Sürrealistlik etüüd

Käisin KUMU sürrealistliku foto näitusel nimega "Tegelikkuse sabotaazh". Mulle oli antud välja valida üks töö ja sellest kirjutada. Valisin George Platt Lynes`i töö "Sürrealistlik etüüd". Foto, mis on lisatud sellele sissekandele, ei ole kõnealune. Autorist ei teadnud ma mitte midagi ja temalt oli üleval ainult üks töö.

Valitud fotot on raske kirjeldada- seal asuvate elementide ja nende füüsilise paigutuse kirjeldamisel läheb kaduma töö enese essents, varjatud sisu, tähendus, energia või mis iganes see, mis mulle mõju avaldas. Fotol paikneb ruum, mille piirid ei ole konkreetselt määratletud. Esiplaanil oleva ruumi moodustavad kaks valget seina- tekib justkui tuba, kuid selle tekkinud pildi lammutab laiali nende seinte ja selle toa kohal haigutav kummalise valgusega kergelt pilvitav taevas, mis annab mõista, et tegelik ruum on midagi muud ja selle muu keskele on kustlikult lavastatud väikene tuba kahe õhukese seinaga. Toas toimub aga järgmine: seina ääres toolil istub mehelik inimfiguur, kelle nägu on kätele vajunud või kes varjab või toetab käega (kätega?) oma nägu. Ta kannab mustades toonides riideid, mis tunduvad naiselikud (kleit, kittel, kimono) ja jalas on tal ebatavaliselt teravate otstega jalanõud. Ühesõnaga- toolil istub rusutud olemisega naisterõivaid kandev mees. (Siinkohal viitan ühele blogile, mille autor on tähele pannud sama fotot, kuid peab istuvat inimfiguuri hoopis vanamutiks). Istuva figuuri kõrval, teise seina ääres on aga täies pikkuses välja sirutunud alasti naine- vaataja suhtes profiilis. Ta on pikka kasvu hea kehaehituse ja pikkade tugevate juustega naine- nägu on varjatud, käed on tõmmatud üle pea. Tema kehaprofiilist langeb vastasseinale vari, milles on väga konkreetselt ja teravalt välja joonistunud naisefiguuri elemendid. Võib öelda, et valgele seinale langev must vari on selgepiirilisem kui esiplaanil olev keha ise kogu oma füüsilisuses.

Mis siis pildil toimub? Sisu lahtikodeerimiseks alustan vabade assotsiatsioonide loetlemisega. Olgu veel öeldud, et KUMU näitusel liikusin kiirel sammul ühe pildi juurest teise juurde, et anda võimalus sellistele töödele, mis hakkavad kõnelema ka kõige pealiskaudsemal vaatusel. Kõnealune töö mulle esimesel ringil silma ei hakanud- avastasin selle kolmandal või neljandal ringil, umbes siis, kui olin muuseumi-steriilses uues keskkonnas üles leidnud oma minatunnetuse ja jalgealuse pinna.

Esimene assotsiatsioon, mis tekkis oli unenäolisuse-igatsuse-igavuse tunne, mis on eriti tugevalt esitatud Francis Ford Coppola filmis „Rumble fish”. Sealne peategelane paha poiss Rusty James vaevleb tänavakaklusest haavatuna palavikuliste unenägude keskel. Kord näeb ta end koolitunnis igavlemas- vaatab mööda avarat klassiruumi ringi ja korraga näeb, et kõrge kapi otsas asuva raamatukuhja otsa ilmub tema unelmate tüdruk, lamavas asendis, kleit seljas, juuksed õrnas tuulehoos liikumas, paljastab oma jala ja pilgutab silma. Teises unenäos on poiss tööõpetuse tunnis treipingi taga. Seal lähedal ilmub tühjale kapipealsele sama unelmate tüdruk, kes nüüd kannab vaid bikiine. Kõige olulisem „Rumble fish” assotsiatsiooni juures on filmi soundtracki need osad, mis kirjeldatud kaadrites kõlavad.

Kõik ülejäänud assotsiatsioonid on esimesega tugevalt seotud. Selle põhjuseks on ilmselt see mingi tunne, mis käivitub kõnealust fotot ja viidatud „Rumble fish” audiovisuaalseid klippe vaadates. See on üks fundamentaalne tunne, millel on palju tähistajaid. Liikudes ühelt tähistajalt teisele tekib suletud ring, mis vihjab otseselt nende tähistajate varjatud sisule, milleks on alateadvusesse kogunenud teadvustamata informatsioon. See informatsioon liigub teadvuses nende üksikute sümbolitena, seda seletamatut tunnet tekitavate audiovisuaalsete klippidena ja neist moodustunud fantaasiatena.

