INIMMETSANDUS

Manifest

 

„Inimmetsandus“ on poliitiline avaldus ja kriitiline akt, samuti ka reaalselt aset leidev inimtööjõu ja loodusressursside ekspluateerimine ja instrumentaliseerimine Lääne ja Ida-Euroopa vahelistes suhetes. Hoolimata sellest, et meie – Eestist pärit 10 x 10 meetrit kunstnikud – oleme kõnealuseks aktsiooniks valmistudes tasuta tööd teinud, ei kõnele käesolev avaldus pelgalt kaasaegse kunsti süsteemi puudutavatest probleemidest. Me oleme lojaalsed Kiasmale kui Performance Compost`i organiseerijale ning tänulikud selle eest, et meid esinema kutsuti. Meie avaldus kaitseb rassistatud ja ekspluateeritud Ida-Euroopa tööjõudu Läänes ja pöörab eeskätt tähelepanu Eesti immigrantidele, kes töötavad Soomes.

Lääne globaalkapitalismi totaalsus on tekitanud olukorra, kus ametlikult ca 30 000 ja mitteametlikult ca 100 000 Eestist pärit immigranti töötab Soomes, tihtilugu kohalikest madalama palga eest, jättes oma elud, kodud ja perekonnad vaesesse Ida-Euroopa riiki, kus valitseb sotsiaalne katastroof. Kuigi kõnealune immigratsioon algas palju varem kui 2004. aastal, on see osa Euroopa Liidu laienemise plaanist. Austria ajakirjanik Hannes Hofbauer on kõnelenud sellest, kuidas ammu enne Euroopa Liidu laienemiseks vajaliku juriidilise võrgustiku valmimist loodi endistes Nõukogude maades kolm ülemineku alustala, mis pidid vastama kapitali loogikale: a) hüperinflatsioon ja šokiteraapia; b) turu loomine, uuendades „stagneerunud“ ühiskonda, mille tulemusel tekkis Lääne kapitalile odav tööjõuturg; c) reformid ja erastamine. Ida-Euroopa riikide hüpoteetiline vabadus, mis tekkis pärast Berliini müüri langemist 1989 aastal, muutis tundliku post-kommunistliku Ida-Euroopa maastiku kauboikapitalistlikuks sõjatandriks, ehitades niiviisi Lääne kapitalile vajalikku maandumisrada, ja tuues ohvriks kohalike elud ja heaolu.

Enne kui hakata rääkima enesekolonisatsioonist Ida-Euroopa riikides ja otsima Nõukogude kommunismi varjatud kapitalistlikku iseloomu, enne kui nõustuda Lääne vasakpoolsete arvamusega, et Nõukogude kommunism oli läbikukkumine, peaksime me tähelepanu pöörama sellele, milliste propagandamehhanismide läbi kujundas Lääne kapital oma mainet Külma Sõja perioodil. Ida-Euroopa rahvusriikide loomine oli vajalik eeldus selleks, et lülitada end globaalse kapitali ja globaalse kultuuri külge. Tüüpiline Ida-Euroopa poliitiline kokteil tähendab neoliberaalset valitsust, mis toimib käsikäes rahvusliku konservatismiga. Viimase ülesandeks on olla valitseva ideoloogia formaalne eneseõigustus ja tuimesti – pehmendamaks kurba tõsiasja, et Ida-Euroopa rahvusriigid on sisuliselt globaalkapitalismi maskid. Nende riikide ülesehitus – kaasaarvatud haridussüsteem ja kultuur – toimib kui odava tööjõu kasvulava.

