Sirbis 24.09.10 ilmunud artikkel toimetamata kujul:

MIS VÕIKS TOIMUDA GALERIIS, MILLEL PUUDUB LAGI?

Tartu Kunstimaja galeriis 02.-11.09. toimunud II Artishoki Biennaal asetas tõenäoliselt Eestis esmakordselt kunsti ja kriitika kõrvuti, üksteisega konkureerivatele positsioonidele. Oletus, et ühes kunstiteosega galeriis eksponeeritud kümme kriitilist teksti kisuvad kunstiteose alasti, ei leidnud kinnitust. Pigem sündis midagi vastupidist- biennaali kestel oli ja on praegugi (www.artishokbiennale.org) võimalik jälgida kriitikute tekste täies alastuses. Seal on võimalik märgata kindlaid autoripositsioone ja paiguti ootuspäraseid reaktsioone lähteülesannetele. Kunstiteosed olid kümnele autorile ühised elulised ja möödapääsmatud stiimulid, millest arenesid välja iseäralikud maailmad, kujult kohati sarnased, vahel ka ühiste meridiaanidega läbistatud. Sellised on kriitikute omailmad, enamasti palju läbipaistvamad kui need, millega nii mõnigi kunstnik end looritab. Kunstnikud esinesid sel biennaalil kohati väga teadlike manipuleerijatena, heites kriitikute hammaste ette atraktiivseid konte ja lahkudes sündmuspaigalt omas elemendis ka pärast pikki artist-talk`e. Seda ei saa neile ette heita, pigem vastupidi- probleemi püstitajatena osalesid nad ise algrakkudena kriitikaprotsessis. Suurem osa kunstiteoseid valmis spetsiaalselt biennaali jaoks. On selge, et olemasolev kunstikriitika, kunstiteooria ning tendentsid kaasaegse kunsti paradigmas mõjutavad kunstiloome sisulist külge. Artishoki Biennaali võib käsitleda selliste vastasmõjude miniatuurse mudelina. Biennaal tõestas, et see vastasmõjude masin pole sugugi ootuspäraselt toimiv suletud süsteem, et on siiski midagi, mis läheb tõlkes kaduma või jääb õhku rippuma.

Kõige eredamaks näiteks võib tuua kriitikutele raskusi tekitanud Rauno Thomas Mossi töö „Mein Kampf“. Olgu öeldud, et kõnealusele näituseformaadile läbivalt omane probleem on see, et kriitikud peavad teksti kirjutamisel leppima vahel ainult töö kavandiga. Siiski läks Mossi tõlkest palju kaduma ka teistel põhjustel. Kriitika oli temaga üsna ettevaatlik, sellest ei tekkinud „mõistmisele“ iseloomulikku küllastustunnet, mida pakkus näiteks kunstniku artist-talk. Justnimelt tunnet, mille tõlgendamine võiks jällegi liiga komplitseerituks osutuda. Mida hakata peale kunstnikuga, kes omab ülihead tehnilist arsenali ja valdab semiootikat, ent distantseerib end teadlikult tõlgendusel ja tekstil põhinevast kaasaegse kunsti paradigmast maailma, mille ajalugu lõppes Suure Prantsuse revolutsiooniga? Seda artist-talkil tehtud distantseerimise zhesti võiks käsitleda kui kaasaegse kunsti süsteemi enesekriitikat, sest paiguti võib täheldada kunstikriitika muutumist kontrolli alt väljunud tekstiteerulliks, mille suund on ette teada ja mis toodab erineva kujuga, ent ühtviisi lapikuid kunstiteoseid.

Äsjases Klassikaraadio Kunstiministeeriumi saates teeb Indrek Grigor tähelepaneku, et biennaalil esinenud kunstnikud peavad justkui võitlust, kas üksteisega või kaasaegse kunsti süsteemiga. Sümptomaatiliselt kasutab kriitik Maarin Mürk oma tekstide pealkirjades sõna kampf. Otsesele konfliktile süsteemiga viitab Kaisa Eiche töö „Loves me, Loves me not“, tõstes esile konkreetse kunstnikupositsiooni ebakindlust. Kitšilikke vahendeid kasutades tekitab ta stereotüüpse, vastuolusid loova ja tühistava esteetilise olukorra (kaks kaunist fotot, ühel Kaisa Eiche, teisel naisterahvas nimega Seili, kellel on ihtüoos), mille vahele on asetatud kunstniku nimekaartidest koosnev habras kaardimajake, mis püsib koos vaid tänu nimekaardi olemuslikule formalismile. Tekstid näivad olevat üks kunstniku ebakindluse allikaid. Performatiivse etteastena loeb need süütul häälel ette Seili, kelle jutu vahele Kaisa Eiche, mikrofon vastu rinda, oma südametukseid puistab. Sümboolne performance. Sest, nagu öeldud, Artishoki Biennaal on justkui kunstimaailma väike, võib-olla idealiseeritud mudel. Mitu teksti oleks Seidi lugenud mõne teise Kaisa Eiche näituse järel?

