tag:blogger.com,1999:blog-83486294517284733622024-02-18T20:03:03.996-08:00b a r o k k p u t otanelhttp://www.blogger.com/profile/15901679183628063401noreply@blogger.comBlogger49125tag:blogger.com,1999:blog-8348629451728473362.post-58106602878875609392023-02-13T11:24:00.010-08:002023-04-13T12:58:52.876-07:00<p><b style="color: #00000a; font-family: "Times New Roman", serif; font-size: 12pt;">ABIKS IDAEUROOPLASE INKUBEERIJALE</b></p><p class="western" style="background-attachment: initial; background-clip: initial; background-image: initial; background-origin: initial; background-position: initial; background-repeat: initial; background-size: initial; color: #00000a; font-family: "Times New Roman", serif; font-size: 12pt; margin-bottom: 0in;"><b>Lääne munad</b></p><p class="western" style="background-attachment: initial; background-clip: initial; background-image: initial; background-origin: initial; background-position: initial; background-repeat: initial; background-size: initial; color: #00000a; font-family: "Times New Roman", serif; font-size: 12pt; margin-bottom: 0in;"><span style="font-size: 12pt;">“Miks me ei tohi olla uhked, et meil oli nõukogude impeerium?” küsis Aleksandr Lukashenko 2012. aastal ühes intervjuus. Tahtsin selle lause kirjutada suurelt pihustivärviga Berliinis Mühlenstrassel asuvale East Side Gallery seinale, mis on kuulus vanade, klassikaks kujunenud maalingute poolest. Näiteks on seal Dimitri Vrubeli teos “Mu jumal, aita mul see surmav armastus üle elada”, mis kujutab Brezhnevi ja Honeckeri suudlust, ning Birgit Kinderi kuulus pilt, mis kujutab müürist läbi kihutavat Trabanti. See paik on tuntud turistiatraktsioon, mis toidab Berliini nostalgiatööstust. Mõistagi on sel nostalgial omad piirid – kõnealune müür on mitmekordselt restaureeritud mäluobjekt, mitte vaba, tänavakunstile mõeldud platvorm, nagu esialgu tunduda võib. Sellega on müür ideoloogiliselt monopoliseeritud ning kõneleb eelkõige sellest, et peale müüri langemist on hakatud seda inimestele tükkhaaval maha müüma. Lukasheno tsitaadis näis aga olevat midagi, mis ületas kõik need lääneliku nostalgia piirid, mida Berliinis kohtab. See oli sõnum ühiskonnast, mida on raske pidada “endiseks Idaks”, mida üks osa Berliinist endast kujutab. Igatahes, kui ma värvipurkidega müüri äärde jõudsin, oli see politsei poolt sisse piiratud ning eemal ootasid suured bussid märulipolitseinikega. Selgus, et kohe on algamas suur demonstratsioon linna ja kinnisvaraarendajate vastu, kes tahavad Spree äärde kortermaja ehitada ning selleks tarbeks müürist üht tükki välja võtta. Minu plaan nurjus, ent tänavaprotestist osavõtt oli muljetavaldav. Kohal oli näiteks David Hasselhoff, kes 1989. aastal laulis langeva müüri ääres kohatult oma juhmi lugu “Looking for freedom” ja tegi nüüd sama, et toda vabadust manifesteerivat müürijuppi üleval hoida. Mina aga tundsin end selles seltskonnas võõrana. Ma ei ole nõus, et Berliini müüri langemine on sündmus, millega võib tähistada kogu Ida-Euroopa saatust. Ja et Berliin oli ja on kogu Ida-Euroopa epitsenter. Arvan, et müüri langemine on oma olemuselt Lääne, mitte Ida narratiiv. Nikita Hruštšovilt pärineb tsitaat “Berliin on nagu Lääne munandid. Kui ma tahan Läänt karjuma panna, siis ma pigistan Berliini!”. Nüüd kui Berliin on nõukogude haardest väljas, on aeg neid mune lihtsalt imetleda – East Side Gallery ja Checkpoint Charile on suurepärased näited sellest. Samas üritatakse nende munadega kaunistada kogu Ida-Euroopa diskursust, mille keskseks sündmuseks on müüri langemine, ning kuhu on “endise Ida-Saksa” eeskujul siginenud ideoloogiline mõiste “endine Ida”.</span></p><p align="justify" class="western" style="background-attachment: initial; background-clip: initial; background-image: initial; background-origin: initial; background-position: initial; background-repeat: initial; background-size: initial; color: #00000a; font-family: "Times New Roman", serif; font-size: 12pt; margin-bottom: 0in;"><b>Soe koht</b></p><p align="justify" class="western" style="background-attachment: initial; background-clip: initial; background-image: initial; background-origin: initial; background-position: initial; background-repeat: initial; background-size: initial; color: #00000a; font-family: "Times New Roman", serif; font-size: 12pt; margin-bottom: 0in;"><span style="font-size: 12pt; text-align: left;">Mida peab aga silmas Kirill Tulin, kes püstitas EKKM-i katusele siniselt hõõguva sildi “IDA”, tsiteerides sel aastal Berliini Volksbühne katuselt seoses direktori vahetumisega eemaldatud silti “OST”? Viimane paigaldati sinna aastal 1994, osana Bertolt Brechti etendusest “Hea inimene Sezuanist”, ning pärast seda jäi see teatri katusele mitmetähenduslikke sõnumeid edastama. Tulini näitus “Abiks keskküttekatla kütjale”, mille raames see “Ida” välja ilmus, seisneb selles, et kunstnik töötab umbes kuu aega galeriis katlakütjana ning tema ülesandeks on hoida üks ruum soojana. Selles ruumis saavad külalised niisama aega veeta ja mõtteid vahetada, samas kui tagaruumis, mis on muuseas varustatud ka pesemis- ja magamisvõimalustega, töötavad Tulin ning tema abilised, kellele kunstnik töö eest palka maksab. Arvestades seda, et külmal ajal pole võimalik aega veeta ja mõtteid vahetada mitte kuskil peale kommertsruumi, ning et enamus galeriisid kujutavad endast üsna ahistavat keskkonda, mis paneb inimesed hiirvaikselt liikuma ja sosinal rääkima, on Tulin tabanud üht suurt probleemi – nimelt seda, et meie avalik, poliitilist potentsiaali omav ruum on kokku kuivamas, samal ajal kui privatiseeritud ruum ülekaalukalt vohab. Kõik need äri- ja eluhooned, kohvikud, restoranid ja spad on hästi köetud, kuivad, mõnusad. Põhimõtteliselt on kõik neis kohtades veedetud hetked tasulised. Jah, veel on alles jäänud mõned avalikud kohad, kus võib tasuta olla, ent mitte niisama, vaid ikka mingil kindlal otstarbel. Raamatukogus pead sa lugema, koolis õppima, galeriis näitust vaatama. Istuda, mõelda, juttu ajada ning vahepeal võibolla ka silma kinni lasta pole talvisel ajal mitte kusagil võimalik. Nõnda ongi meie avaliku ruumi avalikkus vaid formaalne ja näiline – selle tegelikud omadused sõltuvad paraku väga palju kliimast. Väljakutest, parkidest ja tänavatest ei ole võimalik ühtviisi rääkida suvel ja talvel. Ent mingil põhjusel sisaldavad näiteks kõikvõimalikud linnaruumi planeerimisega seotud töökavandid pea eranditult rohelisi puid ja põõsaid, vabas õhus liikuvaid inimesi, jne. See loob illusiooni, et meil on palju avalikku ruumi – suurema osa aastast on avalik ruum justkui koridor, mis kulgeb, ühest privaatruumist teise. On ikka väga suur vahe, kas väljakul ja pargis on 26 kraadi sooja või sama palju külma! Sellest sõltub ilmselt rohkem kui me arvame – kogu ühiskonna mentaalne kliima! Tean, et Kirill Tulin on varem termokaameraga uurinud kohti, kus on toimunud suured meeleavaldused. Vaadates erinevate ühiskondade poliitilist kultuuri, samuti kriitilise mõtlemise, vaimse ärksuse, kogukondliku aktiivsuse omadusi, tuleks mõelda ka tingimustest, mis soodustavad seda kõike. Kui palju inimesi oleks läinud Balti ketti näiteks jaanuaris? Võimalik, et Ida-Euroopa eneseteadvus vajab kasvamiseks sooja kohta – jugoslaavlased kui minu arvates kõige teadlikumad idaeurooplased on ühtlasi ka kõige lõunapoolsemad idaeurooplased.</span></p><p align="justify" class="western" style="background-attachment: initial; background-clip: initial; background-image: initial; background-origin: initial; background-position: initial; background-repeat: initial; background-size: initial; color: #00000a; font-family: "Times New Roman", serif; font-size: 12pt; margin-bottom: 0in;">EKKM, mis asub kunagise katlamaja kontorihoones ning on talviti kütteprobleemide tõttu enamjaolt suletud, on kahtlemata vaadeldav kui paljude Ida-Euroopa sümptomite kogum. Kesklinnas asuval tühermaal seisvat düsfunktsionaalset tehasehoonet skvottinud ning seal hiljem legaliseerunud kaasaegse kunsti muuseum kõlab nagu düstoopia. Ja mingi kosmilise juhuse läbi kattuvad linna ja arendajate huvid rajada sellele mereäärsele krundile suured ärihooned, mis ähvardavad varjutada selle kunstimaailmas väga eduka institutsiooni tulevikku. Ma ei tea, kas silt “IDA” jääb EKKM-i katusele ka pärast Tulini näitust. Kui ei jää, siis on tegemist lootuskiirega, mis kustub kiirelt nagu novembrikuine päike. Kui jääb, siis on sellel võime kinnistada EKKM-i hoone ja selle saatus Ida-Euroopa kui diskursuse ja geopoliitilise teadvusega. Seda viimast peangi ma piiratud kontekstis toimivast diskursusest palju olulisemaks, ja arvan, et just selle teadvuse soojendamisega Tulin algust teebki.</p><p align="justify" class="western" style="background-attachment: initial; background-clip: initial; background-image: initial; background-origin: initial; background-position: initial; background-repeat: initial; background-size: initial; color: #00000a; font-family: "Times New Roman", serif; font-size: 12pt; margin-bottom: 0in;"><span style="font-size: 12pt; text-align: left;">Ida-Euroopa geopoliitiline teadvus on midagi klassiteadvuse sarnast ning eeldab inimese võimet reflekteerida ja politiseerida oma päritolu. Ida-Euroopa on ühelt poolt negatiivsete sümptomite kogum, millega igaüks võib end suhestada seeläbi, et märkab, kas ja kui palju mõjutavad tema päritolu ja asukoht ta elukäiku. Teiselt poolt võiks idaeuroopluse eneseteadvust sisustada asjaolu, et suur osa sellest maailmajaost ei oma koloniaalminevikuga kaasnevaid hüvesid ning vastutust. Näiteks Jugoslaavia oli riik, mis esitles end kui mittekoloniaalset Euroopat, vastandudes nii Nõukogude Liidule kui ka Läänele, ning moodustades koos teiste Erapooletusse Liikumisse (Non-Aligned Movement) kuuluvate riikidega Kolmanda Maailma. Samas võivad päris mitmed teised Nõukogude Liidu koosseisus olnud Ida-Euroopa riigid või pigem rahvad kuulutada end osaks mittekoloniaalsest Euroopast ning püüda heastada oma viimase kahekümne aasta neokolonialismist tekkinud süü. Praeguseid tendentse arvestades jääb see aga kindlasti unistuseks. Rumeenia filosoof Ovidiu Tichindeleanu kirjutas juba 2010. aastal, et Ida-Euroopa on sisuliselt eimiski – kui see üldse eksisteerib, siis on see pigem lootus kui tegelikkus, ja pigem minevik kui tulevik. Praeguseks on Ida-Euroopa omandanud tõepoolest mingisuguse eneseteadvuse, mis väljendub Läänele vastanduvas, ent samas üdini õhtumaises uuskonservatismis. Ent mida ei suuda riigivõim, seda võib suuta kultuur. Ma väga loodan, et meie kultuurivaldkondades hakkab pead tõstma idaeurooplus kui dekoloniaalne hoiak, ja kaob universalistlik samastumine valge Läänega.</span></p><p align="justify" class="western" style="background-attachment: initial; background-clip: initial; background-image: initial; background-origin: initial; background-position: initial; background-repeat: initial; background-size: initial; color: #00000a; font-family: "Times New Roman", serif; font-size: 12pt; margin-bottom: 0in;"><b style="font-size: 12pt; text-align: left;">Metamorfoos</b></p><p align="justify" class="western" style="background-attachment: initial; background-clip: initial; background-image: initial; background-origin: initial; background-position: initial; background-repeat: initial; background-size: initial; color: #00000a; font-family: "Times New Roman", serif; font-size: 12pt; margin-bottom: 0in;">Oluline on mõista, mida me tegelikult mõtleme, kui ütleme “Ida”. Kas Ida-Euroopa on nagu tükike suveniirina müüdavat Berliini müüri – lihtsalt üks lisanauding, üks luksuslik nostalgia hetk? Või teadvusest välja tõrjutud massiiv söötis põldudest, lagunevatest kolhoosihoonetest, tühjaks jäänud küladest? Ida-Euroopa eneseteadvuse eelduseks on pigem koloniaalse trauma sõnastamine, isikliku mälu seostamine väliste asjaoludega, mida saab järele kontrollida. Kuna need asjaolud on enamasti politiseeritud, sõltub idaeurooplase eneseteadvus paljuski tema olemasolevast maailmavaatest. <span style="color: black;">Austria ajakirjanik Hannes Hofbauer kirjeldanud väga kompleksselt seda olustikku, millest kasvas välja see Ida-Euroopa, mida me kõik oleme kogenud. Ta kirjeldas sotsialismijärgse transformatsiooni aluseid läbi järgmiste kapitali loogikal põhinevate protsesside: a) hüperinflatsioon ja šokiteraapia (kaasa aitasid Maailmapank ja Rahvusvaheline Valuutafond); b) turu loomine: “stagneerunud” ühiskonna uuendamine, Lääne jaoks tööturu loomine (1994. aastal oli Saksa ettevõtja jaoks Ungari tööline 10 korda, Slovakkia tööline 15 korda, ja Bulgaaria tööline 33 korda odavama kui Saksamaal); c) reformid ja erastamine</span><span style="color: black;"><span face="Times-Roman, Times New Roman, serif"><span style="font-size: 12pt;">.<a class="sdfootnoteanc" href="#sdfootnote1sym" name="sdfootnote1anc" style="font-size: 9.12px;"><sup>1</sup></a></span></span></span><sup><span style="color: black;"><span face="Times-Roman, Times New Roman, serif"><span style="font-size: 12pt;"> </span></span></span></sup><span style="color: black;">Ida-Euroopa üleminekuaeg kätkes endas muutusi, mille suurusest ja tähendusest hakkame me alles nüüd aru saama, sest piisavalt palju aega on möödunud, ning need muutused toimusid inimpsüühika süvakihtides ja keele semantilises sfääris. Näiteks taipasin ma alles hiljuti mõelda tõsiselt Scorpionsi loo “Wind of Change” sõnade peale. Need ütlesid otse: </span><span style="color: black;"><span style="font-size: 12pt;"><i>“</i></span></span><span style="color: #1a1a1a;"><span style="font-size: 12pt;"><i>Let your balalaika sing, what my guitar wants to say!”.</i></span></span><span style="color: #1a1a1a;"> Seda lugu võiks pidada Ida-Euroopa hümniks, sest ta kerkis esile keset kõige pöördelisemaid sündmusi ja pani massid kaasa vilistama, sest inglise keelt räägiti tol ajal vähe, ja kui räägiti, siis ilma kriitikameeleta.</span></p><p align="justify" class="western" style="background-attachment: initial; background-clip: initial; background-image: initial; background-origin: initial; background-position: initial; background-repeat: initial; background-size: initial; color: #00000a; font-family: "Times New Roman", serif; font-size: 12pt; margin-bottom: 0in;"><span style="color: #1a1a1a;">Samal ajal, kui raadiod mängisid Scorpionsi, nägin mina oma elu esimest katlakütjat. </span>Olin siis umbes kümne aastane, kui koolis juhtus selline lugu, et sööklatrepile oli purjus katlakütja magama jäänud. Terve parv lapsi oli tema ümber kogunenud ja nad piidlesid hirmuga seda meest, kes mõjus nagu amortiseerunud tööriist, laguneva nõukogude võimu kehastus. Lilla nina, peas villane suusamüts, seljas presendist kattega vatijope, jalas robustsed saapad! Võimalik, et ma polnud varem ühtegi katlakütjat näinud, sest just sellisena see amet minu teadvusesse kinnistus. Katlakütja – harimatu, ajale jalgu jäänud joodik! Vedeles laste ees nagu porri kinni jäänud kolhoosi traktor. Ta tekitas hirmu, talle võis inkrimineerida mistahes süütegusid, alates mõrvast, lõpetades riigikukutamisega. Räägitakse ju, et Nõukogude Liidu kukutas süsteemi allakäik, tööpostil joomine, varastamine! Tolle aja lapsed olid oma mõtteviisilt väga poliitilised, sest poliitika, õigemini geopoliitika, oli kõikjal õhus. Kodus räägiti sellest kogu aeg. Me kõik oskasime naerda nõukogude võimu üle ja otsida igalt poolt märke, mis kinnitasid selle nõrkust ja naeruväärsust. Ma teadsin väga hästi, et “riik on halb peremees”. Lihtne oli näha katlakütjas halba peremeest ja mõista, et küttesüsteemide kaasajastamine ja privatiseerimine on selles olukorras ainuvõimalik tee. Mungad ja nunnad. Vaarao.</p><p align="justify" class="western" style="background-attachment: initial; background-clip: initial; background-image: initial; background-origin: initial; background-position: initial; background-repeat: initial; background-size: initial; color: #00000a; font-family: "Times New Roman", serif; font-size: 12pt; margin-bottom: 0in;"><span style="font-size: 12pt; text-align: left;">Selle katlakütja pohmellihommik pidi olema midagi sarnast nagu Gregor Samsal. Ärkad ühel hommikul üles ja avastad, et oled katlakütja. Õigupoolest oled sa ju alati katlakütja olnud aga seekord on miski väga radikaalselt muutunud, ühiskonnaga on midagi juhtunud. Muutuseid ei ole näha, need ilmutavad end ainult läbi sinu. Pelgalt läbi fakti, et sa oled muutunud kohatuks, kasutuks. Lisaks kehastad sa midagi hoomamatult suurt ja kurja. Sa pead tundma häbi ja alandust. Diagnoos </span><i style="font-size: 12pt; text-align: left;">“homo postsoveticus” </i><span style="font-size: 12pt; text-align: left;">ei ütleks sulle mitte midagi isegi siis, kui sa sellest kuuleksid. Aga sinuni sellised asjad ei jõua. Ainus raamat, mida sa lugesid, oli “Abiks keskküttekatla kütjale” ja see jäi sinust maha sinna katlaruumi tol päeval, kui sind koondati. Alkoholism ja enesetapp on sinu kaaslased, nad on osa eelmisest elust, vanast ühiskonnast, ning kaitsevad sind nüüd muutuste tuule eest nagu kitiinkest. Joomine oli sinu kõige viimane tööülesanne, mille sa peale koondamisteadet said. Ülemus andis sulle justkui lohutuseks pudeli viina, ent käskis siis ametlikul toonil see kohe ära juua. Ja kui sa juba pooleldi ometuna ahju ees lebasid, tulid mehed ja tassisid su koolimaja sööklatrepile. Seal sa kustusid. Ajapikku oled sa kohanud teisi katlakütjaid, kel on täpselt samasugune kogemus. Kõikjal anti neile pudel ning tassiti siis teadvuseta olekus mõnda avalikku kohta, justkui vanakraami turule. Peale seda viimast tööd oled sa olnud kas pensionil või surnud. Selle uue ilmaga ei harjunud sa kunagi ära ja üsna tihti tabasid sa end unistamast, et kord tuleb keegi, kes kooli juhtkonna ees tõe päevavalgele toob ning vana katlakütja oma ametisse ennistab.</span></p><p align="justify" class="western" style="background-attachment: initial; background-clip: initial; background-image: initial; background-origin: initial; background-position: initial; background-repeat: initial; background-size: initial; color: #00000a; font-family: "Times New Roman", serif; font-size: 12pt; margin-bottom: 0in;"><a class="sdfootnotesym" href="#sdfootnote1anc" name="sdfootnote1sym" style="font-size: 12pt; text-align: left;">1</a><span style="font-size: 10pt; text-align: left;"> - </span><span style="font-size: 8pt; text-align: left;">Hannes Hofbaueri ettekanne „Brussels Version of „Drang nach Osten“: The Economic Colonization of Eastern Europe (1990 – 2010), üritusel „Der Drang Nach Osten“ (28.10. – 20.12.2010), HIT Gallery, Bratislava</span></p><p align="justify" class="western" style="background-attachment: initial; background-clip: initial; background-image: initial; background-origin: initial; background-position: initial; background-repeat: initial; background-size: initial; color: #00000a; font-family: "Times New Roman", serif; font-size: 12pt; margin-bottom: 0in;"><br /></p><p align="justify" class="western" style="background-attachment: initial; background-clip: initial; background-image: initial; background-origin: initial; background-position: initial; background-repeat: initial; background-size: initial; color: #00000a; font-family: "Times New Roman", serif; font-size: 12pt; margin-bottom: 0in;"><br /></p><p class="gmail-western" style="color: #00000a; direction: ltr; font-family: "Times New Roman", serif; line-height: 17.28px; margin-bottom: 0.11in; text-size-adjust: auto;"><span style="font-size: large;"><b>Help for the incubator<span class="gmail-Apple-converted-space"> </span>of the Eastern European</b></span></p><p class="gmail-western" style="color: #00000a; direction: ltr; font-family: "Times New Roman", serif; line-height: 17.28px; margin-bottom: 0.11in; text-size-adjust: auto;">Tanel Rander</p><p class="gmail-western" style="color: #00000a; direction: ltr; font-family: "Times New Roman", serif; line-height: 17.28px; margin-bottom: 0.11in; text-size-adjust: auto;"><br /></p><p class="gmail-western" style="color: #00000a; direction: ltr; font-family: "Times New Roman", serif; line-height: 17.28px; margin-bottom: 0.11in; text-size-adjust: auto;"><b>The testicles of the West</b></p><p class="gmail-western" style="color: #00000a; direction: ltr; font-family: "Times New Roman", serif; line-height: 17.28px; margin-bottom: 0.11in; text-size-adjust: auto;">‘Why are we not allowed to be proud that we had a Soviet Empire?’ Alexandr Lukashenko asked in an interview in 2012. I wanted to spray paint that sentence on the East Side Gallery wall, located on Mühlenstrasse in Berlin, and famous for old murals that have become classics. There are, for instance, the painting by Dmitry Vrubel titled My god, help me to survive this deadly love that depicts Brezhnev and Honecker sharing a kiss, and the famous artwork by Birgit Kinder representing a Trabant bursting through the Wall. The site is a well-known tourist attraction that feeds the nostalgia industry in Berlin. That nostalgia has its limits, of course: the wall in question is an object of memory that has been restored numerous times, it is not a free platform meant for street art as it might seem at first. The Wall is therefore ideologically monopolised and its primary message is that, after the fall of the Wall, it has started to be sold to people piece by piece. Yet there seemed to be something in Lukashenko’s quote that crossed all the boundaries of the Western nostalgia that we encounter in Berlin. That ‘something’ was a message about a society that is difficult to be considered as ‘the former East’ represented by one part of Berlin. Anyway, when I got to the Wall with my spray cans, it was besieged by the police and there were large buses full of riot police officers standing by a little farther away. It turned out that a big demonstration was about to begin, a demonstration against the city and real estate developers who wanted to construct an apartment building by the Spree and, in order to do that, remove a section of the Wall. My plan had failed but the amount of participants in the street protest was impressive. One of them was David Hasselhoff, for example, who had ineptly performed his daft song ‘Looking for freedom’ by the crumbling Wall and he did the same thing at the protest, only this time the intention was to maintain that piece of the Wall as a manifestation of freedom. I, however, felt as an outsider in that crowd. I do not agree that the fall of the Berlin Wall is an event that could designate the fate of the whole Eastern Europe. Nor that Berlin was and is the epicenter of the whole Eastern Europe. In my opinion, the fall of the Wall is in its essence a narrative of the West, not that of the East. There is a quote from Krushchev: ‘Berlin is the testicles of the West. When I want the West to scream, I squeeze on Berlin!’ Now that Berlin is out of the Soviet grasp, it is time to simply admire these testicles – the East Side Gallery and Checkpoint Charlie are excellent examples. At the same time, those testicles are being used to decorate an entire Eastern European discourse, the central event of which is the fall of the Wall, and within which, following the example of ‘former East Germany’, the ideological term ‘former East’ has emerged.