksid võimalikult müravabalt argiteadvusesse. Nendes mõtetes ei ole mitte midagi revolutsioonilist, nõnda mingi osa kaasaja kunstist juba toimibki.
No comments:
Post a Comment