Üks päev Põhja-Korea elust (2004)

Põhja-Korea kui autoritaarse poliitilise rezhiimiga isoleeritud riik tekitab suurt muret rahulikule kooseksisteerimisele ja demokraatiale orienteeritud rahvusvahelisele kogukonnale ning väljendab oma suhetes Lõuna-Koreaga ohtu rahvusvahelisele julgeolekule- umbes sellist juttu kuuleb kõikjal demokraatlikus globaliseeruvas maailmas, niiöelda „omade” seas. Põhja-Korea on reaalne oht tervele meie tsivilisatsioonile, sest sealt vallanduvad ka reaalsed raketi- ja tuumarelva ähvardused, samuti radikaalsed näkkusülitamised läänelikule tuumapoliitikale ja rahumeelsele kooseksisteerimisele. Ühtlasi on teada, mis toimub selle riigi sees- seal valitseb kommunism, riik on isoleeritud, kodanike inimõigused ja vabadused pideva karmi riive all, kõike juhib ja represseerib üks autoritaarne partei ja üks juht. Rahvusvahelise õiguse väljakujunenud tavade järgi peaksid need asjaolud olema küllaldaseks stiimuliks, et huvitatud ja õigustatud riik või organisatsioon teostaks agressori suhtes preventiivset enesekaitset või humanitaarset interventsiooni. Sellistel kaalutlustel on ju USA korduvalt kasutanud sõjalist jõudu näiteks Iraagi vastu, näiteid leiab ajaloost vägagi palju. Mingipärast ei ole rahuarmastav rahvusvaheline üldsus veel Põhja-Korea rezhiimi likvideerinud.

Lääne ühiskond määratleb end läbi selliste omaduste nagu demokraatia ja rahulik kooseksisteerimine. Need omadused moodustavad teatavat sorti ühisteadvuse ja kultuuri, kuhu lisanduvad automaatselt nende omaduste vastandid, mille tulemusel tekib loogiline binaarsete opositsioonide telg. Poliitikaks võib nimetada teatud protsesside tulemusel tehtavaid valikuid, näiteks valikut, kuidas kohelda teatud väärtuste vastandeid. Ajaloost võib leida väga erinevaid väärtusi, mida on peetud fundamentaalselt oluliseks ja mille vastandeid on seeläbi ka väga fundamentaalselt koheldud. On olnud selliseid opositsioone nagu riik ja riigi vastand.- vaba maa. Viimase olemasolu on kutsunud esile riigistamise, st koloniseerimise. Samas võib riiki mõista ka rahvusena ja sellisel juhul pole vaba maa midagi muud kui teine rahvus, nt vähemusrahvus (vaba maa kui selline ei ole lihtsalt võimalik). Nii on suured rahvad pidevalt tegelenud väikeste rahvaste alistamisega, vt suure Vene rahva suhe soome-ugri rahvastega, nomaadidega, jne. Need rahvaste vahelised suhted, põrkumised ja sulandumised on mõistagi millegi muu sümptomid, nad ei ole kunagi iseenese eesmärgiks. Rahvused on vahelduva eduga pidevalt külg-külje kõrval ja läbisegi koos eksisteerinud. Eestlased (neist kui tervikust rääkides tuleb suuri kompromisse teha) on läbi ajaloo kaubitsenud ja paiguti koos elanud slaavlastega, käinud koos nendega isegi Konstantinoopolit vallutamas, olles teise kultuuri jaoks suvaline kamp metslasi kuskilt põhjast.

Põhja-Koreal ei ole vaja välja saata ühtegi raketti, et rahvaste vaheline vaen rakenduks, juba praegusel positsioonil on situatsioon samaväärne sellega, mis toimus 20-nda sajandi keskel Euroopas. Pole kahtlustki, et Põhja-Korea fenomen on millegi sümptom. Ainult, et siin ei ole otseselt tegemist füüsilise jõu alusel domineeriva ärikate seltskonnaga (nii nagu see pea igal pool on olnud), vaid pika seosteahelaga, mille küljes on palju erinevaid riike ja nende eksisteerimisvorme. Põhja-Korea on rahulikult kooseksisteeriva rahvusvahelise kogukonna ürgse ja eemaletõrjumatu sisekonflikti ja kõige elulisemate probleemide sümptom. Mitte kuidagi ei saa mööda vaadata puuduse ja ihade käes kannatavatest euraasia inimmassidest ja sellest kontrollimatult ebavõrdsest olukorrast, mis maailmas valitseb. Sellel olukorral ei ole konkreetseid süüdlasi, siin on kõikidel osapooltel läbivalt segasüü, olukorda ei ole võimalik kontrollida ja ajalugu determineerib ennast ise. Põhimõtteliselt on Põhja-Korea kogu maailma miniatuur, mis eksponeerib ennast läbi vastandamise.

Vaenlase kujund on läbi ajaloo olnud ühemõtteline ja selgepiiriline, mille jäikus viitab selle kujundi all lasuvale tugevale psühhoosile, mida kujundi loomisega püütakse endast eemal hoida. Film „Üks päev Põhja-Korea elust” vastab tahes-tahtmata kõikidele Lääne inimese ootustele, st ta vaatleb hoolimata oma propagandistlikust iseloomust Põhja-Koread kui vaenlast läbi Lääne ühiskonna silmade. Samas püüab see film meile sisendada, et nii näevad Põhja-Koread selle asukad ka rezhiim ise. Filmi süzhee oli korrapärane ja tempokas, emotsionaalselt eufooriline, samas läbistas päikselisi ja punaseid (justkui veriseid) kaadreid psühootilisusele ja varjatud ohule viitav heli. Justkui selle taktis türanni auks üles-alla hüplevad sõdurid tekitavad ehk veelgi intensiivsema õõvastuse kui massihaudade ja –hukkamiste portreed. Psühhoanalüütikud iseloomustavad psühhoosi läbi järgneva kujundi: pilvitu taevas, särav päike, korrapäraselt pügatud muru, veatu aed, idülliline maja, täiuslik maastik. Kõnealuses filmis näidati meile midagi sellist, samas säilis meil teadmine, et tegelikult pole seal täiuslikku midagi, tegemist on perversse ja ohtliku riigiga. See teadmine sündis aga selliselt platvormilt, kus asub meie pilvitu taevas, meie särv päike ja korrapäraselt pügatud muru. See ei tähenda nüüd tingimata seda, et läänemaailma enesekuvand on psühhootiline- ei ole, pigem toimub seal pidev puuduste ja nõrkuste teadvustamine ja sellist teadvusamise võimet ei idealiseerita. Aga see pilk, millega me vaatame Põhja-Koread, see, mis meile kõnealusest filmist vastu vaatas, on hirm ja ei midagi muud.

Eespool kasutatud meie-vorm on tinglik- selle kaudu ma portreteerisin läänelikkust aga ei asunud ise sellele positsioonile. Olen pärit Nõukogude Liidust ja mäletan väga hästi neid gaasimaske, millega ma lapsena mängisin- pea igas Tartu kodus oli 80-ndatel üks gaasimask. Niisiis on teekond minast meieni võrdlemisi skisofreeniline.