INIMMETSANDUS
Manifest
„Inimmetsandus“ on poliitiline
avaldus ja kriitiline akt, samuti ka reaalselt aset leidev inimtööjõu ja
loodusressursside ekspluateerimine ja instrumentaliseerimine Lääne ja
Ida-Euroopa vahelistes suhetes. Hoolimata sellest, et meie – Eestist pärit 10 x
10 meetrit kunstnikud – oleme kõnealuseks aktsiooniks valmistudes tasuta tööd
teinud, ei kõnele käesolev avaldus pelgalt kaasaegse kunsti süsteemi
puudutavatest probleemidest. Me oleme lojaalsed Kiasmale kui Performance
Compost`i organiseerijale ning tänulikud selle eest, et meid esinema kutsuti.
Meie avaldus kaitseb rassistatud ja
ekspluateeritud Ida-Euroopa tööjõudu Läänes ja pöörab eeskätt tähelepanu Eesti
immigrantidele, kes töötavad Soomes.
Lääne globaalkapitalismi
totaalsus on tekitanud olukorra, kus ametlikult ca 30 000 ja
mitteametlikult ca 100 000 Eestist pärit immigranti töötab Soomes,
tihtilugu kohalikest madalama palga eest, jättes oma elud, kodud ja perekonnad
vaesesse Ida-Euroopa riiki, kus valitseb sotsiaalne katastroof. Kuigi kõnealune
immigratsioon algas palju varem kui 2004. aastal, on see osa Euroopa Liidu
laienemise plaanist. Austria ajakirjanik Hannes Hofbauer on kõnelenud sellest,
kuidas ammu enne Euroopa Liidu laienemiseks vajaliku juriidilise võrgustiku
valmimist loodi endistes Nõukogude maades kolm ülemineku alustala, mis pidid
vastama kapitali loogikale: a) hüperinflatsioon ja šokiteraapia; b) turu
loomine, uuendades „stagneerunud“ ühiskonda, mille tulemusel tekkis Lääne
kapitalile odav tööjõuturg; c) reformid ja erastamine. Ida-Euroopa riikide
hüpoteetiline vabadus, mis tekkis pärast Berliini müüri langemist 1989 aastal,
muutis tundliku post-kommunistliku Ida-Euroopa maastiku kauboikapitalistlikuks sõjatandriks,
ehitades niiviisi Lääne kapitalile vajalikku maandumisrada, ja tuues ohvriks
kohalike elud ja heaolu.
Enne kui hakata rääkima
enesekolonisatsioonist Ida-Euroopa riikides ja otsima Nõukogude kommunismi
varjatud kapitalistlikku iseloomu, enne kui nõustuda Lääne vasakpoolsete
arvamusega, et Nõukogude kommunism oli läbikukkumine, peaksime me tähelepanu
pöörama sellele, milliste propagandamehhanismide läbi kujundas Lääne kapital
oma mainet Külma Sõja perioodil. Ida-Euroopa rahvusriikide loomine oli vajalik
eeldus selleks, et lülitada end globaalse kapitali ja globaalse kultuuri külge.
Tüüpiline Ida-Euroopa poliitiline kokteil tähendab neoliberaalset valitsust,
mis toimib käsikäes rahvusliku konservatismiga. Viimase ülesandeks on olla
valitseva ideoloogia formaalne eneseõigustus ja tuimesti – pehmendamaks kurba
tõsiasja, et Ida-Euroopa rahvusriigid on sisuliselt globaalkapitalismi maskid.
Nende riikide ülesehitus – kaasaarvatud haridussüsteem ja kultuur – toimib kui
odava tööjõu kasvulava.
Idaeurooplaste immigratsioonil on
kahtlemata olnud mõju Lääne tööjõuturule ja sotsiaalsele heaolule. Sel ajal,
kui Ida-Euroopast liikus näiteks Inglismaale suur hulk võõrtööjõudu, oli sealne
töötuse tase kasvav ja kõrge. Seda seletatakse asjaoluga, et idaeurooplased on
nõus tegema „musta, rasket ja ohtlikku“ tööd madalama palga eest kui kohalikud.