</p><p class="gmail-western" style="color: #00000a; direction: ltr; font-family: "Times New Roman", serif; line-height: 17.28px; margin-bottom: 0.11in; text-size-adjust: auto;"><br /></p><p class="gmail-western" style="color: #00000a; direction: ltr; font-family: "Times New Roman", serif; line-height: 17.28px; margin-bottom: 0.11in; text-size-adjust: auto;"><b>A warm place</b></p><p class="gmail-western" style="color: #00000a; direction: ltr; font-family: "Times New Roman", serif; line-height: 17.28px; margin-bottom: 0.11in; text-size-adjust: auto;"></p><p class="gmail-western" style="color: #00000a; direction: ltr; font-family: "Times New Roman", serif; line-height: 17.28px; margin-bottom: 0.11in; text-size-adjust: auto;">However, what does Kirill Tulin have in mind, having set up on the rooftop of EKKM a blue glowing sign ‘IDA’ that refers to the sign ‘OST’ which was removed from the rooftop of the Berlin Volksbühne due to the appointment of a new managing director? The sign was installed in 1994 as a part of the production for Bertolt Brecht’s play The Good Person of Szechwan and it remained there, conveying ambiguous messages. The sign ‘IDA’ materialised for Tulin’s exhibition Help for the Stoker of the Central Heating Boiler that involves the artist working inside the gallery for about a month as a stoker and keeping the space warm. In that space the visitors can spend time and exchange thoughts while Tulin and his paid assistants work in the back room which, by the way, is also equipped with washing and sleeping facilities. Considering the fact that it is impossible to spend time and exchange thoughts anywhere but in a commercial room during the cold season and that gallery as an environment often tends to be quite constrictive as it forces people to move around quietly and speak in a whisper, Tulin has captured a considerable issue – our public space bearing political potential is drying up while the privatised space overwhelmingly proliferates. Those commercial and residential buildings, cafés, restaurants and spas are all well heated, dry, comfortable. There is basically a charge for every second spent in these locations. Yes, there still remain some public places that can be attended for free but only for a certain purpose. In a library you have to read, at school you must study, in a gallery you should see the exhibition. During winter it is impossible to find a place where you could just just sit, think, chat and sometimes maybe even catch a wink. Thus, our public space is only formally and seemingly public – its actual features depend strongly on climate. We cannot talk about squares, parks and streets the same way in winter as we do in summer. For some reason, however, all kinds of projects related to urban space planning almost invariably include green trees and shrubbery, people moving about in the open air etc. This creates the illusion that we have a lot of public space – for most of the year, public space is like a corridor going from one private space to another. On a square or in a park the difference between +26 and -26 degrees is very noticeable! It probably affects more substantial things thank we might think – the mental climate of the whole society. I know that Kirill has previously used a thermal camera to study locations where big demonstrations have been held. When we look at the political culture in various societies as well as the characteristics of critical thought, mental alertness, communal activity, we should also think about the conditions that prompt all of those things. How many people would have participated in the Baltic Way in January, for example? It is possible that the Eastern European self-awareness needs a warm place to grow – the Yugoslavians who, in my opinion, are the most conscious Eastern Europeans are also the southernmost Eastern Europeans.<span class="gmail-Apple-converted-space"> </span></p><p class="gmail-western" style="color: #00000a; direction: ltr; font-family: "Times New Roman", serif; line-height: 17.28px; margin-bottom: 0.11in; text-size-adjust: auto;">The EKKM, located in the former office building of a boiler house and mostly closed during winter due to heating problems, can undoubtedly be regarded as an ensemble of many symptoms of the Eastern Europe. A contemporary art museum that has squatted in a dysfunctional factory building in the middle of a wasteland in the city center and has later become a legal institution sounds like a dystopia. And by some kind of a cosmic chance the interests of the municipality and those of developers overlap in wanting to construct on these seaside grounds some vast commercial buildings that threaten to cast a shadow over the future of this institution that has become very successful in the art world. I do not know if the sign ‘IDA’ will remain on the rooftop of the EKKM after Tulin’s exhibition. If not, then it is a ray of hope that goes out as fast as the the November sun. If it does, then it has the power to attach the building of EKKM and its fate to Eastern Europe as a discourse and a geopolitical consciousness. I consider the latter much more important than a discourse that only functions in a limited context and I think that Tulin’s work is starting to warm up that very consciousness.<span class="gmail-Apple-converted-space"> </span></p><p class="gmail-western" style="color: #00000a; direction: ltr; font-family: "Times New Roman", serif; line-height: 17.28px; margin-bottom: 0.11in; text-size-adjust: auto;">The Eastern European geopolitical consciousness is something similar to class consciousness and it requires an ability to reflect and politicize one’s provenance. On the one hand, Eastern Europe is an ensemble of negative symptoms that anyone can relate themselves to by noticing if and how much their provenance and location affect the course of their lives. On the other hand, the consciousness of an Eastern European should also incorporate the fact that a considerable part of the continent does not have the advantages nor the responsibility that are incidental to a colonial past. For example, Yugoslavia was a country that presented itself as a part of non-colonial Europe, thus contrasting itself to the Soviet Union as well as the West, and formed the Third World along with other countries from the Non-Aligned Movement. However, there are several other Eastern European countries or rather peoples from the former Soviet Union who could declare themselves a part of non-colonial Europe and try to compensate for the fault of having had neo-colonialism as their regime for the past twenty years. Considering current tendencies, this will definitely remain a dream. The Romanian philosopher Ovidiu Tichindeleanu wrote already in 2010 that Eastern Europe, in principle, is nothing – if it does exist, it is hope rather than reality and past rather than future. By now, Eastern Europe really does have acquired some kind of a self-awareness that manifests itself in a new conservatism, it contrasts itself to the West but is nevertheless completely Western. However, what a state is unable to achieve, a culture might. I truly hope that eastern-europeanism as a decolonial stance will spring up in our cultural spheres and that the universalist self-identification with the white West will fade.</p><p class="gmail-western" style="color: #00000a; direction: ltr; font-family: "Times New Roman", serif; line-height: 17.28px; margin-bottom: 0.11in; text-size-adjust: auto;"><br /></p><p class="gmail-western" style="color: #00000a; direction: ltr; font-family: "Times New Roman", serif; line-height: 17.28px; margin-bottom: 0.11in; text-size-adjust: auto;"><b>Metamorphosis</b></p><p class="gmail-western" style="color: #00000a; direction: ltr; font-family: "Times New Roman", serif; line-height: 17.28px; margin-bottom: 0.11in; text-size-adjust: auto;">It is important to understand what we actually mean when we say ‘the East’. Is Eastern Europe just like a piece of the Berlin wall being sold to tourists – just an additional pleasure, a luxurious moment of nostalgia? Or a cluster blocked out from consciousness, a cluster that consists of fallow fields, dilapidated kolkhoz buildings, abandoned villages? The precondition for an Eastern-European conciousness is rather a formulation of the colonial trauma, the association between personal memory and external circumstances that can be verified. Since those circumstances are mostly politicised, the consciousness of an Eastern European depends, in many aspects, on their existing worldview. An Austrian journalist Hannes Hofbauer has given a very complex description of the circumstances from which the Eastern Europe that we all have experienced has evolved. He has described the principles of post-socialist transformation through the following processes based on the logic of capital: a) hyperinflation and shock therapy (with the help of the World Bank and the International Monetary Foundation); b) formation of a market: the renovation of a ‘stagnant’ society, the creation of a labour market for the West (in 1994, a Hungarian labourer was 10 times, a Slovakian labourer 15 times and a Bulgarian labourer 33 times less expensive for a German entrepreneur than a German labourer); c) reforms and privatisation.<a class="gmail-sdfootnoteanc" name="sdfootnote1anc" style="font-size: 9.12px;"><sup>1</sup></a><span class="gmail-Apple-converted-space"> </span>For Eastern Europe, the transition period involved changes, the magnitude and significance of which we are only now starting to take in because a sufficient amount of time has passed. Those changes took place deep inside the human psyche and in the semantic sphere of language. For example, I just recently realised that I should really pay attention to the lyrics of ‘Wind of Change’ by the Scorpions. They were straightforward: ‘Let your balalaika sing, what my guitar wants to say!’ This song could be considered as the hymn of Eastern Europe because it emerged during the most pivotal events and it made the masses whistle along because most people could not speak English back then and those who did, practised it with no sense of criticism.</p><p class="gmail-western" style="color: #00000a; direction: ltr; font-family: "Times New Roman", serif; line-height: 17.28px; margin-bottom: 0.11in; text-size-adjust: auto;">It was while the Scorpions played on the radio that I saw a stoker for the first time in my life. I was about ten years old when it so happened that a drunken stoker had fallen asleep on the stairs of the canteen at my school. A crowd of kids had gathered around him, taking frightened glances at the man who seemed like a worn-out tool, the incarnation of the crumbling Soviet authority. Purple nose, wearing a woollen ski cap, a tarpaulin coated quilted jacket, robust boots! It is possible that I had never seen a stoker before because in my head it was that very image that became for me the equivalent of the profession. A stoker – an uneducated old-world drunk! Lying in front of the children like a kolkhoz tractor stuck in mud. He induced fear, he could be implicated with every possible crime including murder and overthrowing the government. Is it said that the cause of the fall of the Soviet Union lies within the downfall of the system, drinking on the job, stealing. The children of that time had a very political mindset, because politics, geopolitics to be more precise, was in the air everywhere. It was constantly discussed at home. We could all laugh at the Soviet authority and look for signs that proved it weak and ridiculous. I was very well aware that the ‘government was a bad master’. It was easy to see the bad master in the stoker and to realise that the only possible approach in that situation was to modernise and privatise the heating system. Monks and nuns. Pharaoh.<span class="gmail-Apple-converted-space"> </span></p><p class="gmail-western" style="color: #00000a; direction: ltr; font-family: "Times New Roman", serif; line-height: 17.28px; margin-bottom: 0.11in; text-size-adjust: auto;">That stoker must have experienced a ‘morning after’ similar to the one Gregor Samsa had. You wake up one morning and discover that you are a stoker. In fact you have always wanted to be a stoker but this time, something has changed very radically, something has happened to the society. The changes are not visible, they only present themselves through you. Through the mere fact that you have become inadequate, useless. Furthermore, you embody something unfathomably vast and evil. You have to endure shame and humiliation. You would not comprehend the diagnosis ‘homo postsoveticus’ even if you heard it. But these kind of things are beyond you. The only book you ever read was Help for the Stoker of the Central Heating Boiler and you had left it in the boiler room the day you were laid off. Alcoholism and suicide are your comrades, they are a part of your previous life, of the old society, and they protect you from the winds of change like a chitinous shell. Drinking was your last job after receiving the redundancy notice. Your superior gave you a bottle of vodka, as if for consolation, but then told you to drink it all at once. And when you were already lying, half uncounscious, in front of the boiler, the men came and carried you to the stairs of the school canteen. That is where you passed out. During time you have met other stokers who have the exact same experience. Everywhere they were given a bottle and carried in an unconscious state to a public location, like something dropped off to a junk market. After that last job you either retired or died. You never came to terms with that new world and you often found yourself fantasising about how somebody would come forward one day, set the record straight with the school board and reinstate the elderly stoker.</p><div id="gmail-sdfootnote1" style="caret-color: rgb(0, 0, 0); font-family: Arial, Helvetica, sans-serif; text-size-adjust: auto;"><p align="justify" class="gmail-western" style="break-before: page; color: #00000a; direction: ltr; font-family: "Times New Roman", serif; line-height: 17.28px; margin-bottom: 0.11in;"><a class="gmail-sdfootnotesym" name="sdfootnote1sym">1</a><span style="font-size: 10pt;"> </span><span style="font-size: 8pt;">Hannes Hofbauer’s presentation ‘Brussels Version of ‘Drang nach Osten</span><span style="font-size: 8pt;">’</span><span style="font-size: 8pt;">: The Economic Colonization of Eastern Europe (1990–2010)</span><span style="font-size: 8pt;">’</span><span style="font-size: 8pt;">, at the event<span class="gmail-Apple-converted-space"> </span></span><span style="font-size: 8pt;"><i>Der Drang Nach Osten</i></span><span style="font-size: 8pt;">(28.10.–20.12.2010), HIT Gallery, Bratislava.</span></p></div><p align="justify" class="western" style="background-attachment: initial; background-clip: initial; background-image: initial; background-origin: initial; background-position: initial; background-repeat: initial; background-size: initial; color: #00000a; font-family: "Times New Roman", serif; font-size: 12pt; margin-bottom: 0in;"><br /></p><p align="justify" class="western" style="background-attachment: initial; background-clip: initial; background-image: initial; background-origin: initial; background-position: initial; background-repeat: initial; background-size: initial; color: #00000a; font-family: "Times New Roman", serif; font-size: 12pt; margin-bottom: 0in;"><br /></p>tanelhttp://www.blogger.com/profile/15901679183628063401noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8348629451728473362.post-52163142956361119772012-10-05T05:59:00.000-07:002012-10-05T05:59:01.060-07:00<!--[if gte mso 9]><xml>
<w:WordDocument>
<w:View>Normal</w:View>
<w:Zoom>0</w:Zoom>
<w:HyphenationZone>21</w:HyphenationZone>
<w:PunctuationKerning/>
<w:ValidateAgainstSchemas/>
<w:SaveIfXMLInvalid>false</w:SaveIfXMLInvalid>
<w:IgnoreMixedContent>false</w:IgnoreMixedContent>
<w:AlwaysShowPlaceholderText>false</w:AlwaysShowPlaceholderText>
<w:Compatibility>
<w:BreakWrappedTables/>
<w:SnapToGridInCell/>
<w:WrapTextWithPunct/>
<w:UseAsianBreakRules/>
<w:DontGrowAutofit/>
</w:Compatibility>
<w:BrowserLevel>MicrosoftInternetExplorer4</w:BrowserLevel>
</w:WordDocument>
</xml><![endif]--><br />
<!--[if gte mso 9]><xml>
<w:LatentStyles DefLockedState="false" LatentStyleCount="156">
</w:LatentStyles>
</xml><![endif]--><!--[if gte mso 10]>
<style>
/* Style Definitions */
table.MsoNormalTable
{mso-style-name:Normaaltabel;
mso-tstyle-rowband-size:0;
mso-tstyle-colband-size:0;
mso-style-noshow:yes;
mso-style-parent:"";
mso-padding-alt:0cm 5.4pt 0cm 5.4pt;
mso-para-margin:0cm;
mso-para-margin-bottom:.0001pt;
mso-pagination:widow-orphan;
font-size:10.0pt;
font-family:"Times New Roman";
mso-ansi-language:#0400;
mso-fareast-language:#0400;
mso-bidi-language:#0400;}
</style>
<![endif]-->
<br />
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<span style="font-family: Arial,Helvetica,sans-serif;"><b style="mso-bidi-font-weight: normal;">INIMMETSANDUS</b></span></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<span style="font-family: Arial,Helvetica,sans-serif;">Manifest</span></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<span style="font-family: Arial,Helvetica,sans-serif;"> </span></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<span style="font-family: Arial,Helvetica,sans-serif;">„Inimmetsandus“ on poliitiline
avaldus ja kriitiline akt, samuti ka reaalselt aset leidev inimtööjõu ja
loodusressursside ekspluateerimine ja instrumentaliseerimine Lääne ja
Ida-Euroopa vahelistes suhetes. Hoolimata sellest, et meie – Eestist pärit 10 x
10 meetrit kunstnikud – oleme kõnealuseks aktsiooniks valmistudes tasuta tööd
teinud, ei kõnele käesolev avaldus pelgalt kaasaegse kunsti süsteemi
puudutavatest probleemidest. Me oleme lojaalsed Kiasmale kui Performance
Compost`i organiseerijale ning tänulikud selle eest, et meid esinema kutsuti.
Meie avaldus kaitseb <i style="mso-bidi-font-style: normal;">rassistatud</i> ja
ekspluateeritud Ida-Euroopa tööjõudu Läänes ja pöörab eeskätt tähelepanu Eesti
immigrantidele, kes töötavad Soomes. </span></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<span style="font-family: Arial,Helvetica,sans-serif;">Lääne globaalkapitalismi
totaalsus on tekitanud olukorra, kus ametlikult ca 30 000 ja
mitteametlikult ca 100 000 Eestist pärit immigranti töötab Soomes,
tihtilugu kohalikest madalama palga eest, jättes oma elud, kodud ja perekonnad
vaesesse Ida-Euroopa riiki, kus valitseb sotsiaalne katastroof. Kuigi kõnealune
immigratsioon algas palju varem kui 2004. aastal, on see osa Euroopa Liidu
laienemise plaanist. Austria ajakirjanik Hannes Hofbauer on kõnelenud sellest,
kuidas ammu enne Euroopa Liidu laienemiseks vajaliku juriidilise võrgustiku
valmimist loodi endistes Nõukogude maades kolm ülemineku alustala, mis pidid
vastama kapitali loogikale: a) hüperinflatsioon ja šokiteraapia; b) turu
loomine, uuendades „stagneerunud“ ühiskonda, mille tulemusel tekkis Lääne
kapitalile odav tööjõuturg; c) reformid ja erastamine. Ida-Euroopa riikide
hüpoteetiline vabadus, mis tekkis pärast Berliini müüri langemist 1989 aastal,
muutis tundliku post-kommunistliku Ida-Euroopa maastiku kauboikapitalistlikuks sõjatandriks,
ehitades niiviisi Lääne kapitalile vajalikku maandumisrada, ja tuues ohvriks
kohalike elud ja heaolu. </span></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<span style="font-family: Arial,Helvetica,sans-serif;">Enne kui hakata rääkima
enesekolonisatsioonist Ida-Euroopa riikides ja otsima Nõukogude kommunismi
varjatud kapitalistlikku iseloomu, enne kui nõustuda Lääne vasakpoolsete
arvamusega, et Nõukogude kommunism oli läbikukkumine, peaksime me tähelepanu
pöörama sellele, milliste propagandamehhanismide läbi kujundas Lääne kapital
oma mainet Külma Sõja perioodil. Ida-Euroopa rahvusriikide loomine oli vajalik
eeldus selleks, et lülitada end globaalse kapitali ja globaalse kultuuri külge.
Tüüpiline Ida-Euroopa poliitiline kokteil tähendab neoliberaalset valitsust,
mis toimib käsikäes rahvusliku konservatismiga. Viimase ülesandeks on olla
valitseva ideoloogia formaalne eneseõigustus ja tuimesti – pehmendamaks kurba
tõsiasja, et Ida-Euroopa rahvusriigid on sisuliselt globaalkapitalismi maskid.
Nende riikide ülesehitus – kaasaarvatud haridussüsteem ja kultuur – toimib kui
odava tööjõu kasvulava. </span></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<span style="font-family: Arial,Helvetica,sans-serif;">Idaeurooplaste immigratsioonil on
kahtlemata olnud mõju Lääne tööjõuturule ja sotsiaalsele heaolule. Sel ajal,
kui Ida-Euroopast liikus näiteks Inglismaale suur hulk võõrtööjõudu, oli sealne
töötuse tase kasvav ja kõrge. Seda seletatakse asjaoluga, et idaeurooplased on
nõus tegema „musta, rasket ja ohtlikku“ tööd madalama palga eest kui kohalikud.
Sarnane tendents on teada Soomest, kus Eesti ehitajad on kujunenud justkui
omaette kaubamärgiks. Idaeurooplaste tahe teha madala palga eest „räpast,
rasket ja ohtlikku“ tööd ei tulene subjektiivsetest valikutest ega
protestantlikust tööeetikast, samuti ei tulene see Nõukogude kommunismist,
idaeurooplaste üleüldisest tagurlikkusest, destruktiivsusest ja brutaalsusest.
Ainus põhjus sellele ennasthävitavale tahtele on sotsiaalne katastroof, mille
on loonud Ida-Euroopa rahvusriikide neoliberaalne poliitika, ja
globaalkapitalistlikule vabale turule allumine. Selle tulemusel kannatab
kohalik elu – näiteks Eesti meditsiinitöötajate massiivse Soome siirdumise
tõttu on langenud tervishoiusüsteemi kvaliteet. Kogu sotsiaalsüsteem on
liikumas Ameerika Ühendriikide mudeli poole. Sellise mudeli, mida filosoofid
Achille Mbembe ja Marina Grzinic on nimetanud nekrokapitalismiks – see on
süsteem, mis laseb elada neil, kes suudavad iseendaga toime tulla, ja <i style="mso-bidi-font-style: normal;">paneb surema</i> need, kes seda ei suuda. </span></div>
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="mso-layout-grid-align: none; text-align: justify; text-autospace: none;">
<span style="font-family: Arial,Helvetica,sans-serif;">Keele ja kultuuri (mida iganes see ka ei tähendaks) sarnasus on
ühendanud Soome ja Eesti justkui omamoodi sugulussuhtesse, millel, arvestades
antud olustikku, on perversne ja kuritarvitav alatoon – võimalik, et sellest
ongi saamas soome-ugri kultuuri varjukülg. Seetõttu peaksime me oma ümber
mõtestama oma kultuurisidemed ja –konstruktsioonid, lähtudes kolonialistlikust
ja neokolonialistlikust perspektiivist. Sarnane kuritarvitav sugulussuhe on
Rumeenia ja Itaalia vahel – sealgi on keeleline sarnasus ja hüpoteetiline
kultuurisild, mis paraku toimib kui infrastruktuur Rumeenia odavtööjõu
liikumiseks Itaaliasse. Nõnda on Soome ja Eesti vaheline erinevus
sotsiogeneetilist päritolu – eelkõige rassiline. See on Ida ja Lääne vaheliste
neokolonialistlike suhete puhul tüüpiline, antud juhul on kontekstiks Balti
riigid ja Põhjamaad – Soome ja Rootsi. Kuigi Euroopa Liidu sisesed piirid
peaksid justkui olema kadunud ja Ida peaks olema muutunud endiseks Idaks ning Lääs
endiseks Lääneks, eksisteerivad piirid ilmselgelt edasi. Need on inimeste
vahelised nähtamatud piirid, mis põhinevad tööjõu kui sellise rassistlikul
olemusel. </span></div>
<div class="MsoNormal" style="mso-layout-grid-align: none; text-align: justify; text-autospace: none;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="mso-layout-grid-align: none; text-align: justify; text-autospace: none;">
<span style="font-family: Arial,Helvetica,sans-serif;">Unistus vabadusest – vabadusest elada ja töötada kus tahes on
kujunenud vabadus elada viletsates tingimustes madala palga eest, mis Eesti
oludes tähendab head sissetulekut, ning olla eemal oma kodust ja perekonnast,
teispool Soome lahte. Subjektiivne vabadus on institutsionaalne osa suurest
konverteerimismasinast, mida etendab kõige paremini laevaliiklus Soome lahel –
juba 80ndate lõpust alates on seal olnud „kultuurisild“, mille sisendiks on
Soome alkoholituristid, Eesti prostitutsiooni põhilised tarbijad, ning
väljundiks Eesti võõrtöölised, rõõmsalt arendamas Eesti keskklassi, olles
Läänes alamakstud. Kuna odav Ida-Euroopa tööjõud on Lääne riikidele kasulik,
võib Ida-Euroopa viletsat olustikku vaadelda kui kasulikku väetist edukaks
lõikuseks. Seetõttu võib ka Eesti vaesust kui massilise migratsiooni põhjust
pidada justkui Soome loodusvaraks, ning sel juhul on Soome laht vaadeldav kui <i style="mso-bidi-font-style: normal;">Middle Passage</i>`i kaasaegne versioon. </span></div>
<div class="MsoNormal" style="mso-layout-grid-align: none; text-align: justify; text-autospace: none;">
<br /></div>
<div class="MsoNormal" style="mso-layout-grid-align: none; text-align: justify; text-autospace: none;">
<span style="font-family: Arial,Helvetica,sans-serif;">Aafrika vanasõna ütleb: „See, kes ei tea, kust ta tuleb, ei tea,
kuhu ta läheb“. Ida-Euroopa riikide ametlik poliitika on hoida Nõukogude aega
trauma ja katkestuse staatuses – see on justkui tühik kahe kapitalismi
(Nõukogude-eelne, Nõukogude-järgne) vahel. Aeg, mis selles tühikus kulges, on
justkui halb unenägu, ehkki see unenägu moodustab suurema osa paljude
idaeurooplaste (sealhulgas poliitikute) elust. Identiteedipoliitiline otsus,
mille kohaselt Ida-Euroopa trauma asub just Nõukogude perioodis, põhineb
juriidilistel ja ideoloogilistel alustel, ehkki trauma aluseks on ideoloogiline
ümberlülitus – nii-öelda „süsteemivahetus“. Ideoloogiline ümberlülitus ei
piirdu ainult poliitilise süsteemiga või mõtteviisiga – ideoloogia läbistab
kogu orgaanilist elu, algusest peale, koos mineviku, oleviku ja tulevikuga.
Paljude idaeurooplaste arvates ei tundnud inimesed end Nõukogude ajal kunagi
nii tühise ja biopoliitiliselt instrumentaliseeritud massina nagu nad tunnevad
praegu. Isegi kõige äärmuslikuma sotsiaalse ebaõigluse kestel säilis inimestel
lootus ja arusaam sellest, mis on tõde. Kuid nõnda oli ka tolleaegses Läänes –
ajal, mis eelnes globaalkapitalismi võidukäigule. Niisiis on muutunud on kogu
maailm. Ent sellest hoolimata peaksid idaeurooplased mõistma, kust nad tulevad
ja kus nad asuvad, niisamuti kui Lääne riigid peaksid oma postkolonialistliku
vastutuse kõrval tajuma ka oma neokolonialistlikku vastutust. </span></div>
<div class="ecxmsonormal" style="text-align: justify;">
<span style="font-family: Arial,Helvetica,sans-serif;">Aktsioon „Inimmetsandus“ on pühendatud
kõikidele Ida-Euroopa võõrtöölistele Läänes, sealhulgas Eesti immigrantidele,
kes töötavad Soomes. Aktsioon seisneb järgnevas: Eesti loodusvarad – puit ja
inimtööjõud – transporditakse Eesti maksumaksja kulul üle Soome lahe.