Idaeurooplaste immigratsioonil on kahtlemata olnud mõju Lääne tööjõuturule ja sotsiaalsele heaolule. Sel ajal, kui Ida-Euroopast liikus näiteks Inglismaale suur hulk võõrtööjõudu, oli sealne töötuse tase kasvav ja kõrge. Seda seletatakse asjaoluga, et idaeurooplased on nõus tegema „musta, rasket ja ohtlikku“ tööd madalama palga eest kui kohalikud. Sarnane tendents on teada Soomest, kus Eesti ehitajad on kujunenud justkui omaette kaubamärgiks. Idaeurooplaste tahe teha madala palga eest „räpast, rasket ja ohtlikku“ tööd ei tulene subjektiivsetest valikutest ega protestantlikust tööeetikast, samuti ei tulene see Nõukogude kommunismist, idaeurooplaste üleüldisest tagurlikkusest, destruktiivsusest ja brutaalsusest. Ainus põhjus sellele ennasthävitavale tahtele on sotsiaalne katastroof, mille on loonud Ida-Euroopa rahvusriikide neoliberaalne poliitika, ja globaalkapitalistlikule vabale turule allumine. Selle tulemusel kannatab kohalik elu – näiteks Eesti meditsiinitöötajate massiivse Soome siirdumise tõttu on langenud tervishoiusüsteemi kvaliteet. Kogu sotsiaalsüsteem on liikumas Ameerika Ühendriikide mudeli poole. Sellise mudeli, mida filosoofid Achille Mbembe ja Marina Grzinic on nimetanud nekrokapitalismiks – see on süsteem, mis laseb elada neil, kes suudavad iseendaga toime tulla, ja paneb surema need, kes seda ei suuda.

Keele ja kultuuri (mida iganes see ka ei tähendaks) sarnasus on ühendanud Soome ja Eesti justkui omamoodi sugulussuhtesse, millel, arvestades antud olustikku, on perversne ja kuritarvitav alatoon – võimalik, et sellest ongi saamas soome-ugri kultuuri varjukülg. Seetõttu peaksime me oma ümber mõtestama oma kultuurisidemed ja –konstruktsioonid, lähtudes kolonialistlikust ja neokolonialistlikust perspektiivist. Sarnane kuritarvitav sugulussuhe on Rumeenia ja Itaalia vahel – sealgi on keeleline sarnasus ja hüpoteetiline kultuurisild, mis paraku toimib kui infrastruktuur Rumeenia odavtööjõu liikumiseks Itaaliasse. Nõnda on Soome ja Eesti vaheline erinevus sotsiogeneetilist päritolu – eelkõige rassiline. See on Ida ja Lääne vaheliste neokolonialistlike suhete puhul tüüpiline, antud juhul on kontekstiks Balti riigid ja Põhjamaad – Soome ja Rootsi. Kuigi Euroopa Liidu sisesed piirid peaksid justkui olema kadunud ja Ida peaks olema muutunud endiseks Idaks ning Lääs endiseks Lääneks, eksisteerivad piirid ilmselgelt edasi. Need on inimeste vahelised nähtamatud piirid, mis põhinevad tööjõu kui sellise rassistlikul olemusel.

Unistus vabadusest – vabadusest elada ja töötada kus tahes on kujunenud vabadus elada viletsates tingimustes madala palga eest, mis Eesti oludes tähendab head sissetulekut, ning olla eemal oma kodust ja perekonnast, teispool Soome lahte. Subjektiivne vabadus on institutsionaalne osa suurest konverteerimismasinast, mida etendab kõige paremini laevaliiklus Soome lahel – juba 80ndate lõpust alates on seal olnud „kultuurisild“, mille sisendiks on Soome alkoholituristid, Eesti prostitutsiooni põhilised tarbijad, ning väljundiks Eesti võõrtöölised, rõõmsalt arendamas Eesti keskklassi, olles Läänes alamakstud. Kuna odav Ida-Euroopa tööjõud on Lääne riikidele kasulik, võib Ida-Euroopa viletsat olustikku vaadelda kui kasulikku väetist edukaks lõikuseks. Seetõttu võib ka Eesti vaesust kui massilise migratsiooni põhjust pidada justkui Soome loodusvaraks, ning sel juhul on Soome laht vaadeldav kui Middle Passage`i kaasaegne versioon.

