(2011)
tundmatu autori video
Kirjutada, et mitte surra, nagu on öelnud Blanchot, ja võib-olla koguni rääkida, et mitte surra - see tarvidus on usutavasti niisama vana kui kõne ise. Ka kõige selgemad surmaotsused peetakse paratamatult kinni, seni kuni jutustus veel kestab. Teame, et kõnel on võim hoida tagasi noolt, mis juba lendu lasti, tõmmates selle ühte ajaorva, mis ongi kõne päris oma ruum. /...võib muidugi olla, et surma lähenemine, tema suveräänne žest, tema võpatus inimeste mälus ongi need asjad, mis olemisse ja olevikku uuristavad tühemiku, kust lähtudes ja kuhupoole hakatakse rääkima. / Keel, saanud surma piirile, peegeldub tagasi: ta otsekui kohtaks seal peeglit; ja et nüüdki peatada seda surma, mis kohe on teda peatamas, selleks on tal ainult üks vägi: nimelt sünnitada omaenda rüpes omaenese jäljendus, ja seda juba niisuguses peeglitemängus, millel enam pole mitte mingisuguseid piire.
("Keel lõpmatuseni", Foucault)
("Keel lõpmatuseni", Foucault)
Kaks meest on metsas. Ühel mehel on relv, teisel mehel on haud. Relva ja hauda ei ole veel pruugitud. Mõlemad mehed on elus, nad on inimesed, nad on metsas - mõelda vaid, kaks meest metsas, justkui oleksid nad jahil või jalutuskäigul. Mingi seletamatu ülemvõimu tõttu see nii ei ole, keegi justkui sunniks neid mehi etendama näitemängu röövloomast ja ohvrist. Ühel mehel on relv ja haud, ta on olukorra, elu ja metsa peremees, teisel mehel ei ole mitte midagi peale oma hinge. Põlvitades oma haua äärel (küllap aimates, et järgmisel hetkel lamab ta surnuna haua põhjas, kust ta enam iialgi välja ei saa, kuhu ta jääb hingetuna lamama ja lagunema ning raske muld katab teda), püstolitoru kuklas, pudeneb tema suust midagi linnulaulu sarnast.
"Titii-tididi!"
Nii laulavad väikesed linnud. See on tähendusetu keel - keel, mis peegeldab iseennast, keel ainult iseenese pärast. Nagu psühhootiku suust kostuv tähendusetu kõne, mille kohta Vaino Vahing ütleb "looduse hääl". See on muusika. Feminiinne, väikese linnu laulule sarnanev muusika. Psühhootikud on feminiinsed, loodus on feminiinne. Inimese ja looduse vaheline keelemüür on purunenud (olukorra ogarus on purustanud sümboolse korra) ja mehe suust kostub tihase hääl, kes oma väljalendu (hing väljub linnuna) kuulutab?
"Mana mana!" sekundeerib püstolit hoidev mees kraaksuval toonil, nagu vares.
"Titii-tididi!" ütleb jälle tihane.
"Mana mana!" ütleb vares juba lustlikumalt.
Ja nii hakkavadki laulma kaks lindu - tihane ja vares. Nii nagu tavalisel päeval mõnes metsatukas.
"Titii-tididi! Tahan elada, tahan elada, tahan elada, titii!"
"Mana mana! Manala! "
Siis lõpeb linnulaul ja kõlab lask. Vares ja tihane lendavad ära, metsa jääb üks elus mees. Võtab labida ja hakkab hauda kinni ajama. Kõik läkski nii nagu oli plaanis.
Manamana (Original 1969 Version)
Nagu näha, konkureerivad loos "Manamana!" maskuliinne ja feminiinne element.
Kaks naist omavahel:
"We could sing a good song if we have one more person to sing!"