Puitmaterjal, milleks on koormatäis kände, laetakse maha Kiasma ees ja
veeretatakse ükshaaval nelja kunstniku poolt galeriiruumi. Samaaegselt toimub
manifesti ettelugemine. Protsessi tulemusena jääb Kiasma valdusesse kännukoorem
kui Eesti loodus- ja inimressursside kehastus, mida Kiasmal on vaba voli
interpreteerida, kasutada või arhiveerida. Käesolevat manifesti levitatakse nii
Eestis kui Soomes – igaüks, kes soovib sellega ühineda ja sellesse panustada,
on teretulnud appi Kiasmasse kände veeretama <span lang="CS" style="mso-ansi-language: CS;">pühapäeval 7</span>. oktoobril kell 14.00–17.00.</span></div>
<div class="ecxmsonormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="ecxmsonormal" style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="ecxmsonormal" style="text-align: justify;">
<span style="font-family: Arial,Helvetica,sans-serif;"><a href="http://www.blogger.com/blogger.g?blogID=8348629451728473362#_edn1" name="_ednref1" style="mso-endnote-id: edn1;" title=""><span class="MsoEndnoteReference"><span style="mso-char-type: symbol; mso-symbol-font-family: Symbol;">*</span></span></a>10
x 10 meetrit</span></div>
<div style="mso-element: endnote-list;">
<span style="font-family: Arial,Helvetica,sans-serif;"><br clear="all" /></span>
<hr align="left" size="1" width="33%" />
<div id="edn1" style="mso-element: endnote;">
<div class="MsoEndnoteText" style="text-align: justify;">
<span style="font-family: Arial,Helvetica,sans-serif;"><a href="http://www.blogger.com/blogger.g?blogID=8348629451728473362#_ednref1" name="_edn1" style="mso-endnote-id: edn1;" title=""><span class="MsoEndnoteReference"><span style="mso-char-type: symbol; mso-symbol-font-family: Symbol;">*</span></span></a>
10 x 10 meetrit rühmitus on pidevalt muutuva isikkooseisuga tegevuskunstnike
kollektiiv, mis tegutseb alates aastast 2009. Rühmituse eesmärgiks on
vallandada vabas vormis loomingulisust, inspireerudes sageli abstraktsetest
ruumilistest ja absurdsetest inimlikest nähtustest. Piirates oma tegevusvälja
10 korda 10 meetriga püüame aktsioonides keskenduda konkreetse elulise
situatsiooni olemusele, puhastada seda üleliigsest infost. Teisalt saab 10 korda
10 meetrist lavaruumist süsteem, mis suunab meie tegutsemist ja mille vastu me
mingis mõttes ka mässame.</span></div>
<div class="MsoEndnoteText" style="text-align: justify;">
<span style="font-family: Arial,Helvetica,sans-serif;">Viimasel kolmel aastal oleme
üles astunud Kanuti Gildi Saalis toimuval Made in Estonia maratonil kuni
kümneminutiliste lühivormidega. Aastal 2010 esines kollektiiv ka
tegevuskunstide festivalil Seanahk Haapsalus. </span></div>
<div class="MsoEndnoteText" style="text-align: justify;">
<span style="font-family: Arial,Helvetica,sans-serif;">10 x 10 meetrit liikmed: Eva
Labotkin, Epp Kubu, Tanel Rander, Mai S<span lang="CS" style="mso-ansi-language: CS;">ööt, Villem Jahu ja Andrus Lauringson<span style="mso-spacerun: yes;">
</span></span></span></div>
<div class="MsoEndnoteText">
<br /></div>
</div>
</div>
tanelhttp://www.blogger.com/profile/15901679183628063401noreply@blogger.com18tag:blogger.com,1999:blog-8348629451728473362.post-68438233533613512492012-03-12T11:06:00.005-07:002012-03-12T17:57:18.002-07:00<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><b style="mso-bidi-font-weight: normal;"><span style="font-size: 16pt;">Interview with Salme and Maire on 22-nd of February 2012</span></b></div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><span style="font-size: 14pt;">Discussion at the cafè of elderly house. The cafè is closed for book inventory. Background sounds are formed by counting of euro coins. The chaplain of elderly house is also present and all the participants keep up the discussion, ask questions from each other. Salme (96) was born, raised and living in countryside of Central-Estonia. Her childhood memories are based on the first republic of Estonia. Maire (66) was born, raised and living in Tartu. She has memories from the period after II WW. A rough translation of the interview:</span></div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">Salme: I am the 9-th child in family, i had younger brothers-sisters, i played with them. I had a small brother, a small sister, 2 years between one, 4 years between the other, so i was playing with them and the older ones did schoolwork. They already made me write and read, when i was 4 years old. We didn`t have much toys. We went out with the cattle already in May, then we could cut branches of willow trees. We used to play garden, we used to play sheperds as we were sheperds. I am an engrained countrygirl, but now here i can live in the city. Then we used to cut cows out of wood, i used to have a knife, a pocket knife, so we did the garden, a timber garden. So were we, children, playing. We didn´t have any toys bought from shop, we were not that wealthy, i was still the 9-th child in family. Childhood was a beautiful time and a nice life and…</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">Maire: I am indeed an engrained Tartu citizen. I was born, raised and living in one and the same house, until it was reimbursed to its former owner. After this i also lived there for a while. And then i got my own flat, that was two years ago. And almost two years im living here. So i went away fromm that house. So long time i`ve been living in Tartu. Wooden house, a gorgeous mansion. Reimbursed to its former owner, so i started to feel myself as stranger. </div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">But i was born in the end of the war. I don`t have anything to speak about my toys. We had a telephone, because of my father`s job. I was such a wall-telephone, with huge bells. Then my father and mother let us play so, that i could lift the phone tub up and put down again, we couldn`t touch it more. But i remember my first phone number: 44 62. I really wonder that i still remember it. Then the time of school began. It was all in Tartu, in one school until 8-th grade, then in Treffner and then in the university. But out of toys in that age the telephone was one thing, but there was also a doll – made of cellophane. It was a product of our comb factory. Without any clothes. Me and my sister then tried to make some clothes to cover it, as much as we could. It was one of our toys, but we had also games to play. We played hopscotch in the yard. Lines were drawn on sand, we were jumping there and, according to rules, the one, who stepped on lines, fell out of game. We also played dodgeball. And bounced the ball against the wall of our house, that displeased people living in the house, because it was quite noisy. Also there was threat that the ball breaks a window and such things also happened. Sledge was my toy. We had a hill, we used to live under the hill. There we could sledge. In that time all the gardens were surrounded by barbed wire. So, when we were sledging, it was inevitable, that we reached the wire. Then in the evening our mother had to work on our pants. We couldn`t afford new ones, so the old ones had to be repaired. But she was never angry on us. Just took the pants, darned, washed and in the morning we put them on again. If not, we had other pair of pants, similar. My mother was a housewife, so life was comfortable, father went to work. Father`s tools were covered with grime. He would have let us, but we as girls didn`t find those things appropriate to play with. Father was a chimney sweeper. He had a lot of experience about Tartu and other things. It was time after the war, i was born in 1945.</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><b style="mso-bidi-font-weight: normal;">Were you also wandering around the city?</b></div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">Maire: Oh yes. With my father we used to go to Raadi. H ehad nice memories about the national museum. The city was in ruins, as all the river bank. We looked around in that area. Father had been living there and from some ruins we found pieces of porcelain, etc. It was also a game for me. I remember that the house that now is in the square on the edge of Vabaduse avenue. If you come from Kaarsild, it`s to the left. It had towers, i guess it was a house for dwelling, but it was demolished. Then it was rebuilt without the towers. And also market hall was built. By Matteus. The house of Estonian Bank. We were also seeing that. To such houses my father used to bring me. And those bridges in Toome. He also spoke about them. When the new Victory Bridge was built, Tartu changed a lot. The Horse Bridge was demolished, it was made of wood and it couldn`t carry more than a horse and a rook. But still smaller cars drove over, heavier had to go over Luunja, there was a bigger bridge. And then the Victory Bridge, where cars could drive. Then came Kaarsild and it was a big change. Students started to use it. And we had the tribune. We were marching in front of it, in October Parade. Now it`s gone, all such things are gone, unfortunately, i think. Those things could have found another function, rebuilt for something else. But of course its inevitable.</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"> </div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><b style="mso-bidi-font-weight: normal;">So as a child you were more in touch with the city?</b></div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">Maire: Yes, i was a city kid. But all the summers i spent in grandma`s house. It was a golden life. </div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><b style="mso-bidi-font-weight: normal;">There was everything different, different friends, etc?</b></div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">Maire: No, i didn`t have much friends. There were not much families with kids, there were more elderly people, those, who had kids, i didn`t know.</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><b style="mso-bidi-font-weight: normal;">There were not many kids after war?!</b></div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">Maire: Yes, not many. I remember only old people, who my grandmother visited to talk or to bring milk. We had bread days, we went to bring bread, people baked their own bread. It`s Tarvastu, Mustla now. It was beautiful in my grandmother`s place. There were four chicken and one rooster. Chicken were fed every morning by hand. There was also a swine, but it was kept until Christmas. </div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><b style="mso-bidi-font-weight: normal;">You were a country child, your childhood was completely different, comparing to Maire`s?!</b></div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">Salme: Oh, it`s not possible to compare at all. I had a knife, could do things with wood, could make a horse, cows, i was a country child indeed. Mother was the only daughter in farm. Father had four borthers and one sister. Father was a grown up already, when his mother died. Then father went to work in another farm. Married the daughter and got the farm. Father was dark, with curly hair, mother was blonde. When my father died, a brother of mine got the heritage. I was 10 years old, when we moved away from Türi, father bought land in Imavere, from a Baltic German. There was no house. But there was schoolhouse, the mansion. Estonian government took everything away from Baltic Germans. This Baltic German was a bank director in Põltsamaa, in 1939, he left Estonia after Hitler`s call. Father built up the house and we lived there, we had our herd, we had the mansion fields. I saw those people working for Germans („moonakad“). There was not many children, but a school with 180 children. I lived in the heart of mansion, 500 steps to schoolhouse. </div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><b style="mso-bidi-font-weight: normal;">What did you play when keeping the herd? Did you have to leave school earlier to look after the cattle?</b></div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">Salme: There was no place for keeping cattle, only fields. But we could rent such land from the state and cows were brought there in springtime. But before there was no such land, father bought the heart of mansion, the mansion house was taken away and turned into school. The Baltic German was given only two rooms and a kitchen there, so he left to Põltsamaa. </div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><b style="mso-bidi-font-weight: normal;">What about dolls of your childhood?</b></div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">Salme: There were no dolls. Maybe only those made of wood. My sister, two years older than me, a pretty girl, she had rich godmother, who gave her a nice dress. I was envious that i didn`t have such.</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><b style="mso-bidi-font-weight: normal;">But did you see any dolls in other families?</b></div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">Salme: There was a family with chidren far away, there we were playing, i remember i fell into a pile of glass. Then ran home quickly and my mother cured me. </div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><b style="mso-bidi-font-weight: normal;">Children used to have their games that they played, while looking after cattle…</b></div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">Salme: Well, what games do you have there, when you are chasing the cows. There were no other sheperds, but there were „moonakad“, living in small low houses. </div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><b style="mso-bidi-font-weight: normal;">What kind of dreams did you have?</b></div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">Salme: I had dreams, when i was a bit older. Then i wanted to become a schoolteacher and actress.<b style="mso-bidi-font-weight: normal;"> </b></div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><b style="mso-bidi-font-weight: normal;">Why didn`t you become one?</b></div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">Salme: Well, i couldn`t, there was no money. Father died young, i wasn`t even 15. Mother alone kept the farm with older brothers. </div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><b style="mso-bidi-font-weight: normal;">Did you use to draw in your childhood?</b></div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">Salme: Yes, i made houses and nature pictures. Teacher took my pictures, so they were in a way recognized. But it didn`t develop anywhere.</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">Maire: I did all my duties in drawing class. I used to draw houses, nature, as we had a nature teacher, who brought us there. And drawing teacher was strong – an artist. </div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><b style="mso-bidi-font-weight: normal;">What did you use for drawing?</b></div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">Salme: We didn`t have color pencils in that time, then there were colors, in pots. Watercolors. We used brushes. There was also the black pencil, the same we used to do schoolworks, mathematics. But no color pencils, those came later.</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">Maire: For example, i started with color pencils. Watercolors came later. How history has changed. Color pencils were in 6-set, my first ones, that father bought me. Then there was a 12-set, not more, it was maximum. And then came the watercolors. </div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><b style="mso-bidi-font-weight: normal;">What kind of presents were given to children in that time?</b></div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">Salme: Presents were like that – in Christmas, mother made peppercakes, she was a good baker. Parents went to church in New Year`s Eve and put the peppercakes in the basket on top of a closet. But we, the children, stayed home, i was a great climber and i climbed on the closet to get the peppercakes. We never got enough. We only got a piece of meat in dinner, potatos as much as we wanted, but in case of meat always a small piece for everyone.</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><b style="mso-bidi-font-weight: normal;">Any birthday gifts?</b></div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">Salme: No such thing didn`t exist, i don`t even know that i have a birthday. There was no birthday at all. </div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">Maire: Well, i don`t remember, maybe Christmas were similar, that peppercakes were made at home and christmastree as brought. Father always brought it. Then some kind of decorations, bought from shop, but not much. And foods and drinks… Father and mother were no church-people, they didn`t go there. We feasted at home, by the table, but during Christmas. Also during Russian Christmas, but during Christmas Santa Claus came. He didn`t bring us anything, asked to read a poem, i don`t even remember if we got something from him or not. I was a great candy-eater, so maybe i got a candy. There was a candy called „purgilörts“. It was sold in big jars, they were pillow-shaped, covered with sugar, jam inside. Those i wanted, so probably i got them. </div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><b style="mso-bidi-font-weight: normal;">In your case it seems that children were not spoiled at all. The gifts were practical, if there were any at all. And rather for Christmas than for birthdays.</b></div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">Salme: Yes, we didn`t have such manner t omake gifts.</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">Maire: Our family was a bit wealthier because of father`s work, but it was all spent… Everything burned inside, parents moved to an empty flat. There they started to buy new furniture, left behind by Germans. From those who sold it… We had a piano, it was bought for my sister, who had talent, but she didn`t like it and didn`t want to become a musician. I couldn`t play at all and had no interest aswell. </div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><b style="mso-bidi-font-weight: normal;">So your dreams were not related with things, but rather with future?</b></div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">Salme: Yes, and they couldn`t be. In the winter you are at school, in summer keeping the cattle… Chasing cows, when they started to run, you had to watch out not to get smashed.</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">Maire: We both were from unwealthy families, then such things couldn`t be demanded.</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><b style="mso-bidi-font-weight: normal;">You saw the drawings from the exhibition of ERM and you have experience with contemporary children. What do you think about the changes of world during last 20 years?</b></div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">Maire: Pictures are better, if there are materials to make them of.</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><b style="mso-bidi-font-weight: normal;">But what about the content? </b></div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">Maire: Well, that`s depending on person, the skills in drawing and fantasy. But fantasy is nowadays wider, because children can see more. They have been in places, with cars, with parents, travelled around, seen more. </div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><b style="mso-bidi-font-weight: normal;">But are those fantasies in this case, maybe these are rather memories? Fantasy comes, when you imagine things that you have never experienced…</b></div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">Maire: I don`t know. If he went to drive around with car yesterday and today draws a car with four wheels.. What is it then?</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><b style="mso-bidi-font-weight: normal;">Did you have some kind of fantasies, when you were wandering around the ruins of Tartu and you, when keeping your cattle?</b></div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">Salme: We played a lot of ball, we had sports square by the manion, there were young people together, playing ball. Or running around. There was a park, the mansion house was inside of the park. Many young people going together.</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><b style="mso-bidi-font-weight: normal;">Often, when a child is alone, he starts to imagine things. I remember myself creating colofrul worlds in my mind, when the outside was boring and empty, somewhere in the middle of city or in a forest…</b></div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">Maire: I was never alone, we had a lot of children in the yard. From every family there, and in the yard we met. From morning to evening we played ball, talked. When i went to sleep in the evening, i was so tired that i fell asleep at once, after my head reached the pillow. But we had no toys. If you thought something out yourself, then maybe…</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">So, today the children have richer life?</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">Maire: Much more richer.<b style="mso-bidi-font-weight: normal;"> </b></div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><b style="mso-bidi-font-weight: normal;">Is it good?</b></div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">Maire: No, it`s not. For example, if they have had such things (notes at her mobile phone) already five… Why do they need it? I have had two of those, and im as old as i am. And third one is here, the old one of other people. And i have lived my life like this, as old as i am. But, when i hear young people talking that they need the newest one to make and show pictures… Im so old that i can`t respect it. We didn`t have anything like this, we didn`t even know how to desire this. Didn`t know that such things would exist. I went to work, i had a typewriter, a bit fancier than others were given, it was an achievement. </div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">Salme: In old times there was no telephone at home. In our case, our phone calls came to the mansion house, then somebody called us and we went there to answer. All newspapers and post also came to mansion house. If you lived in the heart of mansion, life was like that. </div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">Maire: We got our telephone because of father`s work. It was such work that required telephone, that`s why. </div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><b style="mso-bidi-font-weight: normal;">Telephone was also your toy as you said…</b></div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">Maire: It was a toy that much as father allowed us to lift it and put back. My sister`s son built a new house and let the phone renovated and put on the wall. If one would renovate it completely, you could also use it. But nowadays there are no such lines existing… But to me it`s extremely interesting. </div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><a href="http://www.blogger.com/goog_500680208"><br />
</a><br />
<div class="vspace" style="font-family: Arial,Helvetica,sans-serif; margin-right: -5.4pt; text-align: justify;"><a href="http://chnldr.blogspot.com/2012/03/normal-0-21-false-false-false.html"><span style="font-size: xx-small;"><b>Interviews were performed as part of artistic intervention (by </b><b>Katariina Hillo (FIN), Susanna Jurvanen (FIN), Piotr Gąsiorowski (POL), Tanel Rander (EST))</b><b> to exhibition "</b><b><span class="st">BUYING FEVER: CONSUMER CULTURE IN 1990s-2000s ESTONIA" of Estonian National Museum in Tartu. </span></b></span><span style="font-size: xx-small;"><b>The intervention was part of <b>Interdisciplinary Media, Performance and Community Practice</b> project GROUND4, organized by MoKS Centre for Social and Art Practices. </b></span></a></div><div class="vspace" style="font-family: Arial,Helvetica,sans-serif; margin-right: -5.4pt; text-align: justify;"></div></div>tanelhttp://www.blogger.com/profile/15901679183628063401noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8348629451728473362.post-51599141190786494272012-03-12T11:05:00.001-07:002012-03-12T17:56:17.129-07:00<b style="mso-bidi-font-weight: normal;"><span style="font-size: 16pt;">Interview with Salme (99 years old) on 21-st of February 2012</span></b><br />