Sarnane tendents on teada Soomest, kus Eesti ehitajad on kujunenud justkui
omaette kaubamärgiks. Idaeurooplaste tahe teha madala palga eest „räpast,
rasket ja ohtlikku“ tööd ei tulene subjektiivsetest valikutest ega
protestantlikust tööeetikast, samuti ei tulene see Nõukogude kommunismist,
idaeurooplaste üleüldisest tagurlikkusest, destruktiivsusest ja brutaalsusest.
Ainus põhjus sellele ennasthävitavale tahtele on sotsiaalne katastroof, mille
on loonud Ida-Euroopa rahvusriikide neoliberaalne poliitika, ja
globaalkapitalistlikule vabale turule allumine. Selle tulemusel kannatab
kohalik elu – näiteks Eesti meditsiinitöötajate massiivse Soome siirdumise
tõttu on langenud tervishoiusüsteemi kvaliteet. Kogu sotsiaalsüsteem on
liikumas Ameerika Ühendriikide mudeli poole. Sellise mudeli, mida filosoofid
Achille Mbembe ja Marina Grzinic on nimetanud nekrokapitalismiks – see on
süsteem, mis laseb elada neil, kes suudavad iseendaga toime tulla, ja paneb surema need, kes seda ei suuda.
Keele ja kultuuri (mida iganes see ka ei tähendaks) sarnasus on
ühendanud Soome ja Eesti justkui omamoodi sugulussuhtesse, millel, arvestades
antud olustikku, on perversne ja kuritarvitav alatoon – võimalik, et sellest
ongi saamas soome-ugri kultuuri varjukülg. Seetõttu peaksime me oma ümber
mõtestama oma kultuurisidemed ja –konstruktsioonid, lähtudes kolonialistlikust
ja neokolonialistlikust perspektiivist. Sarnane kuritarvitav sugulussuhe on
Rumeenia ja Itaalia vahel – sealgi on keeleline sarnasus ja hüpoteetiline
kultuurisild, mis paraku toimib kui infrastruktuur Rumeenia odavtööjõu
liikumiseks Itaaliasse. Nõnda on Soome ja Eesti vaheline erinevus
sotsiogeneetilist päritolu – eelkõige rassiline. See on Ida ja Lääne vaheliste
neokolonialistlike suhete puhul tüüpiline, antud juhul on kontekstiks Balti
riigid ja Põhjamaad – Soome ja Rootsi. Kuigi Euroopa Liidu sisesed piirid
peaksid justkui olema kadunud ja Ida peaks olema muutunud endiseks Idaks ning Lääs
endiseks Lääneks, eksisteerivad piirid ilmselgelt edasi. Need on inimeste
vahelised nähtamatud piirid, mis põhinevad tööjõu kui sellise rassistlikul
olemusel.
Unistus vabadusest – vabadusest elada ja töötada kus tahes on
kujunenud vabadus elada viletsates tingimustes madala palga eest, mis Eesti
oludes tähendab head sissetulekut, ning olla eemal oma kodust ja perekonnast,
teispool Soome lahte. Subjektiivne vabadus on institutsionaalne osa suurest
konverteerimismasinast, mida etendab kõige paremini laevaliiklus Soome lahel –
juba 80ndate lõpust alates on seal olnud „kultuurisild“, mille sisendiks on
Soome alkoholituristid, Eesti prostitutsiooni põhilised tarbijad, ning
väljundiks Eesti võõrtöölised, rõõmsalt arendamas Eesti keskklassi, olles
Läänes alamakstud. Kuna odav Ida-Euroopa tööjõud on Lääne riikidele kasulik,
võib Ida-Euroopa viletsat olustikku vaadelda kui kasulikku väetist edukaks
lõikuseks. Seetõttu võib ka Eesti vaesust kui massilise migratsiooni põhjust
pidada justkui Soome loodusvaraks, ning sel juhul on Soome laht vaadeldav kui Middle Passage`i kaasaegne versioon.
