JACKO

Tüüp, kes lubas elada igavesti, kelle kohta käisid jutud, et ta laseb end aeg-ajalt külmutada, läbib mingeid igavese elu protseduure, suri 50-selt südamehäda kätte. Suure globaalse popimpeeriumi kuningas, kelle pärast veel 90-ndatel nutvaid fänne hullumajja viidi. Uudis surma kohta tuli CNN ekraanile tund aega tagasi. Jacko maja juures küsitleti paari tuima fänni, kelle emotsioonitus näos ei liikunud ükski lihas. Times Squarel küsitleti paari pinges nohikut. Inteka andis Jacko lähedane sõber, kes CNNi diktori küsimuse peale "kas kinnitate Jacksoni surma" hakkas vassima ja keerutama, ilmselt sellepärast, et kohal olnud advokaat andis küünarnukiga müksu- USA-s avalike sõnadega riskida ei tasu. Esimesed reaktsioonid olid üsna tuimad aga eks nad võimenduvad. Kui nüüd mingit ime ei juhtu (Jackson ärkab ellu; saadetakse kosmosesse, kust ta tagasi tuleb; kohtume tema noore klooniga, jne), võiks kultuuris kinnistuda uus kurss teadmisest, et mingid utoopiad ja lootused on põhinenud ainult turundusblufil. Mulle iseenesest see ajastu meeldis, just lapsena ja siitpoolt vaadatuna.

***

Kui räägitakse sellest, milline Jackson tegelikult oli, räägitakse silmapaistvast haprusest, õrnusest ja kurbusest, mis temast õhkus. Kõik tunnistavad järelikult popkultuuri vägivalla najal püsivat võltsi fassaadi ja seda, et isegi Jacko oli selle ohver.

***

Kaks tundi hiljem: Jacko maja ees oli grupp politseiuurijaid, kelle boss inspektor Glebsky seletas tähtsa näoga, et LA-s juhtub pidevalt surmasid, see on lihtsalt rutiin ja et siin ei ole midagi küsida ega vaadata. Jacko surm ei mõju üldse traagiliselt ega ängistavalt- ei teki häirivaid mõtteid lahangust, rõvedast anatoomiast, lõplikkusest, jne. Pigem on surm chill. Ei tasu üle mõelda, maailmas on miljardeid inimesi, nad kõik on surev mass ja neid sünnib pidevalt juurde. Just beat it.