<div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><b style="mso-bidi-font-weight: normal;"><span style="font-size: 16pt;">(A rough translation)</span></b></div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><b style="mso-bidi-font-weight: normal;">Contemporary childhoods seem to be different from what they used to be during your youth?!</b></div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">Much different. My grand-daughter`s son is five years old and he has quite a wide life experience. When i was a child, we hardly had any toys in our cottage. When father was working with timber, i was there, playing with shavings. I cut strips of wood, split them and made crosses. Though, i had a doll aswell, it`s head was made of cloth, where eyes and mouth were painted, and with that doll i used to play. When i got older and had to look after herd, i made dolls out of alder tree and somehow also tried to make them faces. As well and as bad as they came out…</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><b style="mso-bidi-font-weight: normal;">What happened with your dolls?</b></div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">What happened to them? Oh, the war drove over of them all. When war ended, all w ehad, was a shaken up hen and a cat, that was all we had in our cottage. But what i miss the most is the zither that i got as a present. It was a bit smoked and it had been used by several generations, it had carvings on it`s neck, where the strings were fixed. That i miss the most. Everything was gone, my mother`s cloth coffin was also broken, nothing good was left. </div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><b style="mso-bidi-font-weight: normal;">Had any of children from your village nobler toys aswell? Had anyone proper dolls and things like that or did you yourself dream of one?</b></div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">No, nobody bought any dolls, those were self made, out of clothes, and that was it. The farm needed agricultural tools and other inventory.</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><b style="mso-bidi-font-weight: normal;">But probably you used to play some kind of games there?</b></div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">Yes, by the cattle, we used to play „Trip to Riga“. It was like that: one meter of an alder tree was peeled, then a wooden stick was split apart and it was somehow thrown. When the split sides fell down the same way, then the „horse“ could go further. The „horse“ was some kind of hooks, made of alder tree, that we used to play with. There was also a stone-game, with five stones. At first you throw a stone up to the air, in the same time you grab another stone from ground, and later, when you get quicker, you can grab already four stones, when first one is still in the air. Those were the games to play when looking after herd.</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><b style="mso-bidi-font-weight: normal;">But at home?</b></div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">We usually didn`t play at home. There children used to help parents working in garden or do something else useful. Maybe in some richer family the life was easier, but in our case w ehad expanded our farm and developed the inherited perishes. I remember how the barn was built, when the herd got bigger.</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><b style="mso-bidi-font-weight: normal;">But how could you then play with these self made dolls?</b></div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">The dolls, made of clothes, as they were… yes, we played with them in the evenings and on Sundays that were celebrated. And by the herd and…</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><b style="mso-bidi-font-weight: normal;">What did you, children, dream of during these times? Did you have any dreams?</b></div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">Well, sure i had. I wanted to see the city and …i used to stand on a hill and look towards the city. From there i could see the road to the city and church towers. I thought if i could go there and look around, see bigger buildings. The state mansion was near, there was breed cattle. And also an event was nearby – russians were buying the cattle, there were veterinarians running around in white smocks or zootechnicians or who else they were. Animals were measured and bought, some were not. That was quite a spectacle. </div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><b style="mso-bidi-font-weight: normal;">Did children dream of sweets or city toys?</b></div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">About the city toys.. I had an uncle, my faher`s brother, who worked in Russia, near Schlüsselburg, as forester. He brought some toys, those were made in the factory. Those i used to handle with care. Those had different roles.. a housewife or… Well, our life experience was quite narrow, we couldn`t look around that much. Those toys were also a bit rural.</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><b style="mso-bidi-font-weight: normal;">Were the city toys better than rural ones?</b></div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">They were prettier. Those were dolls in different roles – there were warriors, women, wearing national costumes of Russia. Those were not brought outside. When being by the cattle, some things were done as i told you before about the „trip to Riga“, when an alder stem was stuck into earth and then gone to Riga by wooden sticks.</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><b style="mso-bidi-font-weight: normal;">But why Riga?</b></div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">I don`t know why, maybe because of some stories told by my father. H ehad a lot of Polish literature, but everything went missing.</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><b style="mso-bidi-font-weight: normal;">Did children have any rocking horses?</b></div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">No.</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><b style="mso-bidi-font-weight: normal;">You didn`t know how to desire it or you just didn`t have desire for it?</b></div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">Well, the life experience was narrow. Didn`t want things unknown.</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><b style="mso-bidi-font-weight: normal;">But you still used to swing?</b></div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">In the time of Easter Sunday… there was a birch tree and a swing. Grown-ups were swinging, children were looking and sometimes we could do it aswell.</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><b style="mso-bidi-font-weight: normal;">Did you have horses in your farm?</b></div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">Yes, there was a horse.</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><b style="mso-bidi-font-weight: normal;">What kind of animals children used to like? Horses?</b></div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">Lambs maybe. There was a lot of sheep as there was self-supporting. Bedclothes and underwear were made of linen, outerwear was made of wool. </div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><b style="mso-bidi-font-weight: normal;">Did you have any indoor pets, cats or dogs?</b></div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">Yes, dog was an important friend i used to play with. He was very talented to follow me.</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><b style="mso-bidi-font-weight: normal;">Did the dog live indoors or outdoors?</b></div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">He was more outside, but during dinner he came inside and stayed under table. He was given some bits by children, though my mother didn´t support this idea, but still children always gave him something.</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><b style="mso-bidi-font-weight: normal;">What kind of Christmas gifts you used to have?</b></div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">Gifts.. i don`t remember much. But my father sometimes brought a book from Võru, Palju Bookstore. I started to read very early. Also looked the pictures and study the words. </div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><b style="mso-bidi-font-weight: normal;">So children used to have more such gifts as books, and less sweets and toys?</b></div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;">We didn`t have much wealth as war devastated us and the farm was expanded, so some things were considered more important than the world of children. Maybe it was better in wealthier families.</div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br />
</div><div class="vspace" style="font-family: Arial,Helvetica,sans-serif; margin-right: -5.4pt; text-align: justify;"><a href="http://chnldr.blogspot.com/2012/03/normal-0-21-false-false-false.html"><span style="font-size: x-small;"><b>Interviews were performed as part of artistic intervention (by </b><b>Katariina Hillo (FIN), Susanna Jurvanen (FIN), Piotr Gąsiorowski (POL), Tanel Rander (EST))</b><b> to exhibition "</b><b><span class="st">BUYING FEVER: CONSUMER CULTURE IN 1990s-2000s ESTONIA" of Estonian National Museum in Tartu. </span></b></span><span style="font-size: x-small;"><b>The intervention was part of <b>Interdisciplinary Media, Performance and Community Practice</b> project GROUND4, organized by MoKS Centre for Social and Art Practices. </b></span></a></div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"></div>tanelhttp://www.blogger.com/profile/15901679183628063401noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8348629451728473362.post-28282475494585708782011-05-04T14:57:00.000-07:002011-09-20T03:30:56.566-07:00<div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhoLnFv83N9uLFXUDVr0ZX5K0VCLFqGUQbJuET-NF4Pt5J8SUqUJk8yLENKwLd6VXxkvNGMat4ChpqmBkmIlitLr0IROi32gz2-GRUXPyZCbrmoos8UB6hD76SwB6IY-yNmZGjhfwxLXTf6/s1600/IMG_1082.JPG"><img style="cursor: pointer; width: 154px; height: 116px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhoLnFv83N9uLFXUDVr0ZX5K0VCLFqGUQbJuET-NF4Pt5J8SUqUJk8yLENKwLd6VXxkvNGMat4ChpqmBkmIlitLr0IROi32gz2-GRUXPyZCbrmoos8UB6hD76SwB6IY-yNmZGjhfwxLXTf6/s200/IMG_1082.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5654387069399470898" border="0" /></a><br /></div><br /><b style="font-family: arial;">Kääbuse teekonna hüpoteesile eelnev katse-teekond läbi metsatukk-põld-talu-põld-metsatukk-mägi-loss-põld-stepp<br /></b><p style="text-align: justify;font-family:arial;" class="MsoNormal"><span style="font-size:85%;">Tänavu jaanuaris tehtud test-rännak Tallinn-Riia-Praha-Budapest-Viin oli haletsusväärne katse sooritada sirgjooneline liikumine Tartust lõunasse. Eriti juba sellepärast, et reisi lähtepunktist -Tartust- sai mööda põrutatud. </span><br /></p><p style="font-family: arial;" class="MsoNormal"><b style="">Riia </b></p> <p class="MsoNormal" face="arial" style="text-align: justify;">Bussijaam…või kuidas seda nimetadagi?! Pärast mitut tundi sõitu läbi hämara, õhukese, võsase, madala, muhukampsunliku ja marksoosaareliku Lääne-Eesti, on viimaks käes esimene indoeurooplaste laagriplats, kus praksuvad lõkked ja lapsed jooksevad käratsedes üle kuiva, kiviklibuse väljaku, kus habemetega vanamehed peavad aru, kus üksikuid vastupuiklevaid kitsi veetakse nurga taha, kus vanamutt hapendab kapsaid, kus eesel peatub, kus hutsulid mägedesse lahkuvad ja kahvatu kuukihva all joodab kääbus üht tääglit. Või on need putkad, kioskid, pirukamüüjad, taskuvargad, tuvid, suitsukonid või on need tühjad, kõledad tasandikud, vinguv tuul ja tarduv männimets, või on need kivikirved, pleekinud kondid, puruks löödud ahvikolp ja rebitud lehtedega evangeelium? Väljas, kollases suitsus ja metsikus kaoses, keset pundunud hobuseraibet ehk moondunud inimjäsemeid oli midagi viltu läinud! Ma võin kas eksida või siis ulatub minu kolmas silm ajas liiga kaugele tagasi. Ajalooteljest kõrvalekaldumine on igal juhul sotsiaalne error. See selleks, jõeäärne pinnas on palju kihilisem kui jõgi ise, st Väina jõgi, mis suubub küll Läänemerre aga mille sisemine tõmme kisub mööda põhja eemale rohetavate oblastite vahele. Seda mööda pole ime, kui emajõelased käisid kreekas ehk kaugemalgi veel. Kust mujalt sattus kreeklane Tartusse ja türklane Karlovasse?</p> <p class="MsoNormal" face="arial" style="text-align: justify;">Astun suure, kollast värvi kahekordse bussi umbsesse sisemusse. Seinad ja põrandad on kaetud siniselillamustriliste vaipadega, inimesed istuvad põrandal ja valavad samovarist endale teed alustasside peale. See imelik ruum on slaavi naiste magusat parfüümilõhna triiki täis tangitud, keha jääb halvatuks, kui seda endale sisse hingata aga hinge kinni hoida pole ka mõtet – kas pole moskoovid ometi võrratud? Esimene olend, keda ma nendes vaibastes katakombides kohtan, ongi plaatinablondide juustega jässakas vana slaavitar, leopardimustriline särk seljas, ja liigutab end kohmakalt otsekui esindusgorilla. Istun teise ritta ja tunnen end uhkelt nagu välismaal. Kohe lähebki Praha poole sõit lahti. Ja kohe on õhk täis vaime, kes kummitavad mind monotoonselt kogu tee. </p> <p class="MsoNormal" face="arial" style="text-align: justify;">Näiteks üks, kes istub mu ees. Tagasihoidlik noormees, pealtnäha mõnest Kesk-Venemaa tööstuslinnast. Tihedatest mustadest juustest ühtlane, kergelt välja kasvanud siilisoeng, kaunistatud aastaajale viitava dekoratsiooni – kõõmaga. Kahvatu-kollakas nägu, pisikesed tumedad, vilkad silmad kissitamas, sest rõõm põnevast välisreisist on suur. Paugupealt tunnen ta ära! Sergei. Vanaema kasvatatud, töökas, tubli, viisakas. Joonestamine huvitas teda juba lasteaias aga samas miks mitte ka klaverimäng. Infrastruktuuri projekteerimine on see, mida ta nüüd instituudis õpib ja välismaale läkitab. Aga vanaema ja klaver ootavad. Noormees on tagasihoidlik. Kuhu viib tema tee? Korraga prantsatab ujeda Sergei kõrvale sitke olekuga kiilakas noormees, kõrvaklapid kõrvas, lõuad üles-alla nätsu mälumas. Stass, tulihing! Brat Sergei-i! Mässaja! Tal on kahvatu nahk, Leningradi nahk. Noormehed hakkavad rääkima. Stass jahvatab, Sergei kuulab. Peamiselt kissitab silmi, noogutab. Stassi põhjamaises kestas möllab tuline veri, Sergei näost peegeldub aga päevalillepõldude kuld, kesksuvine leitsak paplite vahel, roheliste muruplatside ja purskkaevude tagune unnesuikunud instituut. Stass jahvatab Venemaa ajaloost, suurtest vallutajatest, Aleksander Nevskist, Smolenskist, maailmasõdadest, Sergei ainult noogutab, vahepeal poetab vanamehelikult erudeeritud kommentaare, justkui oleks tal iga asja kohta oma kaalutletud seisukoht. Ja tõrges, kuidagi kriitilise hoiakuga suhtub ta Stassi. Kehakeel seletab kõik. „Muidugi, Smolensk, võti kreeklaste juurde!“ kraaksatab Stass. Sergei ei ütle midagi, ehkki tema skeptilise meele taga on vaim, mis oskab nautida ajaloo ilu. Bussi teise korruse esiklaas kisub uduseks. Kui alguses oli Stass see, kes käega klaasi klaariks tõmbas, siis mõne aja pärast väljendub poiste nohisev üksmeel nõnda: patrav Stass tõmbab käega suurelt üle klaasi, Sergei, omaltpoolt hõõritseb kah, justkui kinnitades sellega oma kaudset nõusolekut Stassi krehvtistele seisukohtadele. Ja kuhu siis noormehed põrutavad? Stass – Nürnberg. Ajaloo riukad ja ikka veel hellad valupunktid. Sergei – München! Kogu tema vaoshoitus viitab suurejoonelisele ajatusele, rahule. Mägede ilu näib tõmbavat seda noormeest. Nürnberg ja München, nagu kaks vastandlikku, ent noorusest leegitsevat meest, justkui ürgjõed, ikka Sergei ja Stass, ikka Sõrdarja, Amudarja. </p> <p class="MsoNormal" face="arial" style="text-align: justify;"><b style="">Leedu</b></p> <p class="MsoNormal" style="text-align: justify; font-family: arial;font-family:arial;">Läti peaaegu olematu keskkoht saab läbistatud imekiirelt. Ja maastik ei muuda end niipea, ehkki tunne on, justkui toimuks liikumine põhja, mitte lõunasse. Iga lõuna poolt läheneva riigi ülesehitus eeldab põhjale lähenemist. Kui Lõuna-Eestis on vahel tunne nagu juhusliku liivapaljandi sisse uuristatud röövlikoopa kaudu saaks minna Rumeeniasse ja Ungarisse, siis Lätis on tunne nagu asuksime endiselt Pärnumaa võimsate männimetsade vahel. Mis aga juhtub Leedus? Muutus on bussiaknast välja vaadates kohemaid arusaadav. Põllud kisuvad seal laiemaks, silmapiir kaob ära. Kõikjal on lagedad väljad ja vaid üksikud, harvad metsatukad. Muu kõik on sama ja tavaline, et ikka põld, talu, metsatukk, põld, talu, metsatukk, jne. Raske on aru saada, kas talu puhul on tegemist tõesti talu või hoopis külaga. Metsatuka näol on tegemist eelmiste, juba läbisõidetud riikides eesleiduva padriku miniatuuridega. Eks see puudutab vaid Leedu teatud osi. Lõuna-Leedus muutub maastik märgatavalt. Tekivad sellised kuplid, mille taolisi pole ei Eestis ega Lätis. On ka loogiline, kuna sealkandis asuvad ka sookilpkonnade põhjapoolseimad looduslikud elupaigad. Ja idakaarde vaadates tekib unelus lähedalasuvast unistuste maast, Valgevenest, sealsetest soodest, järvedest, jõgedest ja muidugi sookilpkonnadest.</p> <p class="MsoNormal" face="arial" style="text-align: justify; font-family: arial;"> <b style="">Poola</b></p> <p class="MsoNormal" face="arial" style="text-align: justify; font-family: arial;">Kaunases tuleb bussi peale traagiline paar. Mees ja naine, 20 aastat hiljem. Välimuse poolest erinevad nad meist kõigist, kes me siin bussi peal oleme – peamiselt slaavi ja kasaari hordid. Neis on tunda impeeriumi pärandit ja katoliku usku. Mees, nii neljakümne ringis – tugev nagu isakaru, nina aristokraatlikult kitsas ja kongus, kergelt habetunud, peas tihe pahmakas juukseid. Maestro! Pole kahtlustki. Küllap viiuldaja või klaverimängija. Ja tema naine – blond, vagane, kogu oma kehakeelega armastav ja toetav. Sellised naised on küdevate halgude vahelt päästnud nii mõnegi suurteose käsikirja, aidanud elule nii mõnegi geeniuse, jäädes ise varju, olemata õnnetu, tundmata pahameelt muusade üle, kes on ajutised nagu ühepäevikud. Ta on Maestrole toeks just nüüd, kui neid kiusatakse taga! Münchenisse viib nende tee! Õigust taga nõudma, tuult alla tegema aferistlikele sarlatanidele, plagiaate paljastama, pihta pandud partituuri tagasi nõudma! Maestro on napisõnaline, vaatab enda ette. Kampsun seljas, viigipüksid jalas. Naise vaikse jutu peale vaid noogutab vahel või kehitab õlgu. Eks ta on oma mõtetega juba Münchenis, seisab keset kohtusaali ja esitab süüdistusi ja kaebusi, taotlusi ja hagisid. Ega see läheb inimõiguste kohtusse välja! Ka ÜRO ei jää mängust välja! Naine avab moonakoti ja peagi täitub kogu buss vorsti, hapukurgi ja sibula lõhnaga. See lõhn on läbistanud sajandeid, kõiki tõldu ja busse, mis on loksunud läbi Poola viljakate põldude. Eks Poolasse me olemegi jõudnud. Moonakott sulgub ja õigesti teeb! Aristokraadi jaoks ei tähenda Leedu-Poola piir mitte midagi, ent ometigi juhtub pärast piiriületust oodatud vahejuhtum. Bussi peatab tee ääres seisev rohe-valge patrull. Aeg jookseb, buss seisab. Politseinikel näib aega olevat vakatäis. Patrullauto kõrvale tuleb teine patrullauto, ametnikud vahetavad pahaendelist infot pahaendelisest Poola ööst. Ja siis see juhtub: „Julius <span class="srtitle"><span style="">Mickievičius</span></span>! Julius <span class="srtitle"><span style="">Mickievičius</span></span>! Palume bussist välja tulla!“. Seda Maestro teadis, seda Maestro aimas! Need tõprad! Oo, ei! Te ei suuda mind peatada enne Münchenit! Te ei leia mitte midagi, millega mind jaoskonda viia – selle käigu nägin ma ette, selle käigu jaoks olen ma valmistunud! Ärritunud Maestro tormab alla. Toetav naine järgneb talle natukese aja pärast. Ehk leevendab tema õrnus ja toetus raskel hetkel vihast pulbitsevat meest? Peagi on mõlemad tagasi oma kohtadel ja teekond jätkub. </p> <p class="MsoNormal" face="arial" style="text-align: justify;">Minu ees istuvad Sõrdarja ja Amudarja on osutunud tavalisteks krutskivendadeks. Õigupoolest ilmnes, et vagurana tundunud Sergei on ise pigem keevaline Sergio. Nii mõnelgi korral märkasin teda vahekäigus ringi saalimas, kaval pilk silmis, nägu naerul nagu uute totruste väljamõtlemisega tegeleval teismelisel. Seljas hall kapuutsiga pusa, jalas juba tehases katkiseks kulutatud valgete kirjadega heledad teksad. Stass on aga maha rahunenud. Enne võtsid poisid einet ja Stass osutus selleks feminiinseks pooleks. Kui Sergei tegeles ilmselt Ukraina mureliistanduste ja keemiatehaste ühisprodukti – mahlapaki – tühjendamisega, avas Stass oma spordikoti, mille sisuks arvasin ennist relvi ja poksikindaid olevat, ent sealt tulid päevavalgele hoolikalt pakitud lihatooted, süütuid ihulikke patte nautivat meelt paljastavad maiustused, millega ta oma kaaslast ümmardas. Aegajalt minu ja Stassi pilgud kohtusid. Siis, kui tagareast kostus venekeelset röökimist ja sõimu. Kuulatasime nagu kaks teravkõrvset verekoera, vaatasime üksteisele otsa ja vangutasime pead. Asusin seega Stassi poolele, kiitsin mõtteis heaks kogu Nürnbergi – otsast otsani – ja nende mõtetega ma ka uinusin, kõrval tundmatu leedutar, tagasihoidlik, peaaegu nähtamatu. Akna taga öö, jää ja lumi. Hommikupoole ööd, peale tundidepikkust und, ärkasin korra Varssavis. Lumi oli kadunud, vihma sadas, betoon valendas. Mõistsin, et ehkki maastiku- ja kultuuripõhine paradigma oli varemalt juba muutunud, isegi korduvalt, oli Varssavi ankrukiviks uuele leheküljele aastaaegade raamatus. </p> <p class="MsoNormal" face="arial" style="text-align: justify;"><b style="">Tšehhi</b></p> <p class="MsoNormal" style="text-align: justify; font-family: arial;">Midagi pole öelda. Eestist alguse saav muutuste jada muutub tühiseks peale Karpaatide järk-järgulist lähenemist. Eestist lõunasse vaadatuna on Karpaadid esimene Teine Euroopa maastikul. Sookilpkonnad sookilpkonnadeks, neid (küll ärakaranuid aga mine sa tea) on leitud ka Lõuna-Eestist. Kliimasoojenemine, ebaselged juhused või koguni faunaga seotud müüdid? Kurat teab! Kurat elab Võrumaal. Aga Lõuna-Poolas tulevad vastu mäed ja mägikitsed. Mägirahvad kui läbistav Teine läbi kogu maailma. Mägirahvad, tasandikurahvad, metsarahvad, jõerahvad, mererahvad, järverahvad, saarerahvad, mullarahvad. Kui vaid saaks, kõnniks läbi Poola ja vaataks, kuidas maastik poolakat muudab. On selgemast selgem, et rohelise tasandiku hapukurgipoolakas on sootuks erinev mägilaspoolakast. Kuskil seal mägedes on müstilised hutsulid. Ülepea – kas oleks võimalik rännata ringi mööda ilma vaid mägesid kasutades? Küllap on, küllap on tee Karpaatidest Alpidesse, küllap on ajalugu näinud neid tarku, kes on tundnud selliseid teid, kõndinud mööda neid. Vaatan aknast – mäed! Sealsamas aga endiselt poolakad. Küllap juba segunenud juurtega, küllap need juured ajavad end mägedest üle ja läbi. </p> <p class="MsoNormal" style="text-align: justify; font-family: arial;">Oo…! Mitte iialgi veel pole ma käinud Tšehhimaal. Ikka olen teda ette kujutanud okkalise, kaljuse kõrgendikuna, imelikult kokkusurutud põllu ja viljapuuaia tiheda kooslusena, vahelduseks mõni loss. Nõnda oligi. Mägedest jagu saanud, ilmusid välja põllud. Esmakordselt oli põldude vahel näha nii palju alleesid. Paplid, küpresstammed. Tšehhi näibki olevat põld + alle, ja silmapiiril mõni mäe otsa istutatud loss, sealsamas kõrval hiiglasliku korstnaga katlamaja. Näha silmapiiril lossi on kummastav – siin, meie kodumaal, meie armsas, vennalikus Ida-Euroopas, mille alusnarratiiviks on dualistlik, sovjeetlikust mälust järele jäänud kaks ürgset elukat: Sõrdarja ja Amudarja. Lossi nägemine silmapiiril ankurdab ja legitimeerib järjekordse pöörde maastikul – ja selle pöörde aluseks on pärand. Kui palju lisab pärand maastikule tähendust! On maastikke, mille pärand on silmnähtav, on maastikke, mille pärand on nähtamatu, on maastikke, mille pärandit ei hinnata ja on ka üleilmse maastiku pärandvara. Eks pärand mõjub nõndasamuti, ülekuldavalt ka inimesele! Võtame näiteks kasvõi Julius <span class="srtitle"><span style="">Mickievičius</span></span>e! Tihe pahmakas lokkis juukseid! Kas ei kiusatud taga juba tema vanaisa?</p><p class="MsoNormal" style="text-align: justify; font-family: arial;"><span style="font-size:85%;">(järgmistes osades tuleb juttu Prahast, kääbusest, ploomisalust, kääbusest, kääbusest, Budapestist, võluri aiast, kääbusest, stepist, Viinist, kääbusest, stepikääbusest, mullakääbusest, kääbusest, jne)</span><br /></p>tanelhttp://www.blogger.com/profile/15901679183628063401noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8348629451728473362.post-53557645485457180752011-04-27T06:19:00.000-07:002011-04-27T10:56:19.867-07:00<a href="http://www.youtube.com/watch?v=MYw8HjN21bk"><span style="font-weight: bold;">TUNE FOR TWO </span></a><br />(2011)<br />tundmatu autori video<br /><br /><div style="text-align: justify;"><span style="font-style: italic;">Kirjutada, et mitte surra, nagu on öelnud Blanchot, ja võib-olla koguni rääkida, et mitte surra - see tarvidus on usutavasti niisama vana kui kõne ise. Ka kõige selgemad surmaotsused peetakse paratamatult kinni, seni kuni jutustus veel kestab. Teame, et kõnel on võim hoida tagasi noolt, mis juba lendu lasti, tõmmates selle ühte ajaorva, mis ongi kõne päris oma ruum. /...võib muidugi olla, et surma lähenemine, tema suveräänne žest, tema võpatus inimeste mälus ongi need asjad, mis olemisse ja olevikku uuristavad tühemiku, kust lähtudes ja kuhupoole hakatakse rääkima. / Keel, saanud surma piirile, peegeldub tagasi: ta otsekui kohtaks seal peeglit; ja et nüüdki peatada seda surma, mis kohe on teda peatamas, selleks on tal ainult üks vägi: nimelt sünnitada omaenda rüpes omaenese jäljendus, ja seda juba niisuguses peeglitemängus, millel enam pole mitte mingisuguseid piire. </span><br /><br />("Keel lõpmatuseni", Foucault)<br /></div><br /><div style="text-align: justify;">Kaks meest on metsas. Ühel mehel on relv, teisel mehel on haud. Relva ja hauda ei ole veel pruugitud. Mõlemad mehed on elus, nad on inimesed, nad on metsas - mõelda vaid, kaks meest metsas, justkui oleksid nad jahil või jalutuskäigul. Mingi seletamatu ülemvõimu tõttu see nii ei ole, keegi justkui sunniks neid mehi etendama näitemängu röövloomast ja ohvrist. Ühel mehel on relv ja haud, ta on olukorra, elu ja metsa peremees, teisel mehel ei ole mitte midagi peale oma hinge. Põlvitades oma haua äärel (küllap aimates, et järgmisel hetkel lamab ta surnuna haua põhjas, kust ta enam iialgi välja ei saa, kuhu ta jääb hingetuna lamama ja lagunema ning raske muld katab teda), püstolitoru kuklas, pudeneb tema suust midagi linnulaulu sarnast.<br />"Titii-tididi!"<br />Nii laulavad väikesed linnud. See on tähendusetu keel - keel, mis peegeldab iseennast, keel ainult iseenese pärast. Nagu psühhootiku suust kostuv tähendusetu kõne, mille kohta Vaino Vahing ütleb "looduse hääl". See on muusika. Feminiinne, väikese linnu laulule sarnanev muusika. Psühhootikud on feminiinsed, loodus on feminiinne. Inimese ja looduse vaheline keelemüür on purunenud (olukorra ogarus on purustanud sümboolse korra) ja mehe suust kostub tihase hääl, kes oma väljalendu (hing väljub linnuna) kuulutab?<br />"Mana mana!" sekundeerib püstolit hoidev mees kraaksuval toonil, nagu vares.<br />"Titii-tididi!" ütleb jälle tihane.<br />"Mana mana!" ütleb vares juba lustlikumalt.<br />Ja nii hakkavadki laulma kaks lindu - tihane ja vares. Nii nagu tavalisel päeval mõnes metsatukas.<br />"Titii-tididi! Tahan elada, tahan elada, tahan elada, titii!"<br />"Mana mana! Manala! "<br />Siis lõpeb linnulaul ja kõlab lask. Vares ja tihane lendavad ära, metsa jääb üks elus mees. Võtab labida ja hakkab hauda kinni ajama. Kõik läkski nii nagu oli plaanis.<br /><br /><a href="http://www.youtube.com/watch?v=qXt6f5WS0vg">Manamana (Original 1969 Version)</a><br /><br />Nagu näha, konkureerivad loos "Manamana!" maskuliinne ja feminiinne element.<br />Kaks naist omavahel:<br />"We could sing a good song if we have one more person to sing!"<br />Saabub karvane mees, kes ei oska öelda midagi muud peale ürgse "manamana". Küllap on ta allutatud ühele kindlale tungile, teda ei näi huvitavat mitte miski muu peale manamana, mis on ilmselgelt tema fallos. Nii saabki alguse threesome - kaks naist ja üks mees. Naised laulavad kooris "titii-tididi!" ja mees vastab "manamana". Naised oleksid võinud omavahel ülesanded ju nõnda ära jaotada, et üks laulab "titii-tididi" ja teine "manamana" aga nad ei teinud seda. Miks? Kas nende keel on samuti mingi tundmatu ülemvõimu poolt kärbitud? Ilmselt mitte. Video alguses kõnelesid nad ju heas inglise keeles. Küllap on see lihtsalt üks täiskasvanute seksuaalsusest ja võimuihast läbi imbunud mäng arhetüüpidega. Väike ja karvane mehike, kes ei oska öelda muud peale "manamana", on kahe naise intensiivne tähelepanuobjekt ainult seetõttu, et tal on fallos. Ja kui ta seisab kahe naise keskel ning kogu ansambel laulab oma laulu, näeb kogu trio välja nagu peenis kahe munandiga - saavutatud võim, ideaalne kunstiteos, mida laiadele massidele müüa. Varem ikka mõtlesin, miks pidi Push Up`i, Aqua jt lugudes õrnale tüdrukuhäälele sekundeerima räme mehelik jorin, mis minu arvates kõik ära rikkus. Aga ei rikkunud! Hoopis minule mõjus see kastreerivalt.<br /><br /><div style="text-align: center;">Tune for two ehk tangot tantsitakse kolmekesi<br /></div></div><div style="text-align: justify; font-style: italic;"><br /><br /></div>tanelhttp://www.blogger.com/profile/15901679183628063401noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8348629451728473362.post-78151798618243331432010-09-26T07:00:00.000-07:002010-09-26T11:34:57.695-07:00<div style="text-align: justify;"><a href="http://www.artishokbiennale.org/?