Saabub karvane mees, kes ei oska öelda midagi muud peale ürgse "manamana". Küllap on ta allutatud ühele kindlale tungile, teda ei näi huvitavat mitte miski muu peale manamana, mis on ilmselgelt tema fallos. Nii saabki alguse threesome - kaks naist ja üks mees. Naised laulavad kooris "titii-tididi!" ja mees vastab "manamana". Naised oleksid võinud omavahel ülesanded ju nõnda ära jaotada, et üks laulab "titii-tididi" ja teine "manamana" aga nad ei teinud seda. Miks? Kas nende keel on samuti mingi tundmatu ülemvõimu poolt kärbitud? Ilmselt mitte. Video alguses kõnelesid nad ju heas inglise keeles. Küllap on see lihtsalt üks täiskasvanute seksuaalsusest ja võimuihast läbi imbunud mäng arhetüüpidega. Väike ja karvane mehike, kes ei oska öelda muud peale "manamana", on kahe naise intensiivne tähelepanuobjekt ainult seetõttu, et tal on fallos. Ja kui ta seisab kahe naise keskel ning kogu ansambel laulab oma laulu, näeb kogu trio välja nagu peenis kahe munandiga - saavutatud võim, ideaalne kunstiteos, mida laiadele massidele müüa. Varem ikka mõtlesin, miks pidi Push Up`i, Aqua jt lugudes õrnale tüdrukuhäälele sekundeerima räme mehelik jorin, mis minu arvates kõik ära rikkus. Aga ei rikkunud! Hoopis minule mõjus see kastreerivalt.
"Titii-tididi!"
Nii laulavad väikesed linnud. See on tähendusetu keel - keel, mis peegeldab iseennast, keel ainult iseenese pärast. Nagu psühhootiku suust kostuv tähendusetu kõne, mille kohta Vaino Vahing ütleb "looduse hääl". See on muusika. Feminiinne, väikese linnu laulule sarnanev muusika. Psühhootikud on feminiinsed, loodus on feminiinne. Inimese ja looduse vaheline keelemüür on purunenud (olukorra ogarus on purustanud sümboolse korra) ja mehe suust kostub tihase hääl, kes oma väljalendu (hing väljub linnuna) kuulutab?
"Mana mana!" sekundeerib püstolit hoidev mees kraaksuval toonil, nagu vares.
"Titii-tididi!" ütleb jälle tihane.
"Mana mana!" ütleb vares juba lustlikumalt.
Ja nii hakkavadki laulma kaks lindu - tihane ja vares. Nii nagu tavalisel päeval mõnes metsatukas.
"Titii-tididi! Tahan elada, tahan elada, tahan elada, titii!"
"Mana mana! Manala! "
Siis lõpeb linnulaul ja kõlab lask. Vares ja tihane lendavad ära, metsa jääb üks elus mees. Võtab labida ja hakkab hauda kinni ajama. Kõik läkski nii nagu oli plaanis.
Manamana (Original 1969 Version)
Nagu näha, konkureerivad loos "Manamana!" maskuliinne ja feminiinne element.
Kaks naist omavahel:
"We could sing a good song if we have one more person to sing!"
Saabub karvane mees, kes ei oska öelda midagi muud peale ürgse "manamana". Küllap on ta allutatud ühele kindlale tungile, teda ei näi huvitavat mitte miski muu peale manamana, mis on ilmselgelt tema fallos. Nii saabki alguse threesome - kaks naist ja üks mees. Naised laulavad kooris "titii-tididi!" ja mees vastab "manamana". Naised oleksid võinud omavahel ülesanded ju nõnda ära jaotada, et üks laulab "titii-tididi" ja teine "manamana" aga nad ei teinud seda. Miks? Kas nende keel on samuti mingi tundmatu ülemvõimu poolt kärbitud? Ilmselt mitte. Video alguses kõnelesid nad ju heas inglise keeles. Küllap on see lihtsalt üks täiskasvanute seksuaalsusest ja võimuihast läbi imbunud mäng arhetüüpidega. Väike ja karvane mehike, kes ei oska öelda muud peale "manamana", on kahe naise intensiivne tähelepanuobjekt ainult seetõttu, et tal on fallos. Ja kui ta seisab kahe naise keskel ning kogu ansambel laulab oma laulu, näeb kogu trio välja nagu peenis kahe munandiga - saavutatud võim, ideaalne kunstiteos, mida laiadele massidele müüa. Varem ikka mõtlesin, miks pidi Push Up`i, Aqua jt lugudes õrnale tüdrukuhäälele sekundeerima räme mehelik jorin, mis minu arvates kõik ära rikkus. Aga ei rikkunud! Hoopis minule mõjus see kastreerivalt.
Tune for two ehk tangot tantsitakse kolmekesi
No comments:
Post a Comment