Aafrika vanasõna ütleb: „See, kes ei tea, kust ta tuleb, ei tea, kuhu ta läheb“. Ida-Euroopa riikide ametlik poliitika on hoida Nõukogude aega trauma ja katkestuse staatuses – see on justkui tühik kahe kapitalismi (Nõukogude-eelne, Nõukogude-järgne) vahel. Aeg, mis selles tühikus kulges, on justkui halb unenägu, ehkki see unenägu moodustab suurema osa paljude idaeurooplaste (sealhulgas poliitikute) elust. Identiteedipoliitiline otsus, mille kohaselt Ida-Euroopa trauma asub just Nõukogude perioodis, põhineb juriidilistel ja ideoloogilistel alustel, ehkki trauma aluseks on ideoloogiline ümberlülitus – nii-öelda „süsteemivahetus“. Ideoloogiline ümberlülitus ei piirdu ainult poliitilise süsteemiga või mõtteviisiga – ideoloogia läbistab kogu orgaanilist elu, algusest peale, koos mineviku, oleviku ja tulevikuga. Paljude idaeurooplaste arvates ei tundnud inimesed end Nõukogude ajal kunagi nii tühise ja biopoliitiliselt instrumentaliseeritud massina nagu nad tunnevad praegu. Isegi kõige äärmuslikuma sotsiaalse ebaõigluse kestel säilis inimestel lootus ja arusaam sellest, mis on tõde. Kuid nõnda oli ka tolleaegses Läänes – ajal, mis eelnes globaalkapitalismi võidukäigule. Niisiis on muutunud on kogu maailm. Ent sellest hoolimata peaksid idaeurooplased mõistma, kust nad tulevad ja kus nad asuvad, niisamuti kui Lääne riigid peaksid oma postkolonialistliku vastutuse kõrval tajuma ka oma neokolonialistlikku vastutust.

Aktsioon „Inimmetsandus“ on pühendatud kõikidele Ida-Euroopa võõrtöölistele Läänes, sealhulgas Eesti immigrantidele, kes töötavad Soomes. Aktsioon seisneb järgnevas: Eesti loodusvarad – puit ja inimtööjõud – transporditakse Eesti maksumaksja kulul üle Soome lahe. Puitmaterjal, milleks on koormatäis kände, laetakse maha Kiasma ees ja veeretatakse ükshaaval nelja kunstniku poolt galeriiruumi. Samaaegselt toimub manifesti ettelugemine. Protsessi tulemusena jääb Kiasma valdusesse kännukoorem kui Eesti loodus- ja inimressursside kehastus, mida Kiasmal on vaba voli interpreteerida, kasutada või arhiveerida. Käesolevat manifesti levitatakse nii Eestis kui Soomes – igaüks, kes soovib sellega ühineda ja sellesse panustada, on teretulnud appi Kiasmasse kände veeretama pühapäeval 7. oktoobril kell 14.00–17.00.

*10 x 10 meetrit

---

* 10 x 10 meetrit rühmitus on pidevalt muutuva isikkooseisuga tegevuskunstnike kollektiiv, mis tegutseb alates aastast 2009. Rühmituse eesmärgiks on vallandada vabas vormis loomingulisust, inspireerudes sageli abstraktsetest ruumilistest ja absurdsetest inimlikest nähtustest. Piirates oma tegevusvälja 10 korda 10 meetriga püüame aktsioonides keskenduda konkreetse elulise situatsiooni olemusele, puhastada seda üleliigsest infost. Teisalt saab 10 korda 10 meetrist lavaruumist süsteem, mis suunab meie tegutsemist ja mille vastu me mingis mõttes ka mässame.

Viimasel kolmel aastal oleme üles astunud Kanuti Gildi Saalis toimuval Made in Estonia maratonil kuni kümneminutiliste lühivormidega. Aastal 2010 esines kollektiiv ka tegevuskunstide festivalil Seanahk Haapsalus.

10 x 10 meetrit liikmed: Eva Labotkin, Epp Kubu, Tanel Rander, Mai Sööt, Villem Jahu ja Andrus Lauringson