/index/merike-estna/">"Just Another Silly Painter"</a>, Merike Estna<br /><br />Üleva ja totaalse helesinise esteetika viljeleja Merike Estna (vähemalt nii võiks kõlada müüt tema varasemast loomingust) pani Artishoki Biennaalil üles kaks maali, mida pelgalt käekirja alusel oleks raske tema loominguks pidada. Või siiski... KUMU näitusel "Muutuv maalikunst" on Merike Estna kombineerinud oma maalidest ja enda disainitud tapeedist ruumiinstallatsiooni "Nudes and Landscapes". Viis, kuidas see töö ennast kehtestab, on halastamatu. See on nagu pornograafia, mis ei paljasta, vaid kütkestab; kus paljastus ja anatoomiline detailsus osutuvad vaid kütkestuse edasiarenduseks, mis ei varjagi seda, et järgmine samm saab olla ainult rahuldus, ent rahuldus on kilomeetrite kaugusel, rahuldus on kättesaamatu ja isegi võimatu, sest, kui see sünniks, siis ei oleks see enam seesama jõgi, kuhu astuti. Tapeet jääb ikka oma lihalikkust kisendama, naine lõuendil hargitab oma jalgu edasi. Mingisugused tungid ammenduvad aga iha jääb silmapiirile edasi kirendama. Ehk on kahel installatsiooni hulka kuuluval maastikumaalil ihasid suunav, kanaliseeriv, neutraliseeriv või peegeldav funktsioon? Või kujutavad nad tungide stiihilist, orgaanilist massi, mille kontrolli alla saamiseks on võimalik appi võtta maastiku metafoor, st kaevata kuivenduskraavid läbi kiimase mädasoo? Need kaks maastikumaali on stiililt sarnased "Just Another Silly Painter" nime kandvate töödega.<br /><br />Estna varasemas loomingus domineerib visuaalse taustsüsteemina sinine selge taevas, justkui mõtteselgus ja rahu, ülevus, kirkus, jumalikkus ja muu taoline häirimatu. Sinna on asetatud mõni alasti või pool-alasti tüdruk (Anneli Porri räägib Estna puhul ohutust ja reeglitest mööda mineva lõbu lubadusest), mõni koer, parv liblikaid või hävituslennukeid. Taevas on justkui inimteadvuse desktop, kus kus valitseb kord, nö hea lennuilm. Pornograafilisi akte seal ei toimu, seal ei ole seda kurja naist, kes läbi harkis jalgade ja oma toa tapeedi vaataja teadvusesse kaost impordib, seal ei ole konstrueeritud ust (avatud vagiina), mille kaudu mustad jõud tuppa tungivad. Taevas on selge, kesksuvine rünkpilvekamakas seisab seal nagu mägi, korraks vilksatab läbi teadvuse fantaasia või pigem mälupilt koolitüdrukust, kes ulakalt ja infantiilselt oma tagumikku näitab. Infantiilsed genitaalidega seotud saladused ja tikkudega mängimine leiavad ealises mõttes aset üsna samaaegselt. Või see ikkagi ei olnud koolitüdruk, vaid hoopis naine? Vahet pole, tikkudega mängimine seisnebki tule süütamises.<br /><br />Mis siis ikkagi toimub biennaali maalidel? Need on justkui osa KUMU installatsiooni maastikumaalidest. Kui helesinistel maalidel joonistus (ilmselt mitte teadlikult loodud) ihaobjekt selgelt välja ja taustsüsteem justkui tõstis seda esile, siis siin tekib taustsüsteemist elav orgaaniline keskkond, mis õgib ihaobjekti enda sisse. Kummalgi maalil on naine keset vett, vihma, taevast, pilvi, tormi, tuult, vetikaid, pilliroogu, penikeeli, vesikuppe, pori, muda, mättaid, jne. Maali koloriit on mänglev, see lausa kihab elust. Peaaegu füüsiliselt on tunda, kuidas vihm pladiseb vastu vett, nii et oimukohad hakkavad kihelema. "Just Another Silly Painter" töö kontseptsioonis kirjutab Merike Estna: "Kasutades maalidel sümboolseid või naiivseid pintslikäsitlusi, lähtun Platoni ideeõpetusest ja eeldan, et kui idee millestki on rohkem päris kui objekt või nähtus ise, siis on võimalik millegi kohta rohkem öelda läbi sümbolite, mis esindavad millegi ideed, mitte konkreetset asja". Teda ennast huvitab rohkem maalitehniline küsimus, kuidas on võimalik luua mängulist ja kerget maali tehnikaga "õli lõuendil". Samuti pöörab ta kogu teema institutsionaalseks eneseirooniaks seoses maalikunstniku positsiooni ja rolliga. Kõlab professionaalselt ja idiosünkraatiliselt. Kunstnik ei anna ennast kätte, ei välju oma tehnika keskelt, ei asu oma töid tõlgendama ja jätab sellega suure hulga ruumi vabaks. Samas võib kinni haarata Platoni ideeõpetusest ja küsida, mis siis ikkagi on see Merike Estna idee, mida ta sümboli kujul edastab? Kas tormava vee poolt alla kugistatud alasti naine on see Estna maalidesse peidetud seksuaalne tung oma destilleeritud kujul? Või on see erutuse ja rahulduse vahepeal asuv kontrollimatu ekstaas? Või on see maastiku neutraliseeriv mõju ehk pääsetee, lunastus, puhastumine? Artist-talkil rääkis Estna nende maalide protsessuaalsusest. Arvangi, et neid maale ei tasu liigselt kontseptualiseerida ja tähendustega pommitada, tuleks lasta orgaanikal vohada, kõik tähendused ja tõlgendused läbi elada ja lasta taeval tormata ja veel voolata.<br /><br /></div>tanelhttp://www.blogger.com/profile/15901679183628063401noreply@blogger.com5tag:blogger.com,1999:blog-8348629451728473362.post-64966448354193671182010-09-24T08:20:00.000-07:002010-09-24T12:20:19.891-07:00<!--[if gte mso 9]><xml> <w:worddocument> <w:view>Normal</w:View> <w:zoom>0</w:Zoom> <w:hyphenationzone>21</w:HyphenationZone> <w:punctuationkerning/> <w:validateagainstschemas/> <w:saveifxmlinvalid>false</w:SaveIfXMLInvalid> <w:ignoremixedcontent>false</w:IgnoreMixedContent> <w:alwaysshowplaceholdertext>false</w:AlwaysShowPlaceholderText> <w:compatibility> <w:breakwrappedtables/> <w:snaptogridincell/> <w:wraptextwithpunct/> <w:useasianbreakrules/> <w:dontgrowautofit/> </w:Compatibility> <w:browserlevel>MicrosoftInternetExplorer4</w:BrowserLevel> </w:WordDocument> </xml><![endif]--><!--[if gte mso 9]><xml> <w:latentstyles deflockedstate="false" latentstylecount="156"> </w:LatentStyles> </xml><![endif]--><!--[if gte mso 10]> <style> /* Style Definitions */ table.MsoNormalTable {mso-style-name:Normaaltabel; mso-tstyle-rowband-size:0; mso-tstyle-colband-size:0; mso-style-noshow:yes; mso-style-parent:""; mso-padding-alt:0cm 5.4pt 0cm 5.4pt; mso-para-margin:0cm; mso-para-margin-bottom:.0001pt; mso-pagination:widow-orphan; font-size:10.0pt; font-family:"Times New Roman"; mso-ansi-language:#0400; mso-fareast-language:#0400; mso-bidi-language:#0400;} </style> <![endif]--> <p class="MsoNormal" style="text-align: justify; font-family: arial;">Sirbis 24.09.10 ilmunud <a href="http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=11288:mis-voiks-toimuda-galeriis-millel-puudub-lagi-&catid=6:kunst&Itemid=10&issue=3314">artikkel</a> toimetamata kujul:</p><p class="MsoNormal" style="text-align: justify; font-family: arial;"><b style="">MIS VÕIKS TOIMUDA GALERIIS, MILLEL PUUDUB LAGI?</b></p> <p class="MsoNormal" style="text-align: justify; font-family: arial;">Tartu Kunstimaja galeriis 02.-11.09. toimunud II Artishoki Biennaal asetas tõenäoliselt Eestis esmakordselt kunsti ja kriitika kõrvuti, üksteisega konkureerivatele positsioonidele. Oletus, et ühes kunstiteosega galeriis eksponeeritud kümme kriitilist teksti kisuvad kunstiteose alasti, ei leidnud kinnitust. Pigem sündis midagi vastupidist- biennaali kestel oli ja on praegugi (www.artishokbiennale.org) võimalik jälgida kriitikute tekste täies alastuses. Seal on võimalik märgata kindlaid autoripositsioone ja paiguti ootuspäraseid reaktsioone lähteülesannetele. Kunstiteosed olid kümnele autorile ühised elulised ja möödapääsmatud stiimulid, millest arenesid välja iseäralikud maailmad, kujult kohati sarnased, vahel ka ühiste meridiaanidega läbistatud. Sellised on kriitikute omailmad, enamasti palju läbipaistvamad kui need, millega nii mõnigi kunstnik end looritab. Kunstnikud esinesid sel biennaalil kohati väga teadlike manipuleerijatena, heites kriitikute hammaste ette atraktiivseid konte ja lahkudes sündmuspaigalt omas elemendis ka pärast pikki <i style="">artist-talk</i>`e. Seda ei saa neile ette heita, pigem vastupidi- probleemi püstitajatena osalesid nad ise algrakkudena kriitikaprotsessis. Suurem osa kunstiteoseid valmis spetsiaalselt biennaali jaoks. On selge, et olemasolev kunstikriitika, kunstiteooria ning tendentsid kaasaegse kunsti paradigmas mõjutavad kunstiloome sisulist külge. Artishoki Biennaali võib käsitleda selliste vastasmõjude miniatuurse mudelina. Biennaal tõestas, et see vastasmõjude masin pole sugugi ootuspäraselt toimiv suletud süsteem, et on siiski midagi, mis läheb tõlkes kaduma või jääb õhku rippuma.</p> <p class="MsoNormal" style="text-align: justify; font-family: arial;">Kõige eredamaks näiteks võib tuua kriitikutele raskusi tekitanud Rauno Thomas Mossi töö „Mein Kampf“. Olgu öeldud, et kõnealusele näituseformaadile läbivalt omane probleem on see, et kriitikud peavad teksti kirjutamisel leppima vahel ainult töö kavandiga. Siiski läks Mossi tõlkest palju kaduma ka teistel põhjustel. Kriitika oli temaga üsna ettevaatlik, sellest ei tekkinud „mõistmisele“ iseloomulikku küllastustunnet, mida pakkus näiteks kunstniku <i style="">artist-talk</i>. Justnimelt tunnet, mille tõlgendamine võiks jällegi liiga komplitseerituks osutuda. Mida hakata peale kunstnikuga, kes omab ülihead tehnilist arsenali ja valdab semiootikat, ent distantseerib end teadlikult tõlgendusel ja tekstil põhinevast kaasaegse kunsti paradigmast maailma, mille ajalugu lõppes Suure Prantsuse revolutsiooniga? Seda <i style="">artist-talkil</i> tehtud distantseerimise zhesti võiks käsitleda kui kaasaegse kunsti süsteemi enesekriitikat, sest paiguti võib täheldada kunstikriitika muutumist kontrolli alt väljunud tekstiteerulliks, mille suund on ette teada ja mis toodab erineva kujuga, ent ühtviisi lapikuid kunstiteoseid.<span style=""> </span></p> <p class="MsoNormal" style="text-align: justify; font-family: arial;">Äsjases Klassikaraadio Kunstiministeeriumi saates teeb Indrek Grigor tähelepaneku, et biennaalil esinenud kunstnikud peavad justkui võitlust, kas üksteisega või kaasaegse kunsti süsteemiga. Sümptomaatiliselt kasutab kriitik Maarin Mürk oma tekstide pealkirjades sõna <i style="">kampf</i>. Otsesele konfliktile süsteemiga viitab Kaisa Eiche töö „Loves me, Loves me not“, tõstes esile konkreetse kunstnikupositsiooni ebakindlust. Kitšilikke vahendeid kasutades tekitab ta stereotüüpse, vastuolusid loova ja tühistava esteetilise olukorra (kaks kaunist fotot, ühel Kaisa Eiche, teisel naisterahvas nimega Seili, kellel on ihtüoos), mille vahele on asetatud kunstniku nimekaartidest koosnev habras kaardimajake, mis püsib koos vaid tänu nimekaardi olemuslikule formalismile. Tekstid näivad olevat üks kunstniku ebakindluse allikaid. Performatiivse etteastena loeb need süütul häälel ette Seili, kelle jutu vahele Kaisa Eiche, mikrofon vastu rinda, oma südametukseid puistab. Sümboolne performance. Sest, nagu öeldud, Artishoki Biennaal on justkui kunstimaailma väike, võib-olla idealiseeritud mudel. Mitu teksti oleks Seidi lugenud mõne teise Kaisa Eiche näituse järel?</p> <p class="MsoNormal" style="text-align: justify; font-family: arial;">Formaadi ja tekstidega suhestus otseselt biennaali enim elevust tekitanud Johnson & Johnsoni töö „Untitled“. Töö seisnes näitusesaali külgmiste, tekste sisaldavate ruumide sulgemises seinte, värvi ja põrandaliistudega. Tabavamat formaadipõhist teost annab ette kujutada! 08. septembril, kui teost esitleti, ei olnud publikul võimalik seina taha jäetud tekstidega tutvuda ja oli vaid usalduse küsimus, kas seinte tagant tekste üldse leida võib. Käesoleval hetkel on tekste võimalik lugeda biennaali kodulehelt. Ainus usalduse kuritarvitaja on Maarin Mürk oma tühja lehega. Keegi pidi ju seda ka tegema.</p> <p class="MsoNormal" style="text-align: justify; font-family: arial;">Kunstnike (aga mitte ainult) poolsele usalduse kuritarvitamisele viitas Toomas Thetloffi ja Taavi Piibemanni töö „Schrödingeri kast“. Teos, milleks on ilusa peegelduva pinnaga metallist karp, mõnusalt lapik, ei paljasta oma eesmärke ega kunstnike hoiakuid, nii nagu see ei paljasta ka oma sisu, hoolimata sellest, et sisu ülesehitus on kastil kirjas. Sisuga saab tutvuda vaid see, kes teose omandab. Nagu märkis Maarin Mürk- tõde on siin seotud omandi üleminekuga. Mida reflekteerib selle teose küüniline kontseptsioon ja uhke nimi? Vabalt võiks sellise teose koht olla Solarise keskuses, see võiks minna lausa masstootmisse, igal kastil erinev sisu, põnevust kui palju. Sest teaduse päralt on kogu ühiskonna usaldus ja toetus, teadus kõneleb läbi tõe paradigma ja moodustab tegelikkuse, mis sest, et asub keskmise inimese jaoks sisuliselt meelelahutusega võrdsel pulgal. Kunst asub reeglina pulk madalamal. Kõnealuse teose peegelpind teeb aga ärevaks. Selle peegli ees on kriitik üksi. </p> <p class="MsoNormal" style="text-align: justify; font-family: arial;">Süsteemi, formaadi ja publiku suhtes neutraalsed kunstnikud on Anna-Stina Treumund oma tsiteeriva ja tõlgendava tööga „Woman in the corner on Mutsu`s drawings“, samuti Marge Monko oma kriitilise lühifilmiga „Shaken Not Stirred“. Treumund näib tegutsevat areneval, Monko väljakujunenud positsioonil. Kõige enam iseendale ja oma tehnikale on pühendunud Merike Estna oma kahe, võib-olla liigselt kontseptualiseeritud maaliga, mille koondnimetuseks on „Just Another Silly Painter“. Piisas vaid kahe väikese maali olemasolust, et need omandaksid Estna ülejäänud loomingu taustal võrdlemisi selge ja mängulise kontseptsiooni. </p> <p class="MsoNormal" style="text-align: justify; font-family: arial;">Laura Pählapuu „243 tõetruudes toonides postkaarti“ on konstruktiiv-poeetiline teos, mille puhul kunstnik on konstrueerija ja vaataja on poetiseerija. Formaalselt toimib nõnda ka Thetloffi ja Piibemanni töö. Samas pole mõtet rääkida konstrueeritusest rühmituse JIM puhul, kelle ekspositsiooni valguses võis märgata eelmainitud kriitika-teerulli. Õnneks jäid tööd terveks, sest kriitikuid näis enim huvitavat rühmitusega kaasnevad institutsionaalsed ja isiklikud küsimused. See on muidugi arusaadav, sest kriitikud pidid töid vaatama arvutist ja ükshaaval. Seevastu galeriis tekkis kolmel videol rahulik, hüpnootiline koostoime ja segunevad helid tegid galeriist ühtäkki kimkidukilikult mõtliku ja meditatiivse templi. </p> <p class="MsoNormal" style="text-align: justify; font-family: arial;"> Jevgeni Zolotko võimas ja totaalne töö „It`s Time to Take the Ceilings Down“ andis mõista, et ühe süsteemi ümber müriseb kontrollimatu ja hoomamatu teine. Galerii on väljavaateta ruum ei-tea-mille keskel ja selle asukad suudavad ümbritsevat massi uurida vaid rakk raku haaval. Pole võimalik pääseda paradigmast, juhul kui see eksisteerib. Kriitikatekstidest saavad biennaali järel kriitikaobjektid, tõlgendused muutuvad tõlgendajate tööpõlluks. Artishoki Biennaal on kahtlemata viljakas tööpõld, mis sünnitab veel hulgaliselt tähemärke. Kuraator Kati Ilvese valikud olid nii kunstnike, kriitikute kui <i style="">artist talk</i>`ijate osas isikukesksed ja märkitabavad. „Süsteemi“ sattus hulgaliselt võõrast ja värsket verd ning seetõttu vabanes paaril <i style="">artist-talk</i>`il <span style=""> </span>ka korralikus koguses adrenaliini. Biennaalist on möödunud liiga vähe aega, et selle mõju hakkaks materialiseeruma. Põld ootab, kriitika on püsivalt alasti ja sellega võib tutvuda igaüks.<br /></p>tanelhttp://www.blogger.com/profile/15901679183628063401noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8348629451728473362.post-58377969410360217332010-01-24T11:38:00.000-08:002010-01-24T11:39:45.424-08:00<div style="text-align: center;"><span style="font-family: arial;">Kirjutasin Artishokile <a href="http://artishok.blogspot.com/2010/01/tahenduste-rohutatud-puuduolek.html">arvustuse</a> Kiwa näitusest "Wildlife documentaries".</span><br /></div>tanelhttp://www.blogger.com/profile/15901679183628063401noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8348629451728473362.post-79397976496117428352009-12-14T08:24:00.000-08:002010-01-13T04:36:33.356-08:00<div style="text-align: justify;"><span style="font-weight: bold;font-family:arial;" >ESE & MILJÖÖ</span><br /><br /><span style="font-family:arial;">Sõnad „ese“ ja „miljöö“ on elemendid, mille tähendusvälja määratlemine ja piiritlemine puutub vaieldamatult esteetika valdkonda. Mõlemad mõisted omavahelises kompositsioonis eeldaksid justkui mingit käimasolevat diskursust- mõlemad on silmnähtavalt konstrueeritud ja nö „tugeva kultuurikihiga“. Ese osutab sõnale „asi“, ent ei piirdu sellega- asi, kui ta esemesse üldse puutub, sisaldub koos kõige muuga näiteks eseme sees ja võib viidata millelegi füüsilisele, samas kui ese eemaldub sellest füüsikast, on selle ülene ehk metafüüsiline ja võib seisneda mingis idees või märgis, asjade olemuslikes tuumades, millede konstrueerimine inimesele justkui instinktiivne on. Miljöö (prantsuse keeles „milieu“- materiaalne või vaimne ümbrus, meeleolu, atmosfäär) mõnevõrra kattub esemega, selles osas, mis puudutab millegi olemuslikkust, ideelist mõõdet, ent tema etümoloogiline tähendusväli, mis sisaldab sõnu „ümbrus“, „meeleolu“, „atmosfäär“, viitab mingile reaktsioonilisele tundmusmassiivile, mis on põhjustatud millegi poolt ja on tekkinud selle ümber. See, miski võibki olla ese- kahe maailma vahel pendeldav objekt, mis ei ole veel leidnud endale vastuvõtjat ja tõlgendajat. Miljööga sarnanev saksa keelne sõna on Stimmung, mille abil saab osutada mõne koha või hetke iseloomulike omaduste kogumile. Miljöö võib väljenduda mingis metafooris või rohkete nüanssidega loos, ent selle aluseks võib olla üksainus ese. Ja isegi siis, kui neid esemeid on palju ja diskursus näib puudutavat vaid kindlate piiridega fenomeni, kirendab kogu näilise süsteemi taga palju fundamentaalseid küsimusi.</span><br /><br /><span style="font-family:arial;">Vältimaks kahe mainitud mõiste asetamist fundamentaalsete elementide positsioonile ning tekitamaks neile mõistetele piisavalt mänguruumi, tuleks enne mängu alustamist põigata läbi kõike olevat ja mitteolevat määratlevate kultuuriliste baaselementide juurest. Nähtavasti on ese ja miljöö tugevalt seotud ruumiküsimusega, samas ei võiks ka ruum olla kogu eesootava diskursuse aksioomiliseks baasiks- niisiis tuleks püüda üles leida kõige olemasoleva algpunkt.</span><br /><br /><span style="font-family:arial;">Ei saa leppida lõplikkuse printsiibiga, mis kajastub näiteks kristlikust diskursusest, milles genereeritava maailmaruumi algpunktiks on lõputu tähendusväljaga nüüdseks trivialiseerunud metafoor Jumal, kes lõi taeva ja maa. Martin Heidegger pakub alguspunktiks välja hoopis küsimuse: „Millepärast on ülepea olev ega pigem eimiski?“. Fundamentaalse küsimuse asetamine sellele algpunktile on vähemalt keeleliselt igati põhjendatud- metafooride vältimine, lõputu tähendusliku märkideahela käivitumise vältimine. Samuti tuleb „tõele au anda“ ja tunnistada, et igasuguse fundamentaalse algtõe otsimise vahetult ilmnevaks aluseks on kahtlemata inimese peas tekkinud küsimus ja miks mitte asetada see küsimus algtõe punktile kui see vähene või ainus, mida sinna üldse asetada saab. Enamvähem sarnasele positsioonile on võimalik asetada ka Ludwig Wittgenstein`i „Loogilis-filosoofilise traktaadi“ esimese punkti lause: „Maailm on kõik, millega meil on tegemist“. Teades, et on olemas maailm ja nii-öelda fundamentaalne küsimus, saab selgeks kogu modelleeriva diskursuse peamine instrument- keel. Ülejäänut võib fenomenoloogiliselt määratleda kui kõike ilmnevat, mille jaoks instrumentidest alati ei piisa. Kaasaja maailm on jõudnud üha enam võimust võtva kriisini- ideoloogiad, imperatiivid ja maagilised sõnad on taandunud keelele ja keelepsühholoogiale. Spekuleerivalt ja illustreerivalt võib öelda, et läänelikus tsivilisatsioonis elav inimkond on kasvanud Teise Maailmasõja materiaalsetele ja ideoloogilistele varemetele. Eelnenu ülesehitamine ja progressiivselt meelestatud edasiarendamine on osutunud simulatsiooniks, abituks ja sentimentaalseks kordamiseks ning ainus, mis veel (!) enamvähem puutumatu „tõena“ ringi liigub, on informatsioon. Käsikäes sellega levib võõrandumine, ebakindlus, totaalne trivialiseerumine ja entroopia. Selle olukorraga on võimalik leppida kui paratamatu ilmneva tõeseisundiga, ent sellega kaasnevad konkreetsed elulised nähtused (nt riigivõimu, teaduse ja hariduse autoriteetsuse kadumine) hakkavad mõjutama majandust ja olmet, mistõttu pole välistatud suured rahvaste rahutused. Sellises olukorras on oluline kasutada ära informatsiooniajastu eeliseid, tunnetada väljakujunenud keelepsühholoogiat ja vältida liigset müütide, aksioomide ja maagiliste suurte sõnade hüpnotiseerivat mõju. Saabunud on interdistsiplinaarsuse ja eksperimentalistika aeg. Nõnda tuleks kasutada mõtlemisel olemasolevaid instrumente julgelt ja vastavalt vajadusele, kasvõi ebatavalisel viisil. Tuleks üle saada originaalsuse ihast ja halvavast aukartusest autoriteetide suhtes- igaüks on teretulnud looma oma isiklikku mõttesüsteemi ja leiutama seal tegutsemiseks uusi instrumente või kasutama olemasolevaid täiesti ettearvamatul viisil. Niisiis, alustagem.</span><br /><br /><span style="font-family:arial;">Esiteks, tuleks vabaneda suurt mõju omavatest maagilistest sõnadest. Eespool mainitud Heideggeri küsimus lahendas nii mõndagi, ent selle käsitlemisel ei vabanenud me siiski sellistest uinutitest nagu „tõde“ ja „maailm“. Tõe mõiste on lähedal Jumala mõistele, võimalik, et see on oma olemuselt Jumala mõiste eeldus. „Mis on Jumal? Jumal on tõde!!“- Mida me saame teada pärast sellist küsimust ja vastust? Mitte kui midagi, peale selle, et see ärevuse-kahtlemise stiimul, mis meis küsimuse näol tekkis, saab tõe rohu abil summutatud, vaigistatud, uinutatud, ära tapetud. Võimalik, et sõna „tõde“ siiski ei ole pelgalt uinuti, vaid hoopis uimastav ja joovastav erguti, mis tekitab inimese sees kokteili serotoniinist ja adrenaliinist- inimese teadvus tungib läbi omaenese unne suikunud sisemaastiku, läbi paksu pilvemassiivi ja seal magavate jumalate, purustab maa atmosfääri ja jõuab end isegi ümber pöörata, et näha maailma sinise täpina keset hoomamatut, lõputut ja täiesti arusaamatut ruumi. Ja just see hetk ongi tõe tipphetk, millele järgneb depressiivne tagasilangemine, segadus ja tühjusetunne. See tipphetkel nähtud pilt jääb edaspidi kõige ilmneva mõõdupuuks. Kuid sõna „tõde“, mis seda kogemust kajastab, võib muutuda kultuslikuks. See võib sattuda halbadesse kätesse, mis seda mistahes vankri ette rakendab. Seetõttu on sõna „tõde“ üks võimsamaid maagilisi sõnu. Selle sõna hüpnotiseeriva toime vähendamiseks on Tartu eksperimentaalmõtleja Jaan Lüsi välja pakkunud lahenduse, mille kohaselt on „tõde“ omadussõna. Täpsemini öeldes tuleb tsiteerida Lüsi ennast: „Tõde on mudeli vastavus originaalile!“. Seega on tõde omadus ja seda saab kasutada ka mõõduna, kui kaotada kindel ja vankumatu lähtepunkt.</span><br /><br /><span style="font-family:arial;">Järgmise maagilise sõna- „maailma“- puhul tulebki alustada lähtepunkti küsimusest. Mis on maailm? Eksperimendi huvides deklareerin oma isikliku esimese (!) vaba assotsiatsioonina gloobuse. Gloobus on kera kujuline objekt, millele on trükitud graafiline joonistus planeedist Maa. Gloobused on masstootmises, nendega kaasneb tugevat tõeväärtust omav legitimatsioon, mille on andnud kartograafia, geograafia ja erinevad füüsikateadused. Gloobus väljendab „maailma“ kuju ja koosseisu, kusjuures selle koosseisu aluseks on erinevate riikide poliitilised kokkulepped, mis on avaldanud mõju gloobuse visuaalsele kontseptsioonile. Gloobus on üles ehitatud nii, et Euroopa asub üleval- taeva pool- ja Aafrika asub all- maapinna pool. Kui me seisame gloobuse ees, võime end kergesti kujutleda seisma gloobusel asuvasse piiritletud kujundisse, mis on märgina meie teadvusesse kinnistunud kui Eesti- Soome laht ja Tallinn asuvad üleval, Saaremaa asub vasakul, Peipsi järv ja Venemaa asuvad paremal, Tartu ja Lõuna-Eesti asuvad all. Eesti asub Läti peal, justkui istudes selle turjal aga Soome asub meie peal, ainult et mitte otse, sest meri on vahel. Geograafia on siinkohal tõde ja toimibki Eesti omadusena. Sellest selgub, et Eesti asub Lätist kõrgemal ja on Lätist parem. Kuigi Eesti lõunapiir on niisama loomulik ja looduslik nagu mõne Warholi maali „pintslitõmme“, on see tugevalt eestlase (kasutan seda mõistet hüpoteetiliselt ja vahendlikult- tegemist on taasiseseisvunud Eesti Vabariigis kehtiva poliitika järgse „ideaalse kodanikuga“) teadvusesse kinnistunud. Venemaal ja Eestil aga ei ole midagi ühist. Näib, et loodus ise on teinud kõik, et see nii oleks- Venemaale on ette sätitud järv (geograafiline tõde, mis on ka Eesti tõde, ütleb, et see on Euroopa üks suurimaid järvi) ja sinna, kus järve ei ole, on pandud voolama Narva jõgi. Kagu-Eesti alad on aga taasiseseisvunud Eestis abjektsed ja marginaalsed, neist (Petserimaa) on lausa loobutud. Petserimaa asub all, nii nagu inimkehas asuvad jääkaineid eraldavad organidki. Kui Eesti Vabariiki teadvusena käsitleda, tuleb otsida ust alateadvusesse just Kagu-Eestist. Sealt avaneb allasurutud tõde ja muuhulgas ka tõsiasi, et kuvand terviklikust Eestist on võrreldav uimastava alkoholijoobega. Nii võib öelda, et kogu valge kultuuriga kaetud maailm on praegu sellises joobes. Julgen väita, et gloobus ja maailma-atlased omavad inimkonnale vähemalt sama tugevat mõju nagu Piibel. Kahtlemata ei nõustuks minuga mitte ükski katoliiklane- nemad käsitlevad gloobust kui tavalist olmevahendit, mis sündis pärast seda, kui Jumal oli loonud taeva ja maa ning inimese oma enda näo järgi. Isegi siis, kui sellise seisukohaga arvestada, tuleb gloobust nimetata kõige paksema ja intensiivsema kultuurikihiga esemeks. Iseenda vabade assotsiatsioonide näitel võin öelda, et maailma on võimalik pidada gloobuseks, seega esemeks. Selle eseme poolt loodav miljöö võib osutuda teadvusest väljatõrjutud superstruktuuriks või mingiks ideoloogiliseks alusbaasiks, mille mõjuvõimu kõrgpunkt ühtis ilmselt modernismiajastu kõrgpunktiga 1960ndatel.</span><br /><br /><span style="font-family:arial;">Isiklikult kaldun jaotama maailma subjektiks ja keskkonnaks. Mõlemad mõisted on võrdlemisi neutraalsed. Subjekti määratlemisega antud hetkel detailidesse ei lasku ja esitlen seda aksioomina, millega meie keeleteadvus on juba harjunud. Subjektiks võin pidada iseennast ja keskkonnaks kõike seda, mis minu ümber on. Samas pean ma subjekti ja keskkonda ühtekuuluvaks tervikuks, igasugune jaotamine ja struktureerimine teenib vaid diskursuse huve- see on selleks, et üldse saaks millestki rääkida. Võimalik, et dualism tekib inimese sündides ja lõpeb tema surmaga, võimalik, et katsed dualismist jagu saada on katsed mõista ja tunnetada iseenese olematust?! Siinkohal meenub fragment Vaino Vahingu ja Madis Kõivu raamatust „Endspiel“, mis kõlab umbes nii: „Inimene ei pääse oma maastikust, ta on sinna risti löödud. Ta tuleb sealt ja läheb sinna!