Formaadi ja tekstidega suhestus otseselt biennaali enim elevust tekitanud Johnson & Johnsoni töö „Untitled“. Töö seisnes näitusesaali külgmiste, tekste sisaldavate ruumide sulgemises seinte, värvi ja põrandaliistudega. Tabavamat formaadipõhist teost annab ette kujutada! 08. septembril, kui teost esitleti, ei olnud publikul võimalik seina taha jäetud tekstidega tutvuda ja oli vaid usalduse küsimus, kas seinte tagant tekste üldse leida võib. Käesoleval hetkel on tekste võimalik lugeda biennaali kodulehelt. Ainus usalduse kuritarvitaja on Maarin Mürk oma tühja lehega. Keegi pidi ju seda ka tegema.

Kunstnike (aga mitte ainult) poolsele usalduse kuritarvitamisele viitas Toomas Thetloffi ja Taavi Piibemanni töö „Schrödingeri kast“. Teos, milleks on ilusa peegelduva pinnaga metallist karp, mõnusalt lapik, ei paljasta oma eesmärke ega kunstnike hoiakuid, nii nagu see ei paljasta ka oma sisu, hoolimata sellest, et sisu ülesehitus on kastil kirjas. Sisuga saab tutvuda vaid see, kes teose omandab. Nagu märkis Maarin Mürk- tõde on siin seotud omandi üleminekuga. Mida reflekteerib selle teose küüniline kontseptsioon ja uhke nimi? Vabalt võiks sellise teose koht olla Solarise keskuses, see võiks minna lausa masstootmisse, igal kastil erinev sisu, põnevust kui palju. Sest teaduse päralt on kogu ühiskonna usaldus ja toetus, teadus kõneleb läbi tõe paradigma ja moodustab tegelikkuse, mis sest, et asub keskmise inimese jaoks sisuliselt meelelahutusega võrdsel pulgal. Kunst asub reeglina pulk madalamal. Kõnealuse teose peegelpind teeb aga ärevaks. Selle peegli ees on kriitik üksi.

Süsteemi, formaadi ja publiku suhtes neutraalsed kunstnikud on Anna-Stina Treumund oma tsiteeriva ja tõlgendava tööga „Woman in the corner on Mutsu`s drawings“, samuti Marge Monko oma kriitilise lühifilmiga „Shaken Not Stirred“. Treumund näib tegutsevat areneval, Monko väljakujunenud positsioonil. Kõige enam iseendale ja oma tehnikale on pühendunud Merike Estna oma kahe, võib-olla liigselt kontseptualiseeritud maaliga, mille koondnimetuseks on „Just Another Silly Painter“. Piisas vaid kahe väikese maali olemasolust, et need omandaksid Estna ülejäänud loomingu taustal võrdlemisi selge ja mängulise kontseptsiooni.

Laura Pählapuu „243 tõetruudes toonides postkaarti“ on konstruktiiv-poeetiline teos, mille puhul kunstnik on konstrueerija ja vaataja on poetiseerija. Formaalselt toimib nõnda ka Thetloffi ja Piibemanni töö. Samas pole mõtet rääkida konstrueeritusest rühmituse JIM puhul, kelle ekspositsiooni valguses võis märgata eelmainitud kriitika-teerulli. Õnneks jäid tööd terveks, sest kriitikuid näis enim huvitavat rühmitusega kaasnevad institutsionaalsed ja isiklikud küsimused. See on muidugi arusaadav, sest kriitikud pidid töid vaatama arvutist ja ükshaaval. Seevastu galeriis tekkis kolmel videol rahulik, hüpnootiline koostoime ja segunevad helid tegid galeriist ühtäkki kimkidukilikult mõtliku ja meditatiivse templi.

Jevgeni Zolotko võimas ja totaalne töö „It`s Time to Take the Ceilings Down“ andis mõista, et ühe süsteemi ümber müriseb kontrollimatu ja hoomamatu teine. Galerii on väljavaateta ruum ei-tea-mille keskel ja selle asukad suudavad ümbritsevat massi uurida vaid rakk raku haaval. Pole võimalik pääseda paradigmast, juhul kui see eksisteerib. Kriitikatekstidest saavad biennaali järel kriitikaobjektid, tõlgendused muutuvad tõlgendajate tööpõlluks. Artishoki Biennaal on kahtlemata viljakas tööpõld, mis sünnitab veel hulgaliselt tähemärke. Kuraator Kati Ilvese valikud olid nii kunstnike, kriitikute kui artist talk`ijate osas isikukesksed ja märkitabavad. „Süsteemi“ sattus hulgaliselt võõrast ja värsket verd ning seetõttu vabanes paaril artist-talk`il ka korralikus koguses adrenaliini. Biennaalist on möödunud liiga vähe aega, et selle mõju hakkaks materialiseeruma. Põld ootab, kriitika on püsivalt alasti ja sellega võib tutvuda igaüks.