Aafrika vanasõna ütleb: „See, kes ei tea, kust ta tuleb, ei tea,
kuhu ta läheb“. Ida-Euroopa riikide ametlik poliitika on hoida Nõukogude aega
trauma ja katkestuse staatuses – see on justkui tühik kahe kapitalismi
(Nõukogude-eelne, Nõukogude-järgne) vahel. Aeg, mis selles tühikus kulges, on
justkui halb unenägu, ehkki see unenägu moodustab suurema osa paljude
idaeurooplaste (sealhulgas poliitikute) elust. Identiteedipoliitiline otsus,
mille kohaselt Ida-Euroopa trauma asub just Nõukogude perioodis, põhineb
juriidilistel ja ideoloogilistel alustel, ehkki trauma aluseks on ideoloogiline
ümberlülitus – nii-öelda „süsteemivahetus“. Ideoloogiline ümberlülitus ei
piirdu ainult poliitilise süsteemiga või mõtteviisiga – ideoloogia läbistab
kogu orgaanilist elu, algusest peale, koos mineviku, oleviku ja tulevikuga.
Paljude idaeurooplaste arvates ei tundnud inimesed end Nõukogude ajal kunagi
nii tühise ja biopoliitiliselt instrumentaliseeritud massina nagu nad tunnevad
praegu. Isegi kõige äärmuslikuma sotsiaalse ebaõigluse kestel säilis inimestel
lootus ja arusaam sellest, mis on tõde. Kuid nõnda oli ka tolleaegses Läänes –
ajal, mis eelnes globaalkapitalismi võidukäigule. Niisiis on muutunud on kogu
maailm. Ent sellest hoolimata peaksid idaeurooplased mõistma, kust nad tulevad
ja kus nad asuvad, niisamuti kui Lääne riigid peaksid oma postkolonialistliku
vastutuse kõrval tajuma ka oma neokolonialistlikku vastutust.
Aktsioon „Inimmetsandus“ on pühendatud
kõikidele Ida-Euroopa võõrtöölistele Läänes, sealhulgas Eesti immigrantidele,
kes töötavad Soomes. Aktsioon seisneb järgnevas: Eesti loodusvarad – puit ja
inimtööjõud – transporditakse Eesti maksumaksja kulul üle Soome lahe.
Puitmaterjal, milleks on koormatäis kände, laetakse maha Kiasma ees ja
veeretatakse ükshaaval nelja kunstniku poolt galeriiruumi. Samaaegselt toimub
manifesti ettelugemine. Protsessi tulemusena jääb Kiasma valdusesse kännukoorem
kui Eesti loodus- ja inimressursside kehastus, mida Kiasmal on vaba voli
interpreteerida, kasutada või arhiveerida. Käesolevat manifesti levitatakse nii
Eestis kui Soomes – igaüks, kes soovib sellega ühineda ja sellesse panustada,
on teretulnud appi Kiasmasse kände veeretama pühapäeval 7. oktoobril kell 14.00–17.00.
*10
x 10 meetrit
*
10 x 10 meetrit rühmitus on pidevalt muutuva isikkooseisuga tegevuskunstnike
kollektiiv, mis tegutseb alates aastast 2009. Rühmituse eesmärgiks on
vallandada vabas vormis loomingulisust, inspireerudes sageli abstraktsetest
ruumilistest ja absurdsetest inimlikest nähtustest. Piirates oma tegevusvälja
10 korda 10 meetriga püüame aktsioonides keskenduda konkreetse elulise
situatsiooni olemusele, puhastada seda üleliigsest infost. Teisalt saab 10 korda
10 meetrist lavaruumist süsteem, mis suunab meie tegutsemist ja mille vastu me
mingis mõttes ka mässame.
Viimasel kolmel aastal oleme
üles astunud Kanuti Gildi Saalis toimuval Made in Estonia maratonil kuni
kümneminutiliste lühivormidega. Aastal 2010 esines kollektiiv ka
tegevuskunstide festivalil Seanahk Haapsalus.
10 x 10 meetrit liikmed: Eva
Labotkin, Epp Kubu, Tanel Rander, Mai Sööt, Villem Jahu ja Andrus Lauringson