“. Kui avada silmad ja vaadata enda ümber, ei näe mitte midagi, mis sarnaneks gloobuselt või atlasest nähtuga. Silme ees on horisontaalne maapind, millel ma seisan. Maapind lõpeb seal, kus algab taevas- selles punktis on maa ja taevas justkui visuaalselt ühendatud. Kui vaadelda peegelsiledat merd või Peipsi järve, on see piir hägustunud ja peaaegu olematu, mistõttu on selge, et visuaalne meel on vaid üks võimalikest maailma tunnetamise viisidest. Kompimismeel ja tunnetatav gravitatsioon eraldavad samamoodi maad taevast. Maad on võimalik käega katsuda, taevast aga justkui mitte, sest seal ei ole midagi, mida katsuda ja me peame tunnistama, et kõige tõenäolisemalt katsume me hoopis õhku- see on aga üks neist elementidest, mis kinnitab meile taeva ja maa ühtekuuluvust. Silmale avalduv maailm on horisontaalne hoomamatu mass, mida on võimalik abstraktsel kujul näha vaid kõrgematest punktidest nagu mäe- ja künkatipud, kõrged puud jms. Maa näib olevat lõputu, üheaegselt muutlik ja muutumatu. Maa ja taeva visuaalne piir on niisama imaginaarne nagu nende eristamine. Maa ja taevas on üks ja sama keskkond. On paradoksaalne, et maa kõige fundamentaalsem punkt ei asu mitte maa pinnal, vaid hoopis taevas. Selleks on põhjanael, mille abil on Maa põhjapoolkeral võimalik eksimatult määrata põhjasuunda. Samavõrd paradoksaalne on eesti keelne sõna „põhi“, mis läbib selliseid metamorfoose nagu „jõepõhi“, „põhimõte“, „põhjalik“, „põhjatu“, „põhjus“, „põhiline“, jne. Põhi on midagi kindlat ja vankumatut, millele saab toetuda. Näib, et maapind ei ole kunagi kuigipalju kindlustunnet sisendanud- inimeste liikumise, loodusjõudude, jms mõjul on see väga muutlik, ettearvamatu ja vahelduv paik. Stabiilsed abinõud, millest kinni haarata, asuvad hoopiski taevas. Kuigi põhjanael ei viita otseselt Maa magnetilisele põhjapoolusele, on üldjoontes täheldatav erinevate loodusprotsesside (nt puude sammaldumine) orientatsioon põhja suunas. Põhjast kui kõige fundamentaalsemast punktist lähtuvad kõik ilmakaared. Maailma mõtestamine, konstrueerimine ja selle järele küsimine- võimalik, et igasugune mõtlemine ja liikumine- on põhja otsimine, põhja suunas kulgemine. Ka Heideggeri fundamentaalne küsimus on tema enese sõnul põhja otsimine, nõnda räägib ta „Sissejuhatuses metafüüsikasse“: „Missugune on põhi, missuguselt põhjalt tuleb olev, missugusel põhjal seisab olev, missugusesse põhja läheb olev? Küsimine otsib põhja olevale“. Põhi on fikseeritud tõde, mis on nii subjekti kui keskkonna omadus. Ka näiteks hindu mütoloogias öeldakse põhjanaela kohta „Dhruva“, mis tähendab „fikseeritud“. Niisiis on justkui kaose keskele löödud üks nael, mis kinnitab meile, et maailm ei ole põhjatu. Võib öelda, et selline nael loob võrdlemisi kindla miljöö, milles inimesed on suurema osa oma lootustest just taevale andnud. Nii on aegade jooksul asetatud taevasse, lootuste fookusesse kõikvõimalikke sümboleid koondnimetusega „jumal“.</span><br /><br /><span style="font-family:arial;">Täiesti märkimisväärseks fenomeniks on asjaolu, et lõunapoolkeral osutab lõunapoolusele kolmest tähest koosnev lõunarist. Tegemist on risti meenutava tähtkujuga, mis kaardistati Amerigo Vespucci poolt 1501. a Lõuna-Ameerika ekspeditsiooni käigus. See asjaolu kõneleb meile justkui loo põhjanaelale selja pööramisest, risti sümboli taevasse asetamisest ja sellest tingitud hallutsinatsioonide kestel sooritatud veristest maadeavastusretkedest. On andmeid, et Antiik-Kreekas oldi lõunaristi olemasolust teadlik. Selle faktiga võib täiendada Antiik-Kreeka kõrgtsivilisatsiooni riivamatut müüti, manades silme ette pildi kõiketeadvast kreeklasest, kelle ühes käes on põhjanael ja teises lõunarist. Siiski on enesestmõistetav, et lõunarist oli paljudele rahvastele oluliseks taevamärgiks juba ammu enne eurooplaste vallutusretki.</span><br /><br /><span style="font-family:arial;">Kaasaegse tervikliku maailmapildi alusepanijaks on põhjapoolkera asukad eurooplased, mistõttu on ka põhjasuuna ülimuslikkus märgatav keeles ja maailma kaardil. See viimane on justkui lipp, mis lüüakse püsti äsja avastatud paikades, mäetippudele või Kuu pinnale. Euroopa asub ikka taeva pool ja Lõuna-Aafrika maa pool. Neutraalsuse huvides oleks soovitatav võtta aegajalt maakaart „tagurpidi kätte“ või siis asetada see ilmakaartele vastavalt horisontaalsele pinnale, vaatega taeva poole. Nõnda tekib ka küsimus, milline on inimese kõige loomuomasem positsioon keskkonnas. Kas see võiks olla pikaliasend, pea põhja, jalad lõuna suunas, nägu taeva poole? Või hoopis püstiasend, nii et pea osutab taevasse ja jalad on maa peal, põhjapoolkeral elav inimene on näoga põhja suunas, lõunapoolkeral inimene on näoga lõuna suunas? Või siis kontseptuaalne asend, kus põhjapoolkera inimene toetub jalgadega taevasse, põhjanaelale, ning tema pea on maaga ühendatud? Arvan loomuomaseid ja universaalseid asendeid ei tule kuigi kaugelt otsida- seisev, liikuv ja lamav inimene on samavõrd loomulikud nähtused nagu maa ja taevamaastik. Igast asendist avaneb erinev diskursus, kuid ükski asend ei ole jääv- kogu ilmnev maailm on pidevas liikumises.</span><br /><br /><span style="font-family:arial;">Tänapäeval asendavad põhjanaela kompassid (mitte küll nõnda efektiivselt) ja moodsad navigatsioonisüsteemid, rääkimata detailsetest maakaartidest ja gloobustest. Suurlinnatuledest pimestatud taevalaotusest ei ole peale maanduvate lennukite suurt midagi oodata, infoühiskonnas levivad teadusest olmesse tõlgitud teadmised tähesüsteemidest ja faktist, et põhjanael on kolmiktäht ja tema asukoht muutub kümnete tuhandete aastate jooksul. Internetist kättesaadav „lõputu infohulk“ ja seda kandev hüperteksti formaat on justkui vana maailma hävitav tuumarelv, mis paneb oma sihtmärgi elemendid iseennast purustama. Nael on ammugi seinast välja kistud ja seinal ripub nüüd moodne teleekraan, mille kaudu on võimalik visuaalselt mööda maakaarti liikuda, liikuva subjekti silmavaatest lähtuvalt. Maakaardi asemel on isegi võimalik kasutada sellist GPS seadet, mis audiaalselt jagab korraldusi „pööra paremale“, „sõida otse“ jne, et jõuda ühest kohast teise. Google Map`i abil on jalgealuse kaotanud inimesel võimalik „reisida“ mööda maailma, millel puuduvad poliitilised piirid. New York`i ja mõne teise suurlinna puhul on võimalik asetada end ükskõik millise tänava keskele panoraamfotodest moodustunud pilti ja liikuda seal ringi. Aastate jooksul see interaktiivne maakaart täiustub, nii et igas infoühiskonna liikmes võib tekkida tõdemus, et riigid on vaid tülikad passikontrolliputkad lennujaamades ja muinasjutud, mis saadavad rahakotist „maksudena“ kaduvaid summasid ja mõningate mundrikandjate „legaalset“ vägivalda. Infoühiskonnale omane informeeritus, vabadus ja piiramatus on aga väga näilised ja manipuleeritavad omadused. Maailma visuaalne „kättesaadavus“ ja „hoomatavus“ on viinud selleni, et New York on Londonist vaid paari mängufilmi või paari söögikorra ja lühikese uinaku kaugusel ning seda teekonda nimetatakse „üle lombi“ käimiseks. Tänu geograafia mõjule vaatan ma Jaapanis olles merele ja mõtlen „selle taga on Ameerika“, kuigi minu ees on hiiglaslik ja lõputu veeväli koos saarestikega. Soome lahele vaadates tean ma, et silmapiiri taga asub Soome ja Helsinki linn, kuhu lennuk viib mõne hetkega. Transpordivahendid ja inimfüsioloogia suhtes enneolematu liikumiskiirus on maakaartide puhul nö käivitavaks mõõtmeks. Inimest keskkonnast isoleerivad transpordivahendid kutsuvad esile võõrandumise. Teelolemine on omamoodi kohalolu või kohalviibimine, ainult et koha miljöö omandab teistsugused nüansid. Maanteel jalgsi kõndimisel ja autoga sõitmisel on suur vahe. Jalgsi kõndija on üksi keset maastikku, ta kuuleb ümbritsevaid helisid, tunneb lõhnu, päikesevalgust ja õhku enda ümber, samuti on tal lugematu arv võimalusi liikumiseks või positsiooni muutmiseks. Autoga sõitja viibib eeskätt autos. Tema miljöö moodustab rool, armatuurlaud, auto lõhn, mootorist ja tuulest tekkiv müra, autosalongi ülesehitus ja alles seejärel aknast paistev maastik. Sisuliselt asub ta ruumis, mille seinad on kaetud liikuvate piltidega, mille tõeväärtus on suurem kui maastikumaalidel. Autoga sõitjal on vähem võimalusi oma liikumist varieerida- ta võib vahetada oma positsiooni suletud ruumis või siis vahetada suletud ruumi positsiooni, arvestades selle suletud ruumi füüsilisi iseärasusi.</span><br /><br /><span style="font-family:arial;">Kaasaegne maailmamudel põhineb paljuski arvutigraafikal ja kontseptsioonil, mis taandab maailma keraks ja jagab selle poolusteks ning trellitab korrapäraste meridiaanidega üle. Kui meenutada eespool viidatud Jaan Lüsi tsitaati „tõde on vastavus originaalile“, võib öelda, et maailmas puudub palja silmaga nähtav tõde. On olemas vaid kaudne ja usaldusel põhinev tõde, mis ühendab arvutigraafilist pilti silmadele vahetult avaneva maailmaga. Usalduse teenib välja tõe lihtsustav, jaotav ja abstraheeriv iseloom. Maailm jaotatakse osadeks, igal osal on oma nimi nagu inimesel. Mõnel osal on iseloomulik kuju, mis meenutab mõnda eset. Tavainimesele eksponeeritud ja arvutigraafika ning videoga täiendatud riikideks jagunev maailm ei ole poliitikate manifest, vaid turismiäri, mis on huvitatud ühemõtteliste identiteetidega üksustest- riigid, linnad, piirkonnad- nagu Jaapan, New York ja Šotimaa. Enamvähem iga riigiga, linnaga või piirkonnaga on seotud sümboolsed pildid, milleks enamasti on vaatamisväärsused, sümboolsed esemed, meloodiad, tavad, jne. Kohtade konstrueerimisel on makro ja mikrotasandid, peamiselt sõltub see koha konstrueerimise lähtepunktist, kontekstist ja eesmärgist. Koht moodustub metafoorina läbi psühholoogiliste protsesside, ükskõik, millise paradigma või eesmärgi raames. Tal on oma tähendusväli sarnasuste ja seostekimpudega, mis võrsuvad peamiselt kultuuritekstidest. Kuivõrd kultuuritekst on pidevas liikumises, on ka kohtade tähendusväli muutlik. Parimad näited on need riigid või linnad, mille poliitilised rezhiimid on kiiresti vaheldunud- Balkani riigid, Balti riigid, Venemaa, jne.</span><br /><span style="font-family:arial;"><br />Selles inimesele kui turistile ehk tarbijale orienteeritud kapitalistlikus tarbimisparadigmas on riigid kui metafoorid, mille tähendusväli on pidevas muutumises. Kui 20. sajandi alguses seostus Egiptus peamiselt püramiidide ja Cairoga, siis käesoleval ajal seostub see paari mereäärse kuurortiga. Samas omavad mõned suurlinnad suuremat mõjuvõimu ja tähendusvälja kui riigid, milles nad asuvad. Üks selline linn on New York, mida paljud inimesed peavad instinktiivselt USA pealinnaks. Ka Berliin ja London on justkui riigist sõltumatud ja autonoomsed kultuurilised keskused ja globaliseeruva maailma sõlmpunktid, mitte oma asukohariikide pealinnad. Nad on justkui importkaubad, mille imagoloogilises kontseptsioonis on aimatavaid päritolumaa nüansse. Ei tohi unustada, et infoühiskond on kapitalistliku tarbimisühiskonna fiktsioon ja müüt, mis on muutumas samavõrd esemeliseks nagu seda on gloobus. Nii gloobus kui maakaardid on areneva infoühiskonna nähtused ja need põhinevad ühiskonna usaldusel. Peaaegu tervel inimkonnal ei ole võimalik oma silmaga järgi vaadata, kas planeet Maa on ümar sinine planeet keset pimedat tühjust, ent siiski kuulatakse üksikuid pühakuid, kellele see kogemus on osaks saanud. On teada, et need kogemused on võimalikud tänu tavainimese jaoks peaaegu saavutamatule teadmiste hulgale ja paljudele teistele omadustele, ning miljardeid neelavale kosmosetööstusele. Nii tuleb uskuda kaartidesse, gloobustesse ja arvutigraafikute poolt loodud kolmemõõtmelistesse piltidesse, mis seletavad meile universumi ülesehitust käsikäes meie eneste DNA mudelitega, jne. Kõik taandub visuaalsele dünaamilisele esteetikale, kindla terminoloogiaga ja pisut krüpteeritud pajatustele, mis on hästi finantseeritud ja riigivõimu poolt legitimeeritud. Seda esitatakse kui luksust ja taevamannat, mis kahetsusväärsel kombel ei ole veel suuremale osale Maa elanikest osaks saanud. Mul on tunne, et tänapäeva maailma kõige „õnnelikum“ inimene ongi lääneliku infoühiskonna tavakodanik, keda ümbritseb infomassist koosnev segadus, mida ta alkoholi, antidepressantide ja turismireiside abil taluda suudab. Punane vein- Pariisi miljöö, jääkülm viin- talvine Venemaa.</span><br /><br /><br /></div>tanelhttp://www.blogger.com/profile/15901679183628063401noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-8348629451728473362.post-39143992974426280672009-12-14T08:17:00.000-08:002009-12-14T08:21:52.591-08:00<div style="text-align: justify;"><a style="font-weight: bold;" href="http://tartutrash.blogspot.com/2009/06/chaneldior-semiosfaarist-biosfaari-ja.html"><span style="font-family: arial;">Anon Porx`i installatsioon "Semiosfäärist biosfääri ja tagasi"</span></a><br /><br /><span style="font-family: arial;">Käesoleva aasta kevadel toimus Tartu pärmivabrikus asuvas Ferrodrum galeriis Juumi Fesfivali raames näitus Tartu Trash, mille kuraatorina eksponeerisin galeriis kontseptuaalse Tartu kunstniku Anon Porx`i installatsiooni „Semiosfäärist biosfääri ja tagasi“. Installatsiooni esitus oli monumentaalne, see koosnes kolmest tühjast 0,5 liitrisest Coca-Cola plastikpudelist, millest üks oli täidetud Emajõe veega, teine värske heinaga ja kolmas uriiniga. Nimetatud pudelid olid paigutatud madalale kahest telliskivist ja ühest lauajupist improviseeritud postamendile. Teose nimes kasutatud terminoloogia annab mõista, et töö osaleb semiootilises diskursuses ja esitleb hüpoteetilist teekonda ühest süsteemist teise ja tagasi.</span><br /><br /><span style="font-family: arial;">Töös on viidatud kahele poolusele- semiosfäärile ja biosfäärile. Semiosfääri mõiste tuleneb biosfääri mõistest, mille loojaks on Vladimir Vernadski. Semiosfäär on kindlate tunnustega inimest ümbritsev märkide ja tähenduste kogum, biosfäär on elusainega täidetud ruum, mis katab kogu planeeti Maa. Võib küll rääkida mõlema süsteemi omavahelisest seotusest, luua teadvuse ja mitteteadvuse, psyche ja orgaanika dualistlikke pilte, ent Juri Lotman`i seisukohalt ei ole võimalik käsitleda semiosfääri kui biosfäärist tekkinud inimteadvuse produkti- viimast on Vernadski nimetanud noosfääriks, mis on biosfääri üks arengujärk, etapp, mis seondub inimese mõistusliku tegevusega. Võttes aluseks subjekti kui kõige ilmneva lähtepunkti olemasolu, on selge, et biosfääris toimuvad protsessid, millele on võimalik tekitada keelelist tähendusvälja ja mida on võimalik klassifitseerida kommunikatsioonina.</span><br /><br /><span style="font-family: arial;">Liikumine ühest piiratud sfäärist teise saab toimuda läbi piiriületuse. Semiosfäär on suletud süsteem, mille sisse kuuluvad piiritletud alamsüsteemid suhtlevad omavahel läbi tõlkeprotsesside. Semiootilise ruumi piir on selle ruumi olemuslik tuum. Semiootilise ruumi moodustavad selle olulised ja võõrandamatud osad, millest võib järeldada, et see ruum sisaldab ka vähemolulisi osasid. Viimaste olemasolu seisneb aga väärtusotsustuses, mille aluseks saab olla semiootilist ruumi defineeriva elemendi olemasolu, ja mis viitab sellele, et ühe semiootilise ruumi vähemolulised osad võivad läbistada ka teisi semiootilisi ruume, püsides oma marginaalsel positsioonil. Sellised marginaalid kuuluvad tihti semiootilise ruumi piirialasesse tsooni, kus toimivad juba semiosfääri ümbritseva korrastamatuse ja teadvustamatuse mõjud. Lotmani sõnul konstrueerib semiosfäär end ümbritseva kaose ise, mistõttu sünnivad konstruktsioonid nagu teadvus vs mitteteadvus, struktuur vs struktuuritus, jne. Semiosfääri ümbritsevast kaosest on võimalik haarata uusi alasid, tõlkida need ümber ja lülitada oma süsteemi. Nõnda käitus näiteks Rooma impeerium uute alade okupeerimisel ja oma perifeeriateks kuulutamisel, samuti rohked Euroopa maadeavastajad, kes sisuliselt liikusid mööda mitteteadvuse merd „maailma lõpu“ suunas ja uued avastatud mandrid lülitusid kiiresti Vana Maailma teadvusesse Uue Maailmana.</span><br /><br /><span style="font-family: arial;">Prügi fenomen kuulub semiosfääri piirialale, hoolimata oma pealtnäha kindlast ja konkreetsest määratlusest. Prügi abstraktne ja triiviv mõiste on metafoorina väga hõlpsasti kohaldatav ning selle kasutamine on väga levinud. Mingi mateeria kuulutamine prügiks seisneb väga jäigas kokkuleppes, mille aluseks saab olla teatav eesmärk ja teadvus. Prügi mõiste on justkui maja ette saabuv veoauto, mis teadvusest väljutatava mateeria minema viib. Seda veoautot on mugav tellida igal hetkel, kui miski valmistab meelehärmi ja sellest soovitakse vabaneda. Nähes meelehärmi valmistavat kunstiteost kuulutame selle „prügiks“ või „rämpsuks“, saabub mõtteline veoauto ja viib selle prügimäele- seal aga toimub kokku kuhjatud elementide järk-järguline lagunemine. See ongi meie eesmärk- et meelehärm haihtuks meie teadvusest. Linnade prügimäed on paigutatud linnast välja või linna äärealadele, inimkehast väljutatavad jääkained siirduvad kiiremas korras siledate pindadega varjatud kanalisatsioonisüsteemi. Samas on üldteada prügi biosfääri paiskamise akt ja asjaolu, et prügi lagunemisel muutub see osaks biosfäärist. Biosfäär aga ei ole tähenduslik ruum, see ei saa mitte mingil juhul kommunikeeruda semiootilise süsteemiga. Alates hetkest, mil leiab aset mingigi keelemärgi teke- näiteks „biosfäär“- on tegemist juba semiootilise keskkonnaga. Juri Lotman märgib, et semiosfääri piiri kaudu toimib kontakt mittesemiootilise ja võõrsemiootilise ruumiga. Rääkides semiosfääri ja biosfääri omavahelistest suhetest, võiks arvata, et need piirialased tõlkemehhanismid seisnevad näiteks kognitiivses tajus- me tunnetame biosfääri mittesemiootiliselt, nii nagu me tunnetame olemise kõrval olematust, jne.</span><br /><br /><span style="font-family: arial;">Anon Porx`i installatsioon nagu kogu näitus Tartu Trash tegutses semiootilise ruumi piirialadel ja keskendus prügi ja prügistumise fenomenile. Installatsioon sisaldas abjektseid elemente (prügi, uriin, jne) semiosfääri äärealadelt, mis suhtlesid omavahel- puudus kavatsus tekitada kontrasti näiteks prügi sidumisel mingite toimivate esemetega või prügi asetamisel valgustatud postamendile valge kuubi keskkonnas. Olgu öeldud, et galerii Ferrodrum asub mahajäetud endise pärmivabriku ruumides, omamata igasugust püüet läheneda kunsti püüdlustele kindlapiiriliselt eristuda ja eristada (vt tavapärane galeriiformaat white cube).</span><br /><br /><span style="font-family: arial;">Installatsiooni „Semiosfäärist biosfääri ja tagasi“ viitab biosfäärile kõikide oma elementidega, samas on igal elemendil biosfäärist erinev kaugus. Näiteks sünteetiline Coca-Cola pudel on biosfäärist kaugemal kui Emajõe vesi, mis on otse biosfäärist võetud. Biosfäärilisi elemente sisaldav Coca-Cola pudel ja tema silt esindavad sümboolset inimkultuuri, mis on biosfääri justkui okupeerinud. Nõnda toimib ka keelelise tähistamise protsess ja sellest väljendub keele petlikkus- Coca-Cola pudelisse villitud Emajõe vesi on Emajõe vesi vaid formaalselt, uriin on uriin vaid siis, kui sellele asjaolule on kunstlikult viidatud. Mõlemad elemendid sarnanevad visuaalselt millega iganes, mistõttu legitimeerib nende olemasolu vaatleja. Selles kontekstis osutab pudelis asuv kärbuv rohi keele võõrandavale ja seeläbi traumaatilisele iseloomule. Kunstnik soovib väljendada seisukohta, et kultuuri olemus on vägivaldne, ning osaledes formaalselt oma kunstiteose kaudu kultuuris, eksponeerib ta demonstratiivselt oma minimeeritud ökoloogilist jalajälge. Kunsti paradigma seisukohalt on kõnealune installatsioon kontseptuaalselt sarnane anti-art fenomeniga.</span><br /><br /><span style="font-family: arial;">Samas on nähtavad ka teistsugused alltekstid. Monotoonselt sarnased Coca-Cola pudelid viitavad utreeritult inimkultuuri olemasolule, samuti pop-kunsti elementidele ja teistele kunstidiskursuse klisheedele. Coca-Cola logo võiks oma tähendusväljaga varjutada kogu kunstiteose, mida ta aga ei tee. Samuti võiks kogu tööd vaadelda kui tsitaatide kogumit: seal võiks olla Andy Warhol`i Campbelli purgisupi sarnane küünilis-esteetiline manifest või ka viide Duchamp`i ready-made`le, võib-olla isegi Jaan Toomiku julguseproovile ning populaarsele Tartu semiootikale. Campbelli purgisuppide eksponeerimisel oli vaid oluline purkide fassaad- sisu oli aimatav ja ebaoluline, sest eksponaadi identiteet seisnes vaid sildis. Mitte mingil moel ei võinud arvata, et tegemist oli äravisatud, tühjade ja prügiks muutunud purgisuppidega. Coca-Cola plastpudelite puhul on fassaadiküsimus tehniliselt teine- kui pudel on täis, moodustab see musta, täidlase tausta punasele sildile. Kui pudel on äratarvitatud, on see silmaga nähtav. Ootamatu ainega täidetud kujul on endiselt vaatajale ilmne, et pudel ei ole enam tarvitatav, et selle sisu ei ole ootuspärane jne. Pudelite sisu abjektsus muudab abjektseks ka pudeli enda. Nõnda kahaneb ka Coca-Cola üldtuntud sildi mõju ja kasvab prügisuse osakaal. Nii juhtuks ka juhul, kui pudelid oleksid täidetud millegagi, mida abjektiks ei peeta, näiteks valge viinaga. Ka sel juhul oleks selge, et pudel sisaldab ainet, mis sinna ei kuulu- järelikult on pudel eelnevalt tühjaks joodud ja ka pudelis sisalduv aine on eemaldatud tema algsest ümbrisest. Pudeli läbipaistvusest tuleneb märgi läbipaistvus ja dünaamika, mis ei võimalda nimetatud installatsiooni samastamist popkunstiga. Sellega koos langeb ära ka ready-made`i tsitaadi adekvaatsus- sellise sisuga pudelite puhul on keeruline väljendada masstootmist, küll on aga võimalik rääkida masstootmise ja biosfääri vahekorrast. Ehkki Jaan Toomiku „väljaheitepurgi“ kontseptsioon tegeles teatud ajastu ja keskkonna sotsiaalprobleemidega, tõlgendatakse nimetatud tööd kui shokeerivat julguseakti. Nii võiks ka Anon Porx`i installatsiooni puhul keskenduda vaid ühele pudelile, mis on täidetud uriiniga ja käsitleda seda kui mingit shokikunsti vormi. Erinevalt Jaan Toomiku tööst ei ole Anon Porx`i installatsiooni puhul osutatud pudelite sisu tekkeloole. Pudelite sees asuvad visuaalsed märgid, mida võimendavad juurde lisatud keelemärgid. Põhimõtteliselt ei olegi niiväga oluline, mis pudelitesse on villitud. Valik on juhuslik- oluline on vaid diskussiooni visuaalne täiendamine, vahetu kohalolu ja reaalsus. Näituse Tartu kesksus ja kõnealuse installatsiooni osutus semiootikale võivad aga tõepoolest lülituda Eesti kunstielus hetkel moodustuvasse tahku ja uue kunstiparadigma tekkesse- vähemalt võiksid sellised konstateeringud olla näiteks ühe semiosfääri sees toimuvate tõlkemehhanismide toimimisest või teadvustamise protsessist. Tsiteerimisel baseeruv tõlkemehhanism antud töö puhul aga ei toimi. Vastupidisel juhul oleks vaadeldava installatsiooni puhul tegemist edevate tsitaatidega ehitud nartsissistliku kunstiteosega, mille ainsaks sõnumiks oleks „vaadake, mis ma tegin!“. Juhul, kui selline tõlkeprotsess aset leiaks- näiteks läbi vigase retseptsiooni, ebapädeva kunstikriitiku- nähtuks Anon Porxi installatsioonist siiski see abjektiivne element, mis varjutaks igasugused tsitaadid ja paigutaks kunstiteose faktiliselt kunstiilma perifeersetele äärealadele.</span><br /><br /><span style="font-family: arial;">Tartu prügimägi asub linnast väljas Ülenurmel. Sinna on paigutatud ka lennuväli- koht, mille kaudu siirduda teadmatusesse. Teadmatuse suhe maakaartide ja teiste miniatuuridega on aga juba hoopiski uus teema. Ülenurme puhul tõstaks aga esile nime tähenduslikku koosseisu. Mõtteline eesliide „üle“ eelneb nurmele, mis, kui arvesse võtta Tartut kui lähtepunkti, oleks nagu puhvertsoon Tartu ja Ülenurme vahel. Kui võtta lähtekohaks näiteks Tõrvandi, oleks eraldusmehhanism sama aga diskursus teine- Tartu keskse diskursuse puhul on Ülenurme perifeeria, samas Tõrvandi keskse diskursuse puhul on Ülenurme hoopis midagi muud. „Üle“ eesliidet on kasutatud ka Tartu Ülejõe linnaosa puhul- tegemist on piirkonnaga, mis varem Tartu alla ei kuulunudki, vaid moodustas eeslinna, mis oli „tuumast“ jõe abil eraldatud. „Üle“ mõistele vastab kreekakeelne teaduses ja filosoofias kasutatav sõna „meta“- see kui eesliide tähendab millegi ülesust. Kui ühendada keele ja geograafia diskursused, võiks oletada, et tsentrite perifeeriad omavad tsentrite suhtes varjatud ülemvõimu ja determineerivad seda. Tartu on keskkonnana piisavalt kompaktne selleks, et teadvuse ja mitteteadvuse, keskuse ja perifeeria tekkeprotsessid esile tõuseksid. Selles märgistikus on võimalik selgelt osutada ka prügi kontseptuaalsele asukohale, päritolule ja olemusele. Lähtuvalt semiosfääri ja biosfääri suhetest võiks öelda, et biosfäär omab nimetatud üle-suhet (ülimuslikku ja determineerivat) suhet semiosfääriga, kus tegeletakse kõikjalt kaela valguva korratuse teadvustamise, kaardistamise ja märgistamisega. Nendele vahekordadele ja protsessidele viitamine ongi mõtteline teekond semiosfäärist biosfääri aga kuna märkidest ja keelest pääsemine ei ole võimalik, peab siiski semiosfääri naasma ehk konstateerima, et kogu retk ongi toimunud semiosfääris.</span><br /><br /><br /></div>tanelhttp://www.blogger.com/profile/15901679183628063401noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-8348629451728473362.post-11245900976463444762009-12-14T08:11:00.000-08:002009-12-14T08:13:39.783-08:00<div style="text-align: justify;"><span style="font-weight: bold;font-family:arial;" >Veel mõtteid seoses kunsti ja institutsioonidega</span><br /><span style="display: block;" id="formatbar_Buttons"><span class="" style="display: block;" id="formatbar_JustifyFull" title="Justify Full" onmouseover="ButtonHoverOn(this);" onmouseout="ButtonHoverOff(this);" onmouseup="" onmousedown="CheckFormatting(event);FormatbarButton('richeditorframe', this, 13);ButtonMouseDown(this);"><img src="http://www.blogger.com/img/blank.gif" alt="Justify Full" class="gl_align_full" border="0" /></span></span><br /><span style="font-family:arial;">Kõigepealt sellest, mis võiks motiveerida üht inimest võtma sõna poliitilistel teemadel. Arvan, et üldkehtiva süsteemi mõjutamisele orienteeritud seisukohad saavad lähtuda ainult võimust või võimuihast. Viimane võib eksisteerida ka teadvustamata vormis, niiöelda idealismina. Ihadest loobumine peaks olema võimatu- ainuüksi selline soov viitab iha olemasolule. Samas on teoreetiliselt võimalik teatud ihade puudumine või esinemine vaevumärgatavate sümptomitena. Nõnda selgitan ma asjaolu, miks ma püüan alla suruda soovi hakata kunstivaldkonda vastavalt oma äranägemisele modelleerima.</span><br /><br /><span style="font-family:arial;">Institutsioonidega seotud ihadest kõneleb Nina Möntmann oma artiklis „The Rise and Fall of New Institutionalism“. Tõepoolest, institutsioonide loomine on teatava korra tekitamine kaose keskele, võimu kehtestamine keskkonnas, ruumi loomine ja okupeerimine- see kõik toimib kui iga elusolendi instinkt ja igapäevane tegevus. Uus institutsioon on uus võimalus võimu haaramiseks, kui mitte kuskil mujal, siis esialgu institutsiooni enda struktuurides. Abstraktsel tasandil võimuhaaramise ja -jaotamise üle juurdlemine on tõepoolest ihadel baseeruv tegevus ja päädib kõige tõenäolisemalt frustratsiooniga. Niisiis arvan, et mul on põhjust kõneleda vaid enese ja mulle teadaoleva ümbruskonna vajadustest lähtuvalt.</span><br /><br /><span style="font-family:arial;">Niisiis, kuidas võiksid toimida kunstimaailma institutsioonid minu ja mõne teise kunstniku suhtes?! Kõigepealt- arvan, et kunst ei pea olema ettekäändeks, et siseneda galeriidesse, muuseumidesse, kunstikeskustesse, haridusasutustesse, fondidesse, jne. Kunst võiks olla ettekäändeks, et astuda sisse ka paljudest teistest ustest. Ühesõnaga- ma ei poolda dualistlikku skeemi, milles artworld on isoleeritud ülejäänud maailmast ja ühtlasi ei poolda ma ka diskursuseid, mis keskenduvad vaid sellele isoleeritud süsteemile ja suhestuvad ülejäänuga vaid läbi kaitsepositsiooni moodustamise ja kriitika. Nimetatud vormel ja sellest joonduvad kunsti eksponeerimise formaadid (teos-vaataja, teos-galerii, kunstnik-teos, jne) on täielikult õigustatud edasi toimima, kuid diskursust tuleks laiendada. Ühtlasi kipub ammenduma vabaks lastud tähendusväljaga „kunsti“ mõiste ja seetõttu seonduv diskussioon institutsioonide teemal. Kunsti tähendusväljale oleks aegajalt vaja kasvõi kunstlikult ja provokatiivselt tekitada kitsendusi- mitte küll teadvustatud ja kogetud elementidele kontsentreerudes, vaid pigem läbi kunsti mõiste ajutise kaotamise. Praegusel ajal võiks „kunst“ kui hädapärane metafoor pakkuda eksperimenteerimise ruumi mistahes valdkondadele ja distsipliinidele- see võib olla tõlketsoon reaalvalla ja humanitaarvalla vahel või teekond kitsast eriteadusest kultuuriteadvusesse, samas ka vastupidi. Nii võiks kunst olla meediumiks, milles hajutatakse teadusdistsipliinide piirid ja väljutakse konventsioonidest. White cube ei peaks kuhugi kaduma, lisaks võiks see eksisteerida mõttelisel kujul, semiootilise katseklaasina. Ja kunst muutuks üleüldiseks mõtlemise või olemise viisiks. Sellises kontekstis tekiks kahtlemata täiesti enneolematu institutsioneerimise küsimus. Tegelikult ei ole tarvidust oodata mingit märguannet sellisest kunstiparadigma muutumisest. Võib ka praegu rahulikult tegutseda ja tegeleda vähemalt ideetasandil uute institutsioonide genereerimisega, lähtudes- nagu enne öeldud- arvaja ja tema lähikondlaste vajadustest.