Ameerika Ühendriikides elanud moefotograaf „George Platt Lynes” viljeles juba 30-ndatel tänapäevasele sarnanevat gay-esteetikat. Tema fotod 50-ndatest sarnanevad juba tõeliselt 90-ndate lääne popkultuuri klassikale- must-valge siledapinnaline ja minimalistlik pornograafiliste elementidega „organiteta keha”. Pildi bipolaarsuse alusel võib oletada, et „Sürrealistlik etüüd” omab soo ja seksuaalsuse põhist identiteeti käsitlevat sisu. Kahtlemata on kesksel kohal palavikuline unistamine või painajalik kinnisidee, mis viitab juba kannatusele. Naiseks riietunud mees ei viita aga võimalikule mehelikkuse ja naiselikkuse vormimängule- naine on ju endiselt alasti ja naudib iseendaks olemist täies oma pikkuses. Seega võib oletada, et seesama naiseks olemine täies oma pikkuses ja ilus võib olla pildil kujutatud mehe suurimaks unistuseks ja seega ilmselt ka reaalseks sisuks.

Seoses reaalsusega meenub veel üks assotsiatsioon, mis kargas mulle pähe alasti naisefiguuri vaadates. See on sõna „kooljas”. Lapsena Pu Songlingu hiina õudusjutte (nt „Maalitud nahk”) lugedes kujutlesin inimest jälitavat kooljast ette pika ja valgena. Tal pidid tingimata olema pikad mustad juuksed ja tema nägu oli nende juuste all peidus, varjatud. Koolja ja teiste „tontide” puhul on teoorias tihti täheldatud näo puudumist, mis viitab sümboliseerimatusele. Sellest, et kuraditel, tontidel, vaimudel, jne puudub tihtipeale nägu, on kirjutanud Hasso Krull ühes oma artiklis "Tung ja iha Juhan Jaik`i loomingus" (kättesaadav tema kogust "Millimallikas").

Kohandades selle koolja-assotsiatsiooni Jacques Lacani psühhoanalüütilise teooriaga ilmneb koheselt viide psühhoosile. Psühhoos tekib sümboolse valla pidepunkti kadumise tagajärjel. Selliseks keskseks pidepunktiks on Lacan pidanud nn „Isa-nime” (le Nom-du-Père). „Isa-nimi” on inimelu struktureeriva seaduse ja korra tähistaja ning selle tähistaja puudumine inimese mitteteadvuses määrabki ära psühhoosidele omase strukturaalse defekti. „Isa-nime” kadumine tuleneb fundamentaalse tähistaja, nö pidepunkti väljaheitmisest. Selle kadumisel tekib tühik, mida on võrreldud vagiinaga. Sellesse „vagiinasse” sattudes kukub psühhootik reaalsesse. (Siinkohal viited Lacanile läbi Jaanus Adamson`i ja Hasso Krull`i)

Nähtavasti ei ole fotol tegemist seksuaalset orientatsiooni käsitlevas temaatikas populaarse naiselikkuse ja mehelikkuse äravahetamise diskursusega. Pigem on foto keskpunktiks ühe identiteedi või jalgealuse pinna kokkuvajumine (mehefiguuri seljas olevad riided ehk rõhutavad sümboolset valda) ja selle all peitunud reaalse valla esiletõus. Identiteetide vahetumine ei toimu aga vormeli kaup-kauba-vastu järgi. Sinna vahele jääb tugevalt psühhootiline ala. Võimalik, et fotograaf on soovinud fotoga edasi anda midagi, mida võibolla on kogenud paljud gay`d (eeskätt „mehed naise kehas ja naised mehe kehas”). Reaalsus on katkematu, kõikeläbistav ja sümboliseerimatu ala, mis tekib psühhootilise plahvatuse (ruumi dekonstruktsioon fotol, õhukesed kõikuma löödud seinad) tagajärjel. Reaalsust ei ole võimalik kirjeldada ega kaardistada. Sümbolid, millega seda teha üritatakse, on juhuslikud. Niisama juhuslikud nagu minu assotsiatsioon filmiga „Rumble fish”, mida saadab seletamatu äratundmise tunne ja teadvustatud hoomamatus.

Sürrealism on tõenäoliselt katse kaardistada reaalset ja väljendada väljendamatut. Selleks on vajalik tööpõllule lähenemine, psühhootilise ja hallutsineeriva seisundi esilekutsumine, mille tarvis esimese maailmasõja järgsed sürrealistid kasutasid oopiumi, kuid fotograaf Lynes`il võis juba olla tekkinud võimalus kasutada LSD-d. See selleks. Teaduse/tööstuse poolt loodud abivahendid ei ole ainuvõimalikud abinõud sinna vaatamiseks. "Rumble fish`i" assotsiatsioon osutab teatud tüüpi essentsile, millel on palju rohkem ühist gastonbachelardiliku unelusega kui pööblile mõeldud droogidega.