</span><br /><br /><span style="font-family:arial;">Kunst kui erinevate valdkondade eksperimentaalne ruum ja inimeste mõtteviis annab mõista, et institutsioonid saavad tekkida orgaaniliselt, lähtudes mingist väga konkreetsest inimgrupist või inimtegevusest ja valdkonnast, mille keskel see tegevus tärkas, mille huvisid see tegevus teenib. Nõnda moodustuksid segainstitutsioonid, mille ressursside eest ei peaks kindlasti vastutama ainult kultuurivaldkond. Võimalik oleks ka institutsiooni mõiste ümberhindamine ja seeläbi institutsioonide minimeerimine- igat organiseeritud tegevust ei tarvitse alati juriidilise isikuna registreerida ega ka institutsioonina määratleda. Ressursse jaotavate institutsioonide mitmekesisus tuleks siiski kasuks.</span><br /><br /><span style="font-family:arial;">Utoopilisest ideetasandist käegakatsutavasse olevikku tulles peab tõdema, et institutsioonitüüpidest olulisem on asjade toimimine, mille eest seisavad inimesed. Vaja oleks elavdada kunsti rahvusvahelist liikumist ja kohapealset kunstielu, vabaneda lõputust tunnustuse ihast, mis on omane kapitalistlikule tarbimisühiskonnale, millega kunst end vastandab, alludes sellega tegelikult ühiskonna reeglitele. „Rahvusvahelisele tribüünile“ jõudmisega kaasnev elitarism (sh elitaristlikud ihad), hierarhia moodustumine ja ressursside märkimisväärselt ebavõrdne jagunemine mõjub kunstielule kokkuvõttes kahjustavalt. Küsimus ei ole nt kaasaegse kunsti keskuse ebaadekvaatses toimimises, vaid mitmekesisuse puudumises. Võimalik, et probleem on kunstnikkonna ühekülgsuses ja kuraatorite vähesuses.</span><br /><br /><span style="font-family:arial;">Möntmann`i poolt viidatud „vaba“ struktuuriga institutsiooni tüüpi ettevõtmisi on Eestis algatatud mitmeid. Naljakal kombel kajastavad neist mõningatele kuuluvad modernismile viitavad nimed (tehas, katel, vabrik, linnak, jne) institutsiooni-iha modernistlikku iseloomu. Sektantlikult kindlate tunnustega alternatiiviks on Non Grata, millel peaks olema välja kujunenud autonoomne rahvusvaheline suhtevõrgustik. Levinud on klisheed, et kui vabrikus lastakse tümakat, siis nongratalased vehivad seasisikonnaga. Võib öelda küll, et teatud osa kunstnike ühendusi ei toimi kunsti-institutsioonidena, vaid on kindlate subkultuuride konsumeristlikud mänguväljakud. Kindlasti on aga puudu julgetest kuraatoritest, kes tunneksid aktiivset huvi võimalikult mitmekesiste kunstnike tegevuse vastu, tegeleksid suhtevõrgustike loomisega ja astuksid välja „kunsti“ tavapärasest raamistikust.</span><br /><br /></div>tanelhttp://www.blogger.com/profile/15901679183628063401noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8348629451728473362.post-71661299661512483862009-12-14T08:05:00.001-08:002009-12-14T08:10:34.790-08:00<div style="text-align: center;"><a href="http://paber.ekspress.ee/viewdoc/90C16DEFF1677E0CC225767A005644BB"><br /></a></div><div style="text-align: justify;"><div style="text-align: center;"><a href="http://paber.ekspress.ee/viewdoc/90C16DEFF1677E0CC225767A005644BB"><br /><span style="font-family: arial;">Kirjutan Eesti Ekspressis oma teekonnast EKA-sse ja kunstist üldse.</span></a><br /><br /><span style="font-family: arial;">Toimetamata tekst on aga hoopis selline:</span><br /></div><br /><div style="text-align: center;"><span style="font-family: arial;">------</span><br /></div><br /><span style="font-family: arial;">Mina ei sattunud Kunstiakadeemiasse sugugi lihtsalt. Selleks pidin ma kümme aastat tagasi Tartust ära minema ja asuma Tallinnas õigusteadust õppima, 21 aastaselt täiskohaga kolmeks aastaks kindlustusfirmasse tööle minema, täieliku enesest võõrandumise vältimiseks kirjutama hakkama, korraks Tartusse tagasi tulema, et filosoofiat õppida, selle siis pooleli jätma, et hakata midagi asjalikku peale omandatud juuraharidusega, seekord siis advokaadina, ja pärast mõningaid aastaid aru saama, et kõige viimane punkt enne seda, mida ma kogu aeg olen taga ajanud, on kunst. Jaan Toomiku juhitud interdistsiplinaarsete kunstide õppetooli magistrantuuri astudes käisin magistriprojektina välja erinevatest töödest, näitustest ja sündmustest koosneva tegevusprotsessi, mis püüdleb teatava iseolemise või ühtsuse poole ja kulmineerub selle ühtsuse saavutamise või mittesaavutamise esitusega. Sellise otsiva liikumisena kujutasin ma tollal ette Kunstiakadeemias õppimist või põhitegevusena kunstiga tegelemist ja umbes sarnane protsess praegu kestabki. Ma ei usu, et see kunagi lõppeda võiks. Kunst seisnebki liikumises, vähemalt minu arvates.</span><br /><br /><span style="font-family: arial;">Institutsionaalsus on kunsti puhul terava küsimärgi alla seatud. Institutsioonidega kaasnev konkreetsus ja piiritletus on elutegevuse arenemise suhtes tihtilugu liiga nurgeline. Institutsioonid on nagu bambusetihnikusse raiutud lagendikud, mis lubavad meil kättesaamatusse kohta siseneda aga väljendavad sealjuures oma traumaatilist olemust ja meie väljavaadete piiratust. Omast kogemusest teiste õppeasutustega võin öelda, et Kunstiakadeemia on piisavalt läbipaistev keskkond selleks, et märgata, kust kulgevad institutsiooni formaalsed raamid- need on aga hoopis midagi muud kui imperatiivsed ja pimestavad kivimüürid. Need viimased teenivad tänapäeval varjamatult suure haridus-business`i huve, püüdes tõsimeeli veenvalt mõjuda. Õnneks on Kunstiakadeemia väljaspool süsteemi, milles üliõpilaskonna hariduslikud ja intellektuaalsed huvid on teadvustamata ja maneerlikud, ja milles haridusasutused hoolivad oma tudengitest sama palju kui pangad ja meelelahutusäri oma laenutoodete, õlle ja lugematute tarbimispakettidega. Ma ei räägiks seda, kui ma ei teaks vastutavatel kohtadel töötavaid inimesi, kes on oma hariduse omandanud kiretult spikerdades aga sealjuures aktiivset üliõpilaselu viljeledes. Õppejõu ja õpilase vaheline intensiivne ja vahetu suhe on üks EKA eripära, millest ma juba ammu kuulsin, ja mida ma praegu täiesti ainuõigeks ja hädavajalikuks pean. EKA-s on raske midagi teeselda ja ennast varjata- mitte kellelgi ei tohiks seal olla pääsu iseenda valvsa silma eest.</span><br /><br /><span style="font-family: arial;">Kaasaegse kunsti puhul kerkib aegajalt üles küsimus, mismoodi on üldse võimalik õpetada (järelikult ka õppida) kunsti, mille olemus ei ole juba ammu enesestmõistetav ega taandatav kindlatele tehnikatele. Mõistagi, saab see küsimus tekkida pärast märkimisväärset õppimist. Samas on selge, et kui läbi kunsti võib tegeleda kõigega, isegi sellise määrani, kus tuleb kunsti enese olemasolu arvelt kunsti enese jaoks ruumi vabastada, tuleb õppida ja õpetada absoluutselt kõike, mis võimalik. Omast kogemusest võin öelda, et kunsti abil olen ma jõudnud paljudele asjadele- ka õigusele- lähemale kui enne. Asi on mõtteviisis ja erinevates humanitaarvalla distsipliinides, mis „hakkavad tööle“ just kunsti keskel. Näib, et kunsti mõiste külvab Eesti ühiskonnas segadust ja selle mõistmine on umbes sajandivanune. Tänaseni seisavad üksteisest eraldi näiteks kunst ja kirjandus, mille asjaosalised üksteise tegemistest eriti midagi ei tea. Selline, esmapilgul paratamatu lahtritesse jagunemine hoiab kunsti üsna kindla tähendusvälja raamides. Oleks hea, kui Kunstiakadeemias toimuks selles osas rohkem kollektiivset tegevust- vähemalt diskussiooni tasandil. Seni vastavaid arutelusid korraldatud igaaastasel Kunstiteaduse instituudi (KTI) talvefoorumil, samuti on seda teinud mõned teised akadeemiast eraldiseisvad grupid.</span><br /><br /><span style="font-family: arial;">Interdistsiplinaarsuse huvides on Kunstiakadeemia puhul eriti oluline koostöö teiste ülikoolidega, et tudengitel oleks täielik avatus kõikidele võimalustele humanitaarvaldkonnas ja mujalgi. Teiselt poolt võiks Kunstiakadeemia ja teisedki institutsioonid, liikumised või isikud olla avatud võõrastele suundadele, et kunsti näol saaks eri teadusharude vahele tekkida eksperimentaalne ruum, mis oleks autentne alternatiiv teaduse püüetele end turundusliku loogika abil populariseerida.</span><br /><br /><span style="font-family: arial;">Muidugi on kunstil ja akadeemial lõputu hulk erinevaid omadusi, eesmärke ja nägusid. Kindlasti ei peaks haridusasutus tegelema poliitikaga, vaid sisaldama hoopis potentsiaali kõikvõimalikes suundades liikumiseks. Eks tema üldine ilme kujunebki selle käigus. Minule näiteks tundub, et Kunstiakadeemial on küljes teatav modernismi hõng. Samas on kaasaegne kunst midagi sellist, millel pole ei lõhna, värvi ega maitset, ja kui vaja, siis ei ole seda isegi olemas- samas sobib ta kandma ükskõik, missuguseid aroome, kasvõi modernismi omi.</span><br /></div>tanelhttp://www.blogger.com/profile/15901679183628063401noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-8348629451728473362.post-70492629517615629292009-11-04T02:23:00.000-08:002009-11-04T02:52:02.052-08:00Miguel Barcelo, Francois Augieres<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhKfGgCH9RrCBd4hFoZgXfrYv-srtx3ZfraXo2jEUfIkjE5wqB2_347rilTOydWEsIrZv3H9rfVOMqQjzmF_IFU-d4jOeFu4vQfpXe40aPk3Ybk5pgAbV-oQ85h3CqmUyt5wv-hGuAYCYcJ/s1600-h/DSC_0059.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 213px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhKfGgCH9RrCBd4hFoZgXfrYv-srtx3ZfraXo2jEUfIkjE5wqB2_347rilTOydWEsIrZv3H9rfVOMqQjzmF_IFU-d4jOeFu4vQfpXe40aPk3Ybk5pgAbV-oQ85h3CqmUyt5wv-hGuAYCYcJ/s320/DSC_0059.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5400199019647763698" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjTCgoG3ACigCHa7xxq7eHNgwAK6BRu3-AQCPcwwflO41dmuG1k5IDUd4w7TlxlyspEVbyGuMTPslXA1-aE26fgsByC9hi9s4DJblFjbpjd91qKYI0rz1VPsTuj0LTeOUYcpKnPqBXgk5xE/s1600-h/DSC_0060.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 213px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjTCgoG3ACigCHa7xxq7eHNgwAK6BRu3-AQCPcwwflO41dmuG1k5IDUd4w7TlxlyspEVbyGuMTPslXA1-aE26fgsByC9hi9s4DJblFjbpjd91qKYI0rz1VPsTuj0LTeOUYcpKnPqBXgk5xE/s320/DSC_0060.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5400198582261116418" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiEDogrsLrmRtdMrZJ7xMiBOMTWQOzPyTaofVD7VczwmP1lMwxpsXeamBIj4_BY16M_EyNn1mb1hr1dqhGk_RnmAMSRUHsiFCwdX6caBZhX4YyGpBBcUJrfJksetdP_FXStK5kwaEkM1NxU/s1600-h/DSC_0061.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 213px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiEDogrsLrmRtdMrZJ7xMiBOMTWQOzPyTaofVD7VczwmP1lMwxpsXeamBIj4_BY16M_EyNn1mb1hr1dqhGk_RnmAMSRUHsiFCwdX6caBZhX4YyGpBBcUJrfJksetdP_FXStK5kwaEkM1NxU/s320/DSC_0061.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5400198304776201778" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg7OgU76NChYRXQvF7S2YM74L58Uw6vVhPbihmiba79tjsPHzu1uLFjcCAybEdlYETaHJgygzUZPdcfR9AEW6Cb1JwEsPosP0yZTalvGV2PqdHOqYGnVWyortgC2sblu-GksaGX3BTf8Pfl/s1600-h/DSC_0062.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 213px; height: 320px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg7OgU76NChYRXQvF7S2YM74L58Uw6vVhPbihmiba79tjsPHzu1uLFjcCAybEdlYETaHJgygzUZPdcfR9AEW6Cb1JwEsPosP0yZTalvGV2PqdHOqYGnVWyortgC2sblu-GksaGX3BTf8Pfl/s320/DSC_0062.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5400198031338562754" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgMoOlN2Q8dPRkUWDk5IGhLzhlZpzikXYW_3aIPRWTawHbOdqIvBFExVLbzmbjrs7_hH1GTdLcrGGlqO4pdcjwSTQU8ljcUGGgtzWJQkI3CDI5hxe-0NreUJlcXGjcJ1IyGAHrxxXQbpzPd/s1600-h/DSC_0063.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 213px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgMoOlN2Q8dPRkUWDk5IGhLzhlZpzikXYW_3aIPRWTawHbOdqIvBFExVLbzmbjrs7_hH1GTdLcrGGlqO4pdcjwSTQU8ljcUGGgtzWJQkI3CDI5hxe-0NreUJlcXGjcJ1IyGAHrxxXQbpzPd/s320/DSC_0063.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5400197810969453394" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgHQas3T1nAA4bIuofU5xEQIXf21bunsYyJAiMqlcZ1HWVaR7g0cmZ8TCGpe4UOUQGftVgUWGgjtToGwJuZQDC5bLEMRhYsNsDW7AKB_xxogjrBtd4t_jNI8tvl6NQqMqTNRnWUNiXARcdR/s1600-h/DSC_0065.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 213px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgHQas3T1nAA4bIuofU5xEQIXf21bunsYyJAiMqlcZ1HWVaR7g0cmZ8TCGpe4UOUQGftVgUWGgjtToGwJuZQDC5bLEMRhYsNsDW7AKB_xxogjrBtd4t_jNI8tvl6NQqMqTNRnWUNiXARcdR/s320/DSC_0065.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5400197521931566930" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgswYxbllMF7yaAj5ISIFQYwnZ7-r0UYTdR_awI3BmzNt9qnxR9cjhU-6Zh5CY4sdWMzpyIsya86U7h9Cry11sJStteHFBVLqsCEags1GMoRwc_OVPnS4FbkGdt3E6L7eM8iJC1pVLnkPuk/s1600-h/DSC_0066.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 213px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgswYxbllMF7yaAj5ISIFQYwnZ7-r0UYTdR_awI3BmzNt9qnxR9cjhU-6Zh5CY4sdWMzpyIsya86U7h9Cry11sJStteHFBVLqsCEags1GMoRwc_OVPnS4FbkGdt3E6L7eM8iJC1pVLnkPuk/s320/DSC_0066.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5400197349238566594" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjJVpFsNTaGHURmKpEPFKZSLvufepj8uIa9NgpCCTZgo9HWVkMLkx9Tnrioc-mVcc7QH0bPMrCGeR8J1F5hbV4QQZThrACSEhbL3BUJ6YC8E_B9qN0l5yxSYJkgTQdTEnVYCFkET6DVk451/s1600-h/DSC_0068.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 213px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjJVpFsNTaGHURmKpEPFKZSLvufepj8uIa9NgpCCTZgo9HWVkMLkx9Tnrioc-mVcc7QH0bPMrCGeR8J1F5hbV4QQZThrACSEhbL3BUJ6YC8E_B9qN0l5yxSYJkgTQdTEnVYCFkET6DVk451/s320/DSC_0068.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5400197158282253906" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjiqFSuserv4XSTp8qqh48nflfbN65kDz3m9bwXROABJkoreoO3gKcIGZVFlomwpSmHEzZbX-u5RY_imMP9mmVol3Arkjuun7rm0QFiYnHMe-o2XgoJNPVKg5gkOwGUwWW-hCjM9vrOM07l/s1600-h/DSC_0071.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 213px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjiqFSuserv4XSTp8qqh48nflfbN65kDz3m9bwXROABJkoreoO3gKcIGZVFlomwpSmHEzZbX-u5RY_imMP9mmVol3Arkjuun7rm0QFiYnHMe-o2XgoJNPVKg5gkOwGUwWW-hCjM9vrOM07l/s320/DSC_0071.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5400196967310802530" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiUSd62z1PoAT-SC03e7JY7E38vaL4-jFFhrrfXgahGFyrNzx302_INAcwUeDDyGRyX3N57QbHmrdefu_Fllc9EYCbKe4mh_fe7wC9gkUFClwc6a2cY5Nz83Y_i3sKguAMlHsVtCax0Ldfs/s1600-h/DSC_0072.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 213px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiUSd62z1PoAT-SC03e7JY7E38vaL4-jFFhrrfXgahGFyrNzx302_INAcwUeDDyGRyX3N57QbHmrdefu_Fllc9EYCbKe4mh_fe7wC9gkUFClwc6a2cY5Nz83Y_i3sKguAMlHsVtCax0Ldfs/s320/DSC_0072.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5400196649876082418" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg8cyxV4iRGcae82ORqb7mcnXjRnlcKNImYHwBHsZVF1L5_etSLQ6kX3JRH9KlJwTZV4y92m9-MAyMrEhK64E1kE5SVgQApvcZrjXJxvlAZj41_0UzXfB6oKNrtsUKcy49_w0acTy_GkzJQ/s1600-h/DSC_0073.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 213px; height: 320px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg8cyxV4iRGcae82ORqb7mcnXjRnlcKNImYHwBHsZVF1L5_etSLQ6kX3JRH9KlJwTZV4y92m9-MAyMrEhK64E1kE5SVgQApvcZrjXJxvlAZj41_0UzXfB6oKNrtsUKcy49_w0acTy_GkzJQ/s320/DSC_0073.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5400195279079885714" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi4wg2CZqGLUHcXxZOlnUKYaolkl39CzWb8ch6BwbglHKpp8XTRdP6TEcmxkzlUZH11MHJ9kqj8n1DNzdiCVyMqr2M7aMP1XTEXqL0kh2Z_iSzaW9tz0lOpChvhygVrnYwJcmuM_LsnOZWh/s1600-h/DSC_0074.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 213px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi4wg2CZqGLUHcXxZOlnUKYaolkl39CzWb8ch6BwbglHKpp8XTRdP6TEcmxkzlUZH11MHJ9kqj8n1DNzdiCVyMqr2M7aMP1XTEXqL0kh2Z_iSzaW9tz0lOpChvhygVrnYwJcmuM_LsnOZWh/s320/DSC_0074.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5400192868668305874" border="0" /></a>tanelhttp://www.blogger.com/profile/15901679183628063401noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8348629451728473362.post-76550981488398563702009-11-04T02:15:00.000-08:002009-11-04T02:23:49.600-08:00<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiVSWAaSLkMyAYZQhFYckWe8Y4JPBZzRB7Yw87EBvtlKDsCQD6E8pmkz0JFntJMAHF9nAhTIOUJXOFEYoG9n-WYj0WIZ8JKefI-LGL_abBe5yhP1k7ly1khMgR8sssPnE7FeNBPNowvCK_L/s1600-h/DSC_0076.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 213px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiVSWAaSLkMyAYZQhFYckWe8Y4JPBZzRB7Yw87EBvtlKDsCQD6E8pmkz0JFntJMAHF9nAhTIOUJXOFEYoG9n-WYj0WIZ8JKefI-LGL_abBe5yhP1k7ly1khMgR8sssPnE7FeNBPNowvCK_L/s320/DSC_0076.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5400191662479104898" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjzZQlsjInfZR5qtIabVk0CiX78xdM7WihAXzHJmFHjNowjurGRW7eccck835y0ra1rZs7zBKr32ZYAc23cKEHHW4tQPqLd1q_HHVE2t1VCVZ1M9BnXle46NUccZzulUV85tEIoDTv3CB9Z/s1600-h/DSC_0077.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 213px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjzZQlsjInfZR5qtIabVk0CiX78xdM7WihAXzHJmFHjNowjurGRW7eccck835y0ra1rZs7zBKr32ZYAc23cKEHHW4tQPqLd1q_HHVE2t1VCVZ1M9BnXle46NUccZzulUV85tEIoDTv3CB9Z/s320/DSC_0077.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5400191451841053458" border="0" /></a><br /><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhvN5Nw1teE9WVhuylgZPEtezG6g-Wz1n_Bi121KG5sr4HLQtWGhVsVY6LEDRs8fBqgPYxkRNFjv3uJ0qHzc5RW5ZVM49YdSKLBPkFyhA5ExxXOkBoFFphq3qa5i9ORYfQU0jSdJPLn9wRo/s1600-h/DSC_0078.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 213px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhvN5Nw1teE9WVhuylgZPEtezG6g-Wz1n_Bi121KG5sr4HLQtWGhVsVY6LEDRs8fBqgPYxkRNFjv3uJ0qHzc5RW5ZVM49YdSKLBPkFyhA5ExxXOkBoFFphq3qa5i9ORYfQU0jSdJPLn9wRo/s320/DSC_0078.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5400190706313374482" border="0" /></a><span style="font-family: arial;font-size:85%;" >üks huvitav urbanistika-alane psühhogeograafia ja eksperimentaalteaduse projekt<br /></span></div><div style="text-align: center;"><span style="font-family: arial;font-size:85%;" >linnad, kohad ja taimed</span><br /><br /></div>tanelhttp://www.blogger.com/profile/15901679183628063401noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8348629451728473362.post-79847969601722560062009-11-04T01:37:00.000-08:002009-11-04T02:14:31.840-08:00Franziska & Lois Weinberger<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi5KYMzvSERsVXmwW9HmRZSLlI6Vtzie7yhrZ0Ta_3ArDDe_OK1rxyIehfSobmxlbMXvezm-WSZ-L1U_aLeapJM7WInIPZCkjkb8HoV508OCgmP1I81lEzZ0ZwzX1sNy85lJpC33TsAwgkR/s1600-h/DSC_0166.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 213px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi5KYMzvSERsVXmwW9HmRZSLlI6Vtzie7yhrZ0Ta_3ArDDe_OK1rxyIehfSobmxlbMXvezm-WSZ-L1U_aLeapJM7WInIPZCkjkb8HoV508OCgmP1I81lEzZ0ZwzX1sNy85lJpC33TsAwgkR/s320/DSC_0166.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5400185548264725570" border="0" /></a><br /><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjNN78PRlqL09q4wXUl71RiqiAIF5f-5asoqDCpxC0ufHf1l0h6HoPQTm0sVQgxzeqPH1g303iH0yloPxIudqfswlMHTgaskP5JVmar9-Hn_e2Y1Frx8Woq6J9ikTCEf_T8d7Nlmkn6CYbk/s1600-h/DSC_0164.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 213px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjNN78PRlqL09q4wXUl71RiqiAIF5f-5asoqDCpxC0ufHf1l0h6HoPQTm0sVQgxzeqPH1g303iH0yloPxIudqfswlMHTgaskP5JVmar9-Hn_e2Y1Frx8Woq6J9ikTCEf_T8d7Nlmkn6CYbk/s320/DSC_0164.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5400185267671031090" border="0" /></a><span style="font-family: arial;font-size:85%;" >home-woodoo</span><span style="font-family: arial;font-size:85%;" >- kui kartulile kana suled külge panna, arvab tõbras, et see on saak</span><br /></div><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjZx05QijgpIq4ZgrJlQD5b0RNbZxS41jk19OpTWA8H0mPp6DPyg4eoJSmJV_Y1qVVCmMZaoO3DjnWGqoswgAcXPOoSJ12W_l1KcBp7sHJyCLTqYIO1NX72zAz3O_67R8HisCvzYbgwRBk9/s1600-h/DSC_0171.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 213px; height: 320px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjZx05QijgpIq4ZgrJlQD5b0RNbZxS41jk19OpTWA8H0mPp6DPyg4eoJSmJV_Y1qVVCmMZaoO3DjnWGqoswgAcXPOoSJ12W_l1KcBp7sHJyCLTqYIO1NX72zAz3O_67R8HisCvzYbgwRBk9/s320/DSC_0171.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5400184954307141138" border="0" /></a><br /><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgStZ_rAOCPzuaxJA8x59HQKOFQDlABKstd1e0BD-RSEvhPABaJZ-p0ByjT7XL5WH0KHClN7CF2jVxas7XYSCmLcoUfbabX_Yvq-p5MU9MAGt0rjoHSgFarBY-G5HaUzeYjnhb31O2Gjp_o/s1600-h/DSC_0174.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 213px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgStZ_rAOCPzuaxJA8x59HQKOFQDlABKstd1e0BD-RSEvhPABaJZ-p0ByjT7XL5WH0KHClN7CF2jVxas7XYSCmLcoUfbabX_Yvq-p5MU9MAGt0rjoHSgFarBY-G5HaUzeYjnhb31O2Gjp_o/s320/DSC_0174.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5400184306871012898" border="0" /></a><span style="font-size:85%;"><span style="font-family: arial;">vapustav äratundmine</span></span><br /></div><br /><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhuJ4_s0DutFOLEEUwlHYCHIuaJf9qbat78Bp-4rhrPLNQoqWfBDbUe7KQMRs9YgBM8Kzt-l8uqRH-oJDa5hEm6XtxZ_y-Q3kMYHhGZaSkfYpLcSWKsQ2ueheYdyEZIjWRGYtZScCzIhA8k/s1600-h/DSC_0177.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 213px; height: 320px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhuJ4_s0DutFOLEEUwlHYCHIuaJf9qbat78Bp-4rhrPLNQoqWfBDbUe7KQMRs9YgBM8Kzt-l8uqRH-oJDa5hEm6XtxZ_y-Q3kMYHhGZaSkfYpLcSWKsQ2ueheYdyEZIjWRGYtZScCzIhA8k/s320/DSC_0177.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5400184115666386818" border="0" /></a><span style="font-size:85%;"><span style="font-family: arial;">palveraamat</span></span><br /><br /></div><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiF6rvP82750wvZYPLkggLfN0jwe8M1ExI2h_ezxKUqLJVZnZubyzawcrGJUbG4t8cPGCUUwTeRv_2xf6xZ9KlPDkWAo-zoKrJDtg2BFXsuuNw4fF7kWYbERK3T2vvaC8IIfoqxfWz8_Ogj/s1600-h/DSC_0178.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 213px; height: 320px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiF6rvP82750wvZYPLkggLfN0jwe8M1ExI2h_ezxKUqLJVZnZubyzawcrGJUbG4t8cPGCUUwTeRv_2xf6xZ9KlPDkWAo-zoKrJDtg2BFXsuuNw4fF7kWYbERK3T2vvaC8IIfoqxfWz8_Ogj/s320/DSC_0178.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5400183866004041250" border="0" /></a><span style="font-size:85%;"><span style="font-family: arial;">lindude pilvelõhkuja</span></span><br /><br /></div><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjJKzuWD9sXQyCguL1hJGhwELsfxWfrfZu_6mGoSQxAvKUCe2doUPWMANuI_kfE9J1Y4FotPUDeV7LQjnDgmsN6Nk4fP2blAUyVSU23F-I2ZtLaZEIMZlDM4YrfvDhTssHfy5ODTSUeEXrq/s1600-h/DSC_0179.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 213px; height: 320px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjJKzuWD9sXQyCguL1hJGhwELsfxWfrfZu_6mGoSQxAvKUCe2doUPWMANuI_kfE9J1Y4FotPUDeV7LQjnDgmsN6Nk4fP2blAUyVSU23F-I2ZtLaZEIMZlDM4YrfvDhTssHfy5ODTSUeEXrq/s320/DSC_0179.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5400183656216352258" border="0" /></a><span style="font-family: arial;font-size:85%;" ><br />puuseen, tutt</span><br /><br /></div><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj4AGzQpMY1HWBTTiN_V7W2QXhN_FGg2-_5DdhNNMrgNF-IzxseCcU-nxRVbDWRQsYbgjfpLXPkzT0XzU-glpbSrFzUkcj9G-22ETWcsE6IczsvLNBTz32YiFJPUJryBQDySg-qOJy8Yz7p/s1600-h/DSC_0181.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 213px; height: 320px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj4AGzQpMY1HWBTTiN_V7W2QXhN_FGg2-_5DdhNNMrgNF-IzxseCcU-nxRVbDWRQsYbgjfpLXPkzT0XzU-glpbSrFzUkcj9G-22ETWcsE6IczsvLNBTz32YiFJPUJryBQDySg-qOJy8Yz7p/s320/DSC_0181.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5400183451419010866" border="0" /></a><span style="font-family: arial;font-size:85%;" >sarkofaag</span><br /><br /></div><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjldL2PjD92AobJWxxLCGWhGckMCECW2OJhZN4TqL39IqqJ43NFgFoabykRvU3dVcItqD45YpdP9lB_XdK4h4cvsjqTSpbIq4Pj9LvqcIdk0g4GAJxtmsjXUI7uwjxDynWqjlUrEsbqy-OH/s1600-h/DSC_0182.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 213px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjldL2PjD92AobJWxxLCGWhGckMCECW2OJhZN4TqL39IqqJ43NFgFoabykRvU3dVcItqD45YpdP9lB_XdK4h4cvsjqTSpbIq4Pj9LvqcIdk0g4GAJxtmsjXUI7uwjxDynWqjlUrEsbqy-OH/s320/DSC_0182.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5400183258499147506" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhiK0AzgIzSW1O1x17Tf3mUBXn-gzZw6jp3ouW40wcHkQOooAGDwawZzl4dI0IMP_vpb1xxkJ4eQXe2HCo-akNetalmC4JlYWvCuGvegZNh5EDlyoh0PDzK7Ge41S6T2aMs9wKkGZMFLDO_/s1600-h/DSC_0185.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 213px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhiK0AzgIzSW1O1x17Tf3mUBXn-gzZw6jp3ouW40wcHkQOooAGDwawZzl4dI0IMP_vpb1xxkJ4eQXe2HCo-akNetalmC4JlYWvCuGvegZNh5EDlyoh0PDzK7Ge41S6T2aMs9wKkGZMFLDO_/s320/DSC_0185.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5400183075404644114" border="0" /></a><br /><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh71dAGIry-206K_6GAQw968sp7NkFGSTMFR6nBIbFirwKVsa68yVsoKdLaEEzyxSzPfjl5SzF4Cb1VKFLmiu5XHTLSLo5wW5hjiZ5U5D9PvRk_1yriRaBAqnocvgLH_jpvCOb7-dJK6xiW/s1600-h/DSC_0186.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 213px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh71dAGIry-206K_6GAQw968sp7NkFGSTMFR6nBIbFirwKVsa68yVsoKdLaEEzyxSzPfjl5SzF4Cb1VKFLmiu5XHTLSLo5wW5hjiZ5U5D9PvRk_1yriRaBAqnocvgLH_jpvCOb7-dJK6xiW/s320/DSC_0186.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5400182923735382658" border="0" /></a><span style="font-family: arial;font-size:85%;" >nagu puujalaga katk või halltõbi</span><br /><br /></div><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgASqDOj0khFN_3CyfJZj0uoy4HHDK9prmNK8mtALK2NyUCXcb6nSpKFeQ-RCPIwZVd58P6IHyzJKEzUoSsOQG1INqzdKOKjE0LvisOvUWGYKDNU_FWJK5hyfbx7Yt1lsxNn2d5NhG1TNND/s1600-h/DSC_0187.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 213px; height: 320px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgASqDOj0khFN_3CyfJZj0uoy4HHDK9prmNK8mtALK2NyUCXcb6nSpKFeQ-RCPIwZVd58P6IHyzJKEzUoSsOQG1INqzdKOKjE0LvisOvUWGYKDNU_FWJK5hyfbx7Yt1lsxNn2d5NhG1TNND/s320/DSC_0187.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5400182748869046402" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiZ0lpywVPffbLyzV54iQN5QefUooyWFO6hSeFbYFlkaQDL_hDiFgv44FpiTEBs_3rxMPONb4_Z6VS7pF4QrRxMIU91LxZ406bvw24JXl6BKXa1gPsAoTahpXZcDs7kTl0rGeAiRWVJEnnD/s1600-h/DSC_0188.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 213px; height: 320px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiZ0lpywVPffbLyzV54iQN5QefUooyWFO6hSeFbYFlkaQDL_hDiFgv44FpiTEBs_3rxMPONb4_Z6VS7pF4QrRxMIU91LxZ406bvw24JXl6BKXa1gPsAoTahpXZcDs7kTl0rGeAiRWVJEnnD/s320/DSC_0188.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5400182550535313026" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgmNNnC2r9AVhDM3gRRLS2WBAJtClfwxHmMM7kEPyPSvYXde2LrWkub4FVR3SaqlUVXFWvGfK9hmx1_ho_cKCE7N-5rQwlDnAAyfG0TGJSEDcoqHuFEmQfH2-YhoXrfufUmffOgHS8-DxrH/s1600-h/DSC_0189.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 213px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgmNNnC2r9AVhDM3gRRLS2WBAJtClfwxHmMM7kEPyPSvYXde2LrWkub4FVR3SaqlUVXFWvGfK9hmx1_ho_cKCE7N-5rQwlDnAAyfG0TGJSEDcoqHuFEmQfH2-YhoXrfufUmffOgHS8-DxrH/s320/DSC_0189.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5400182373680651538" border="0" /></a><br /><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjmQwTXQqqyZpnlacnkZ2LGPrjGrSosCyec2RR16pj6op75ftmIdFVfE3SsWjKBIXTHFhcDFZ5pErVUxyr77v-diHyw7mypkQzWTF19axD1BC2t9ljVbZsef8-pHHNQwe6CTEj1YeiYXHVI/s1600-h/DSC_0195.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 213px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjmQwTXQqqyZpnlacnkZ2LGPrjGrSosCyec2RR16pj6op75ftmIdFVfE3SsWjKBIXTHFhcDFZ5pErVUxyr77v-diHyw7mypkQzWTF19axD1BC2t9ljVbZsef8-pHHNQwe6CTEj1YeiYXHVI/s320/DSC_0195.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5400181511174925474" border="0" /></a><span style="font-size:85%;"><br /><span style="font-family: arial;">ront, mis on nagu hunt</span></span><br /><br /></div><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiyDEQs8zF1fCzjUdqifHuBVEL-Hayvg2P462nkV7moVEWmPuXEgG_jTvnQfadZbxHgd5ikia9K0ucjSafFwl3SdUO0a4H-k_T0DM0Jne99Vc6HXXBiLNKN_3T1MeN5yVMOPDLRjfv82qig/s1600-h/DSC_0196.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 213px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiyDEQs8zF1fCzjUdqifHuBVEL-Hayvg2P462nkV7moVEWmPuXEgG_jTvnQfadZbxHgd5ikia9K0ucjSafFwl3SdUO0a4H-k_T0DM0Jne99Vc6HXXBiLNKN_3T1MeN5yVMOPDLRjfv82qig/s320/DSC_0196.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5400181199067544082" border="0" /></a><span style="font-size:85%;"><span style="font-family: arial;">seesama ront ja veel mõni</span></span><br /></div><br /><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiZNBr7ENAMmQ3DSctNyDm_6vny1ZRIWbN11c-CcrvWUHS8OMRE1iUgJyGiQlNbBjJkwtGY2cFGni3M6XTFBCFmOWKL4XuFqgK_3Mf8jLICsQAypjy1UJ3Vto1IcO-nE1ZQRUqNN7WpPfGf/s1600-h/DSC_0199.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 213px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiZNBr7ENAMmQ3DSctNyDm_6vny1ZRIWbN11c-CcrvWUHS8OMRE1iUgJyGiQlNbBjJkwtGY2cFGni3M6XTFBCFmOWKL4XuFqgK_3Mf8jLICsQAypjy1UJ3Vto1IcO-nE1ZQRUqNN7WpPfGf/s320/DSC_0199.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5400180986709558546" border="0" /></a><span style="font-family: arial;font-size:85%;" >põdranott<br /></span><br /></div><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhgtvvi7r9HV-4sfGoCHSC4S_ek3GqXkKtc_DFhUUmFtICafk9Q8koaTHT6jN9C2oNMGlWAv0XaJrNMZuUhkNvU1uylBzWNzruk6G7Zu62XTduQtt_Ay5N01M1hRlCYVM6VpYlw9EktsnGu/s1600-h/DSC_0200.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 213px; height: 320px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhgtvvi7r9HV-4sfGoCHSC4S_ek3GqXkKtc_DFhUUmFtICafk9Q8koaTHT6jN9C2oNMGlWAv0XaJrNMZuUhkNvU1uylBzWNzruk6G7Zu62XTduQtt_Ay5N01M1hRlCYVM6VpYlw9EktsnGu/s320/DSC_0200.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5400180636273112370" border="0" /></a><span style="font-size:85%;"><br /></span><div style="text-align: center;"><span style="font-size:85%;"><span style="font-family: arial;">Sellel näitusel tundsin end nagu kodus.</span><br /><a style="font-family: arial;" href="http://www.loisweinberger.net/">Franziska ja Lois Weinberger!</a></span><br /></div>tanelhttp://www.blogger.com/profile/15901679183628063401noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8348629451728473362.post-47200001470592947852009-11-04T01:32:00.000-08:002009-11-04T01:37:55.870-08:00Egiptus<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgbIgsocFEsFjhsAy7yMF0jW0UZqIUlgr3gmlOCSxwgvMzXTYNXlLaqG7uz9ihWsaQ78XL8PZHPtLSoJhh1Ee9k3ixIhtg_TZECbDSJcywBLE00RCnO0s87TehBcvmX3sF0UIlW00iubrOM/s1600-h/DSC_0134.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 213px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgbIgsocFEsFjhsAy7yMF0jW0UZqIUlgr3gmlOCSxwgvMzXTYNXlLaqG7uz9ihWsaQ78XL8PZHPtLSoJhh1Ee9k3ixIhtg_TZECbDSJcywBLE00RCnO0s87TehBcvmX3sF0UIlW00iubrOM/s320/DSC_0134.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5400180100361222994" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjFupRUiwANdJE66i17Q89MUpGVczJy5-dfy-FoOnCv6yJ7WfSXdSgwfSoxso6wybxVngkG56BZX9X9gta5fnReMCzMNlHN_OyegI2lc95a0c8j9at4kdNHtSmSb7CMbCJr1C-gGpPOd21S/s1600-h/DSC_0138.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 213px; height: 320px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjFupRUiwANdJE66i17Q89MUpGVczJy5-dfy-FoOnCv6yJ7WfSXdSgwfSoxso6wybxVngkG56BZX9X9gta5fnReMCzMNlHN_OyegI2lc95a0c8j9at4kdNHtSmSb7CMbCJr1C-gGpPOd21S/s320/DSC_0138.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5400179742258734834" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiJlh5EUJs4jc92yGW3uxWku5OFE6Ldku8WhW4PVQ4btEq7vFMUCiCye9ThWumI4Ea9Ps6Gtab5KBtHkvpHbvUHM5DtolCRsLzC4qHPANqabCgNBq2wLIgJ37VDNUmr3PhaNb72jcQ8Mo9P/s1600-h/DSC_0139.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 213px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiJlh5EUJs4jc92yGW3uxWku5OFE6Ldku8WhW4PVQ4btEq7vFMUCiCye9ThWumI4Ea9Ps6Gtab5KBtHkvpHbvUHM5DtolCRsLzC4qHPANqabCgNBq2wLIgJ37VDNUmr3PhaNb72jcQ8Mo9P/s320/DSC_0139.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5400179478927983554" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgvWta-H7LRXrD1z7lyzejdXqgFpqrkglFAtG_9lHUMWpS0OqZZXWcIiOTTphAv4Vx6eBnj3EQ6e3UvfI-jEd4mZQTY8GnNdMqDvXKpkivch6wg8mQKqzKsTnl6dJTN_u66Fza14JzQ-Spq/s1600-h/DSC_0137.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 213px; height: 320px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgvWta-H7LRXrD1z7lyzejdXqgFpqrkglFAtG_9lHUMWpS0OqZZXWcIiOTTphAv4Vx6eBnj3EQ6e3UvfI-jEd4mZQTY8GnNdMqDvXKpkivch6wg8mQKqzKsTnl6dJTN_u66Fza14JzQ-Spq/s320/DSC_0137.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5400179263516672002" border="0" /></a>tanelhttp://www.blogger.com/profile/15901679183628063401noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8348629451728473362.post-10282243096429039992009-11-04T01:28:00.000-08:002009-11-04T01:32:14.783-08:00Hans-Peter Feldmann, Schattenspiel<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiayQ9UOXXDH9RSTh4qzbItAui6WHiQcbuqWiBdbVkNyQIdAXLzKgrbtY6QoaE918y4_P1lZL7MsKNIn1cZZCoGmgnFFJ2OARg-hS9NngyJB96zvb1QipYy4es8U_4QiZ7ScatqdYgTiy9i/s1600-h/DSC_0097.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 213px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiayQ9UOXXDH9RSTh4qzbItAui6WHiQcbuqWiBdbVkNyQIdAXLzKgrbtY6QoaE918y4_P1lZL7MsKNIn1cZZCoGmgnFFJ2OARg-hS9NngyJB96zvb1QipYy4es8U_4QiZ7ScatqdYgTiy9i/s320/DSC_0097.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5400178282537049074" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEihunq2q5Xaw8XMvUN8bOdSWlvlKEiUTGESHyhKzH6-aIRK9oR9IGebCdtHdgEJR_kbJnoE13yjnilgJOPtziefWT5KkhSYcbFB1vsdAcY4EBNboziUXmkAS6J4XuCuTUhZmc4WQLkZumBM/s1600-h/DSC_0096.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 213px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEihunq2q5Xaw8XMvUN8bOdSWlvlKEiUTGESHyhKzH6-aIRK9oR9IGebCdtHdgEJR_kbJnoE13yjnilgJOPtziefWT5KkhSYcbFB1vsdAcY4EBNboziUXmkAS6J4XuCuTUhZmc4WQLkZumBM/s320/DSC_0096.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5400178055720966850" border="0" /></a><br /><div style="text-align: center; font-family: arial;"><span style="font-size:85%;">"ka nii võib"-mõttearenduse eksponeerimine<br /><br /></span></div>tanelhttp://www.blogger.com/profile/15901679183628063401noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-8348629451728473362.post-32405221382288305362009-11-04T01:23:00.000-08:002009-11-04T01:28:01.572-08:00....<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg9SFCQGDIaMHZGMIpynEDMBZW7Ojo2K0Pill4ORE9xBVQqF94GOdbhpwdkd7Nui7GVGyfWrNgysv04uxkgfPLTwgYvBddG0qr9-aRVFvtA2i2HJUEvWtZtgRG4l-j1eKxB8IjvQSxkSfud/s1600-h/DSC_0094.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 213px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg9SFCQGDIaMHZGMIpynEDMBZW7Ojo2K0Pill4ORE9xBVQqF94GOdbhpwdkd7Nui7GVGyfWrNgysv04uxkgfPLTwgYvBddG0qr9-aRVFvtA2i2HJUEvWtZtgRG4l-j1eKxB8IjvQSxkSfud/s320/DSC_0094.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5400177315156096674" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEicPXai4LyWgpSaLCXTXVl0S9X2LTXzu_kLjP8CpvDuMZV4LYFqQnifJQ2ZsTbAY9QxQJDjeyqjx2A1aoLxb6VxlQaVbiN4Yb-qUFOYOzOgPJf2AhNS4VUU49fOMkoUCqFdn6CZC5cYjESZ/s1600-h/DSC_0090.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 213px; height: 320px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEicPXai4LyWgpSaLCXTXVl0S9X2LTXzu_kLjP8CpvDuMZV4LYFqQnifJQ2ZsTbAY9QxQJDjeyqjx2A1aoLxb6VxlQaVbiN4Yb-qUFOYOzOgPJf2AhNS4VUU49fOMkoUCqFdn6CZC5cYjESZ/s320/DSC_0090.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5400177097447378786" border="0" /></a><br /><div style="text-align: center;"><span style="font-size:85%;"><span style="font-family: arial;">näiteid nupukast kunstist, mis mahub kenasti sõna "huvitav" alla ära</span></span><br /><br /></div>tanelhttp://www.blogger.com/profile/15901679183628063401noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8348629451728473362.post-10019091594477243432009-11-04T01:15:00.000-08:002009-11-04T01:23:39.827-08:00Fiona Tan, "Rise and Fall"<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhmWOzdFpKqmQt3h5_CaN8_ypmwbeTKs1Ur5a97TLbz1T2yWkvw_14dmRwJXGr8xwqM4oC0eWssx0gm70JmdgcrnEWvPv5HvcGDNF3hKit4-doRhPWMFsmv3lLefLgiUJKnPw1s0kSPtanj/s1600-h/DSC_0080.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 213px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhmWOzdFpKqmQt3h5_CaN8_ypmwbeTKs1Ur5a97TLbz1T2yWkvw_14dmRwJXGr8xwqM4oC0eWssx0gm70JmdgcrnEWvPv5HvcGDNF3hKit4-doRhPWMFsmv3lLefLgiUJKnPw1s0kSPtanj/s320/DSC_0080.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5400176411218041986" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhbCzJ55SNpwY-BdlGZzlGzQdnTCsNsmAZx8u05W3n0ou8Wt6Je7jv-PExTVKWiHvKZ6Xbpj0qcakPIoe9fzDDCPoQl5dhBHpO5Q0iu-9Blu1az3kQDBH-U2obZVt4-eQ5HTpWvkpfj_dPh/s1600-h/DSC_0081.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 213px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhbCzJ55SNpwY-BdlGZzlGzQdnTCsNsmAZx8u05W3n0ou8Wt6Je7jv-PExTVKWiHvKZ6Xbpj0qcakPIoe9fzDDCPoQl5dhBHpO5Q0iu-9Blu1az3kQDBH-U2obZVt4-eQ5HTpWvkpfj_dPh/s320/DSC_0081.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5400176242767632146" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg5U5uI_YYJoNgFBg8pnvCJKX-TmyFSh11W0VFmrzOuNjQHyWAjukz0v5Rm91k35jOCX7CPO_0gj-GFh00iBdtsS-od1VaT0XdsB0cVZJQ-4ZZeWIMsQIEGENAyqOa67Vr9zIx9UY6bNKoq/s1600-h/DSC_0082.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 213px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg5U5uI_YYJoNgFBg8pnvCJKX-TmyFSh11W0VFmrzOuNjQHyWAjukz0v5Rm91k35jOCX7CPO_0gj-GFh00iBdtsS-od1VaT0XdsB0cVZJQ-4ZZeWIMsQIEGENAyqOa67Vr9zIx9UY6bNKoq/s320/DSC_0082.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5400175991102372978" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgq78qoEC4IblIolRMjjJEFlC1fUS-y0OmWjfd0BRJMo5gx0rtTjJ1s6Qo_NrwIgy9Uo-Yd7w0ETAkG7DXNfeZU7AVfvJIU3XbWnd0-Emp3H_uNusLM6B6bsy7gaLGB59n3bUDDNbu25W9m/s1600-h/DSC_0083.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 213px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgq78qoEC4IblIolRMjjJEFlC1fUS-y0OmWjfd0BRJMo5gx0rtTjJ1s6Qo_NrwIgy9Uo-Yd7w0ETAkG7DXNfeZU7AVfvJIU3XbWnd0-Emp3H_uNusLM6B6bsy7gaLGB59n3bUDDNbu25W9m/s320/DSC_0083.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5400175252151506498" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEibnR4Hkqs3dv7hQ2ExGmcV7o35V8iglo5BzndT2thmyy0tpf5ReSNeHZYlb9I0wKhh45a4QbEFnoNsl2U0CwT8btnRD52B3s7CUOeiniNJ8XcTMYIHaEwE0iFk4j5gc2APdJy4zH5-cfMP/s1600-h/DSC_0086.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 213px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEibnR4Hkqs3dv7hQ2ExGmcV7o35V8iglo5BzndT2thmyy0tpf5ReSNeHZYlb9I0wKhh45a4QbEFnoNsl2U0CwT8btnRD52B3s7CUOeiniNJ8XcTMYIHaEwE0iFk4j5gc2APdJy4zH5-cfMP/s320/DSC_0086.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5400175043149730578" border="0" /></a><span style="font-size:85%;"><br /></span><div style="text-align: center;"><span style="font-size:85%;"><span style="font-family: arial;">elujõe kulgemine</span></span><br /><br /></div>tanelhttp://www.blogger.com/profile/15901679183628063401noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8348629451728473362.post-16004681312152636382009-11-04T01:00:00.000-08:002009-11-04T01:13:03.739-08:00Põhjamaad, vol 1<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhna8NSQ0qjlos3p_-0X6THwXXGqhIkyJ9pPua2l4unrQ4oMMeQ8cYgGhMi509hSHzVX66A-kK_Hh_AqvKxrlmHy3jP6gQvNG6C1FKnogAnKg2H9PD0yadTmOE9tA1phBjvKyekZeeTLOZj/s1600-h/DSC_0240.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 213px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhna8NSQ0qjlos3p_-0X6THwXXGqhIkyJ9pPua2l4unrQ4oMMeQ8cYgGhMi509hSHzVX66A-kK_Hh_AqvKxrlmHy3jP6gQvNG6C1FKnogAnKg2H9PD0yadTmOE9tA1phBjvKyekZeeTLOZj/s320/DSC_0240.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5400172679768269538" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiR7sWsPwmhGSVusORN2PHFqPRE2k4zZH33I0XmjgDAYYFQn3wcUV8YAGOBFWyXjBiP7WplmyFXOlRtnEcI9iAjZQP_JGF7GHtlHvaZ3p-Vi50ntaTWGNJrHEHlW10FOirvstRbkJKsucg8/s1600-h/DSC_0236.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 213px; height: 320px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiR7sWsPwmhGSVusORN2PHFqPRE2k4zZH33I0XmjgDAYYFQn3wcUV8YAGOBFWyXjBiP7WplmyFXOlRtnEcI9iAjZQP_JGF7GHtlHvaZ3p-Vi50ntaTWGNJrHEHlW10FOirvstRbkJKsucg8/s320/DSC_0236.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5400172487327396898" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhDE2w2_CvOTa4MsmfhD7_YIra2ivfVUcxvfkuZ4wDitgX_M6SyWjlFDIEN4UIGPBsfkvtmtpsAO3fuQAQamK7qxuURRkKHOI8i6fpC6_NDCAtfMtN2RMZkuY-hiiU4wkvgye3F4mZp8syN/s1600-h/DSC_0244.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 213px; height: 320px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhDE2w2_CvOTa4MsmfhD7_YIra2ivfVUcxvfkuZ4wDitgX_M6SyWjlFDIEN4UIGPBsfkvtmtpsAO3fuQAQamK7qxuURRkKHOI8i6fpC6_NDCAtfMtN2RMZkuY-hiiU4wkvgye3F4mZp8syN/s320/DSC_0244.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5400171865096631954" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhKXezuWjHGahLLrs9GqW0Va5O1N7nlMDJYQQTlqPzqncZlw2u_1kDp6XzK6ARDky9L4YTsGfUTkS-H2JNAziSM8klZP7FE5J3gUMZ4Dw-1noHBLdECBVbS9BBjr-7Be7Hv5rxiTyfKOid9/s1600-h/DSC_0242.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 213px; height: 320px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhKXezuWjHGahLLrs9GqW0Va5O1N7nlMDJYQQTlqPzqncZlw2u_1kDp6XzK6ARDky9L4YTsGfUTkS-H2JNAziSM8klZP7FE5J3gUMZ4Dw-1noHBLdECBVbS9BBjr-7Be7Hv5rxiTyfKOid9/s320/DSC_0242.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5400171683746219298" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjGkp4byYniJ9t2kUMDSfwOpUX5vybCmLiqjGAt2qMmoujqNQcg9Ytxi1k132OH6yxIPYhtc2k0gXnMi18c7B84aQqbPEaFg7LoET-eBbtCrBpaWhS7XSolKbugPditX5gKQKjhG9VubA3w/s1600-h/DSC_0247.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 213px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjGkp4byYniJ9t2kUMDSfwOpUX5vybCmLiqjGAt2qMmoujqNQcg9Ytxi1k132OH6yxIPYhtc2k0gXnMi18c7B84aQqbPEaFg7LoET-eBbtCrBpaWhS7XSolKbugPditX5gKQKjhG9VubA3w/s320/DSC_0247.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5400171431284991362" border="0" /></a><br /><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjxPBtdJSO9y9w_RwDlMCzaRIjgTWIvq_XOgqDIHiT3kZwYgAkl8KzbsZP-JVn2l0YwmReep3dy60__WdMHK1Z69_cPHTp80cwuQ4PX49Cye8YG9zBqgWuOOeH_JtwtxQFPGpfAb3YRqAPs/s1600-h/DSC_0248.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 213px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjxPBtdJSO9y9w_RwDlMCzaRIjgTWIvq_XOgqDIHiT3kZwYgAkl8KzbsZP-JVn2l0YwmReep3dy60__WdMHK1Z69_cPHTp80cwuQ4PX49Cye8YG9zBqgWuOOeH_JtwtxQFPGpfAb3YRqAPs/s320/DSC_0248.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5400171190710490578" border="0" /></a><br /><span style="font-size:85%;"><span style="font-family: arial;">"Kodu on see, mille sa maha jätad!"</span><br /></span></div><div style="text-align: center; font-family: arial;"><span style="font-size:85%;">Paljukiidetud põhjamaade paviljonid.<br />Üldmulje: steriilsus, turvalisus, professionaalsus, raha lõhn (tekstimõnu?)<br />ja kodanlikul mõttelaadil põhinevad otsitud traumad<br /></span><br /></div>tanelhttp://www.blogger.com/profile/15901679183628063401noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8348629451728473362.post-91573711397561339922009-11-03T12:51:00.000-08:002009-11-04T01:00:10.616-08:00Austraalia<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj6EkrXkVSvB9kYzGb0apYUAlWzUDP3u4B-dwsVQgN7L_9Zq9_ZtIR19nmN-x4AeJUa2U8dtNKyt2f8ckibwA6u3zNC7Weri5eVsT91k5k_WzsEWsx2_-R4LYi3xS45JYeHAxns-SnhgGj1/s1600-h/DSC_0327.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 213px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj6EkrXkVSvB9kYzGb0apYUAlWzUDP3u4B-dwsVQgN7L_9Zq9_ZtIR19nmN-x4AeJUa2U8dtNKyt2f8ckibwA6u3zNC7Weri5eVsT91k5k_WzsEWsx2_-R4LYi3xS45JYeHAxns-SnhgGj1/s320/DSC_0327.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5400169411808378946" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjekYLeSXnITtTXMfgwchXzN5xGt_PHGvhO9M3PWzz5iJ8UJ2ZVVUHgQu5HywX2g8TEXy3SJcQsNvcVjUrqRrMcgivrMHMcopQV0PBmQQA2WlLQ_FykpDMCHjw3qAl3dv7ufBoEfpI9FQIz/s1600-h/DSC_0329.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 213px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjekYLeSXnITtTXMfgwchXzN5xGt_PHGvhO9M3PWzz5iJ8UJ2ZVVUHgQu5HywX2g8TEXy3SJcQsNvcVjUrqRrMcgivrMHMcopQV0PBmQQA2WlLQ_FykpDMCHjw3qAl3dv7ufBoEfpI9FQIz/s320/DSC_0329.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5399985548420546002" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhDTyGk9FASPUjUjz9rqoeB_pLkFzyXkNVhFFdz8_P8KcIE3jrDrmWO-TdMsZ4fjWf1bwnJDgRmY4LCacxcdHoksbqe0U500Y0B33LEbFUFTrL8n9MuQZUp48nC1op5BphRvNiZ2Jpx5kly/s1600-h/DSC_0318.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 213px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhDTyGk9FASPUjUjz9rqoeB_pLkFzyXkNVhFFdz8_P8KcIE3jrDrmWO-TdMsZ4fjWf1bwnJDgRmY4LCacxcdHoksbqe0U500Y0B33LEbFUFTrL8n9MuQZUp48nC1op5BphRvNiZ2Jpx5kly/s320/DSC_0318.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5399985289252985186" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj5bfDkppaE2AyfOwkFIbGq4w_EiVE_mC4qHaRXyzs_sn0WeQf-b5_t-PHQRoaPKfYEKeI0fQLiUVjg-Z_7f27GLTpoLInUW1jpL1Q9LN3sGwCHLp2-UnWqooWJtJoI3a5nPmxhAxZlN9du/s1600-h/DSC_0319.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 213px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj5bfDkppaE2AyfOwkFIbGq4w_EiVE_mC4qHaRXyzs_sn0WeQf-b5_t-PHQRoaPKfYEKeI0fQLiUVjg-Z_7f27GLTpoLInUW1jpL1Q9LN3sGwCHLp2-UnWqooWJtJoI3a5nPmxhAxZlN9du/s320/DSC_0319.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5399985012161626626" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjilwX6ImOlySzXgBVXW-y0x0AToN9gazFrcN3WdVS469lXKT3q-Qqw5vAnnQ6KCyo9vFbxcCeymr4PSsm4H5u46yL9JwlJrf9HW4zgXablxCB3b2Ucg2ZX7-3oUc3JifFe80SLiLv5D6t_/s1600-h/DSC_0314.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 213px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjilwX6ImOlySzXgBVXW-y0x0AToN9gazFrcN3WdVS469lXKT3q-Qqw5vAnnQ6KCyo9vFbxcCeymr4PSsm4H5u46yL9JwlJrf9HW4zgXablxCB3b2Ucg2ZX7-3oUc3JifFe80SLiLv5D6t_/s320/DSC_0314.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5399984424505952114" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEja-RDQYZ4aepuOWOey3chiWki-LU91jcYEMbTy4kU-78wREPxkl0yyRisOJWvkEvBYV-2K-A7v1q3LBdFtdrcOX8gp0JcvFRruWCqiks4bqXdjmztRKuLUuQ5LAt9h0r8H0bu3teKbpcGr/s1600-h/DSC_0315.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 213px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEja-RDQYZ4aepuOWOey3chiWki-LU91jcYEMbTy4kU-78wREPxkl0yyRisOJWvkEvBYV-2K-A7v1q3LBdFtdrcOX8gp0JcvFRruWCqiks4bqXdjmztRKuLUuQ5LAt9h0r8H0bu3teKbpcGr/s320/DSC_0315.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5399984156965116930" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh1Qq4YVdyJkDFsGv7Qk0fKktF9XXtNGW7EuOi_mosNWJ9mVws7m-v7pfQuHkWrtpeL6W65r4KKgmKUicx7GYA1SQsaO1dDcSWvoxZd-5A3dLbhl3O6qlza2KMgqafs67KY6l9kAqCQyvD1/s1600-h/DSC_0316.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 213px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh1Qq4YVdyJkDFsGv7Qk0fKktF9XXtNGW7EuOi_mosNWJ9mVws7m-v7pfQuHkWrtpeL6W65r4KKgmKUicx7GYA1SQsaO1dDcSWvoxZd-5A3dLbhl3O6qlza2KMgqafs67KY6l9kAqCQyvD1/s320/DSC_0316.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5399983944013197682" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhtEdisGrDllJg5tEF51pjIx_2T8-eylOK-SgJpf4_F6cyejQeQemEFRgSNFLUGQ0yJk9LRGXlxeQIagdA6GeC2PaUTmOLp5FUVxMKn9RQwwOkmwRDXdPGKzTB8Sr7Uu285y8cZzfWHxWYE/s1600-h/DSC_0317.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 213px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhtEdisGrDllJg5tEF51pjIx_2T8-eylOK-SgJpf4_F6cyejQeQemEFRgSNFLUGQ0yJk9LRGXlxeQIagdA6GeC2PaUTmOLp5FUVxMKn9RQwwOkmwRDXdPGKzTB8Sr7Uu285y8cZzfWHxWYE/s320/DSC_0317.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5399983620521622786" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh2IMiboFYsBJ72KELyLTXqLSGtZRJ-FzGWmtSWnP9D1SttUgGA4FydeyDpO9SVm7fXffDZdYn30aaDmHl8cFXulgbwnrcIyMsxo3IFJiwb8q-Cqg7juq6K4Klyx30ugSALoEyhHA8euE9K/s1600-h/DSC_0320.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 213px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh2IMiboFYsBJ72KELyLTXqLSGtZRJ-FzGWmtSWnP9D1SttUgGA4FydeyDpO9SVm7fXffDZdYn30aaDmHl8cFXulgbwnrcIyMsxo3IFJiwb8q-Cqg7juq6K4Klyx30ugSALoEyhHA8euE9K/s320/DSC_0320.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5399983199237474386" border="0" /></a><br /><div style="text-align: center;font-family:arial;"><span style="font-size:85%;">Tulikuum, tolmune, virvendav maantee, tahmased ja rasked, aeglaselt liikuvad mürisevad truckid, surnud kängurud lebamas tee ääres, aeglaselt lähenev õlijalt läikiv must mootorrattur...<br />Austraalia seisundikunst, kohaspetsiifika ja Stimmung<br /><br /></span></div>tanelhttp://www.blogger.com/profile/15901679183628063401noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8348629451728473362.post-12140059856602820682009-11-03T12:41:00.000-08:002009-11-04T00:54:07.100-08:00korea<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhAap9jOFF7axTQOqiborHYEuY8pYfP7GB9CmWTFJ4pnP-fH2xsoQGDgEMC8ZPeV5xA4ATH5_WxOEFKCcAIJTInHQnongaHOu3zw622PDM_QKl5v4du9qfVYzatGLe2u8195P0y8-mxlg4o/s1600-h/DSC_0295.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 213px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhAap9jOFF7axTQOqiborHYEuY8pYfP7GB9CmWTFJ4pnP-fH2xsoQGDgEMC8ZPeV5xA4ATH5_WxOEFKCcAIJTInHQnongaHOu3zw622PDM_QKl5v4du9qfVYzatGLe2u8195P0y8-mxlg4o/s320/DSC_0295.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5399981221618320786" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg-42t989Uya8Bnmp8uRLpip6ci_FqsnLl-y141QfrDPb6JLGeIfygTknLisAH16zKdxSIIiJxwAHqOesA9w9YlV8-PsiWckjeSh3HelCzv5S16GEf8Lea6-UrVYgML2gG13uosB_1royGs/s1600-h/DSC_0292.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 213px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg-42t989Uya8Bnmp8uRLpip6ci_FqsnLl-y141QfrDPb6JLGeIfygTknLisAH16zKdxSIIiJxwAHqOesA9w9YlV8-PsiWckjeSh3HelCzv5S16GEf8Lea6-UrVYgML2gG13uosB_1royGs/s320/DSC_0292.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5399980635464100978" border="0" /></a><span style="font-size:85%;"><br /></span><div style="text-align: center;"><span style=";font-family:arial;font-size:85%;" >asiaatlik minimalism</span><span style="font-size:85%;"><br /><span style="font-family:arial;">igavene hi-tech</span></span><br /><br /></div>tanelhttp://www.blogger.com/profile/15901679183628063401noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8348629451728473362.post-41157273621435295652009-11-03T12:32:00.000-08:002009-11-03T12:40:59.465-08:00venemaa tööd<div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEica5DpDHof9dEeqEnr4X9iokGWmXYBJ4_YUSDS1XNmTV_YhOTfpRuJOZ7S8vFrRLv7WdzCZKQ-drD4jFeRGDTV1dfaX05K6CDZJ03VDYz-mwbANLHVOM1bfR_CZAaB6d6T2dgewm74KNRW/s1600-h/DSC_0261.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 213px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEica5DpDHof9dEeqEnr4X9iokGWmXYBJ4_YUSDS1XNmTV_YhOTfpRuJOZ7S8vFrRLv7WdzCZKQ-drD4jFeRGDTV1dfaX05K6CDZJ03VDYz-mwbANLHVOM1bfR_CZAaB6d6T2dgewm74KNRW/s320/DSC_0261.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5399978655082793138" border="0" /></a><span style="font-family: arial;font-size:85%;" >venemaa väljapaneku üldmulje: ambitsioonikas aga enamvähem autentne,<br />3 karu kohtuvad Freddy Kruegeriga,<br />fucking with fusion and fashion,<br />milles ei ole mitte midagi halba</span><br /></div>tanelhttp://www.blogger.com/profile/15901679183628063401noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8348629451728473362.post-53418410167808348012009-11-03T12:13:00.000-08:002009-11-03T12:32:31.231-08:00venemaa<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhofjT1ycjpY5xLBu3RDlVlqgmqsyWvRIvVF5xQrwBMbyt6mDh25VYjVQoJY68aZwI0-p4K4K8Zx6tGRhu48_EJb3f1gXeh_FWSMxlVvXvk-7KTBj3jsFU49zHDohsoK7JEFXkDFSycxGyZ/s1600-h/DSC_0279.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 213px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhofjT1ycjpY5xLBu3RDlVlqgmqsyWvRIvVF5xQrwBMbyt6mDh25VYjVQoJY68aZwI0-p4K4K8Zx6tGRhu48_EJb3f1gXeh_FWSMxlVvXvk-7KTBj3jsFU49zHDohsoK7JEFXkDFSycxGyZ/s320/DSC_0279.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5399976017890466370" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgP0e4MguhUc4ragwtg7xMAsILJNC3U1DrN4STZPtxlLTgKkI3jWECgEStKjPI4NFlCX_dhbY7IElUtilEVkwR0PIvZMO0GiD7VpSzoFeCLnxnW3nJy5WFwWVrjOhJ9VCIm3Y2P2YaW03Fz/s1600-h/DSC_0282.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 213px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgP0e4MguhUc4ragwtg7xMAsILJNC3U1DrN4STZPtxlLTgKkI3jWECgEStKjPI4NFlCX_dhbY7IElUtilEVkwR0PIvZMO0GiD7VpSzoFeCLnxnW3nJy5WFwWVrjOhJ9VCIm3Y2P2YaW03Fz/s320/DSC_0282.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5399975686503198994" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhXpre-O3DldMN0FzBI4c1FHR4ZTQfj8WA6GMeNjt_BghCs2SQoLBP89ac7FhCQ_Agz6FwEQNw6uaIL36SHx1hx_i9D2405WXiX9n6jSX2dre15ZDAn2Aj4DX5FehFNppSB-qnBHST3AkJ-/s1600-h/DSC_0283.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 213px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhXpre-O3DldMN0FzBI4c1FHR4ZTQfj8WA6GMeNjt_BghCs2SQoLBP89ac7FhCQ_Agz6FwEQNw6uaIL36SHx1hx_i9D2405WXiX9n6jSX2dre15ZDAn2Aj4DX5FehFNppSB-qnBHST3AkJ-/s320/DSC_0283.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5399974388149053154" border="0" /></a><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgOkzy3d_UXXFHvQzqROw6p_0glLEHmVRhbFOCn5xEh2HNxJG9_ad5Ujd8Bz3YPKdtPFx8D9r9g58Dde73CuzOYwaR-aLqL-u0e2LBUZy6InjPPB-apwwaRC7sWmuGqLtoWcW3cUieemTCA/s1600-h/DSC_0284.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 213px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgOkzy3d_UXXFHvQzqROw6p_0glLEHmVRhbFOCn5xEh2HNxJG9_ad5Ujd8Bz3YPKdtPFx8D9r9g58Dde73CuzOYwaR-aLqL-u0e2LBUZy6InjPPB-apwwaRC7sWmuGqLtoWcW3cUieemTCA/s320/DSC_0284.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5399973795775959682" border="0" /></a><br /><div style="text-align: center;"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjEBzLIYrVqlqhOYmLFQ_3Ruk6Bq_77TPVoQMNeioe4vp71QfxnBRTeShEIij0B8JPHfrH4BAGXK7lM4bMDSRQZZzc8h7Mxl8__whJciBZrgt2vSPr7AepGqqzysbSi9gYyncMrqBTs_3Qz/s1600-h/DSC_0285.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 320px; height: 213px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjEBzLIYrVqlqhOYmLFQ_3Ruk6Bq_77TPVoQMNeioe4vp71QfxnBRTeShEIij0B8JPHfrH4BAGXK7lM4bMDSRQZZzc8h7Mxl8__whJciBZrgt2vSPr7AepGqqzysbSi9gYyncMrqBTs_3Qz/s320/DSC_0285.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5399973411800366018" border="0" /></a><span style="font-size:85%;"><span style="font-family: arial;">taevane sümbol, klaaskuubiga kinni püütud</span><br /><span style="font-family: arial;">tema soontes liikus orgaanika</span><br /></span></div><div style="text-align: center; font-family: arial;"><span style="font-size:85%;">hea teraapiline esteetika<br /></span></div>tanelhttp://www.blogger.com/profile/15901679183628063401noreply@blogger.com0