Kääbuse teekonna hüpoteesile eelnev katse-teekond läbi metsatukk-põld-talu-põld-metsatukk-mägi-loss-põld-stepp

Tänavu jaanuaris tehtud test-rännak Tallinn-Riia-Praha-Budapest-Viin oli haletsusväärne katse sooritada sirgjooneline liikumine Tartust lõunasse. Eriti juba sellepärast, et reisi lähtepunktist -Tartust- sai mööda põrutatud.

Riia

Bussijaam…või kuidas seda nimetadagi?! Pärast mitut tundi sõitu läbi hämara, õhukese, võsase, madala, muhukampsunliku ja marksoosaareliku Lääne-Eesti, on viimaks käes esimene indoeurooplaste laagriplats, kus praksuvad lõkked ja lapsed jooksevad käratsedes üle kuiva, kiviklibuse väljaku, kus habemetega vanamehed peavad aru, kus üksikuid vastupuiklevaid kitsi veetakse nurga taha, kus vanamutt hapendab kapsaid, kus eesel peatub, kus hutsulid mägedesse lahkuvad ja kahvatu kuukihva all joodab kääbus üht tääglit. Või on need putkad, kioskid, pirukamüüjad, taskuvargad, tuvid, suitsukonid või on need tühjad, kõledad tasandikud, vinguv tuul ja tarduv männimets, või on need kivikirved, pleekinud kondid, puruks löödud ahvikolp ja rebitud lehtedega evangeelium? Väljas, kollases suitsus ja metsikus kaoses, keset pundunud hobuseraibet ehk moondunud inimjäsemeid oli midagi viltu läinud! Ma võin kas eksida või siis ulatub minu kolmas silm ajas liiga kaugele tagasi. Ajalooteljest kõrvalekaldumine on igal juhul sotsiaalne error. See selleks, jõeäärne pinnas on palju kihilisem kui jõgi ise, st Väina jõgi, mis suubub küll Läänemerre aga mille sisemine tõmme kisub mööda põhja eemale rohetavate oblastite vahele. Seda mööda pole ime, kui emajõelased käisid kreekas ehk kaugemalgi veel. Kust mujalt sattus kreeklane Tartusse ja türklane Karlovasse?

Astun suure, kollast värvi kahekordse bussi umbsesse sisemusse. Seinad ja põrandad on kaetud siniselillamustriliste vaipadega, inimesed istuvad põrandal ja valavad samovarist endale teed alustasside peale. See imelik ruum on slaavi naiste magusat parfüümilõhna triiki täis tangitud, keha jääb halvatuks, kui seda endale sisse hingata aga hinge kinni hoida pole ka mõtet – kas pole moskoovid ometi võrratud? Esimene olend, keda ma nendes vaibastes katakombides kohtan, ongi plaatinablondide juustega jässakas vana slaavitar, leopardimustriline särk seljas, ja liigutab end kohmakalt otsekui esindusgorilla. Istun teise ritta ja tunnen end uhkelt nagu välismaal. Kohe lähebki Praha poole sõit lahti. Ja kohe on õhk täis vaime, kes kummitavad mind monotoonselt kogu tee.

Näiteks üks, kes istub mu ees. Tagasihoidlik noormees, pealtnäha mõnest Kesk-Venemaa tööstuslinnast. Tihedatest mustadest juustest ühtlane, kergelt välja kasvanud siilisoeng, kaunistatud aastaajale viitava dekoratsiooni – kõõmaga. Kahvatu-kollakas nägu, pisikesed tumedad, vilkad silmad kissitamas, sest rõõm põnevast välisreisist on suur. Paugupealt tunnen ta ära! Sergei. Vanaema kasvatatud, töökas, tubli, viisakas. Joonestamine huvitas teda juba lasteaias aga samas miks mitte ka klaverimäng. Infrastruktuuri projekteerimine on see, mida ta nüüd instituudis õpib ja välismaale läkitab. Aga vanaema ja klaver ootavad. Noormees on tagasihoidlik. Kuhu viib tema tee? Korraga prantsatab ujeda Sergei kõrvale sitke olekuga kiilakas noormees, kõrvaklapid kõrvas, lõuad üles-alla nätsu mälumas. Stass, tulihing! Brat Sergei-i! Mässaja! Tal on kahvatu nahk, Leningradi nahk. Noormehed hakkavad rääkima. Stass jahvatab, Sergei kuulab. Peamiselt kissitab silmi, noogutab. Stassi põhjamaises kestas möllab tuline veri, Sergei näost peegeldub aga päevalillepõldude kuld, kesksuvine leitsak paplite vahel, roheliste muruplatside ja purskkaevude tagune unnesuikunud instituut. Stass jahvatab Venemaa ajaloost, suurtest vallutajatest, Aleksander Nevskist, Smolenskist, maailmasõdadest, Sergei ainult noogutab, vahepeal poetab vanamehelikult erudeeritud kommentaare, justkui oleks tal iga asja kohta oma kaalutletud seisukoht. Ja tõrges, kuidagi kriitilise hoiakuga suhtub ta Stassi. Kehakeel seletab kõik. „Muidugi, Smolensk, võti kreeklaste juurde!“ kraaksatab Stass. Sergei ei ütle midagi, ehkki tema skeptilise meele taga on vaim, mis oskab nautida ajaloo ilu. Bussi teise korruse esiklaas kisub uduseks. Kui alguses oli Stass see, kes käega klaasi klaariks tõmbas, siis mõne aja pärast väljendub poiste nohisev üksmeel nõnda: patrav Stass tõmbab käega suurelt üle klaasi, Sergei, omaltpoolt hõõritseb kah, justkui kinnitades sellega oma kaudset nõusolekut Stassi krehvtistele seisukohtadele. Ja kuhu siis noormehed põrutavad? Stass – Nürnberg. Ajaloo riukad ja ikka veel hellad valupunktid. Sergei – München! Kogu tema vaoshoitus viitab suurejoonelisele ajatusele, rahule. Mägede ilu näib tõmbavat seda noormeest. Nürnberg ja München, nagu kaks vastandlikku, ent noorusest leegitsevat meest, justkui ürgjõed, ikka Sergei ja Stass, ikka Sõrdarja, Amudarja.

Leedu

Läti peaaegu olematu keskkoht saab läbistatud imekiirelt. Ja maastik ei muuda end niipea, ehkki tunne on, justkui toimuks liikumine põhja, mitte lõunasse. Iga lõuna poolt läheneva riigi ülesehitus eeldab põhjale lähenemist. Kui Lõuna-Eestis on vahel tunne nagu juhusliku liivapaljandi sisse uuristatud röövlikoopa kaudu saaks minna Rumeeniasse ja Ungarisse, siis Lätis on tunne nagu asuksime endiselt Pärnumaa võimsate männimetsade vahel. Mis aga juhtub Leedus? Muutus on bussiaknast välja vaadates kohemaid arusaadav. Põllud kisuvad seal laiemaks, silmapiir kaob ära. Kõikjal on lagedad väljad ja vaid üksikud, harvad metsatukad. Muu kõik on sama ja tavaline, et ikka põld, talu, metsatukk, põld, talu, metsatukk, jne. Raske on aru saada, kas talu puhul on tegemist tõesti talu või hoopis külaga. Metsatuka näol on tegemist eelmiste, juba läbisõidetud riikides eesleiduva padriku miniatuuridega. Eks see puudutab vaid Leedu teatud osi. Lõuna-Leedus muutub maastik märgatavalt. Tekivad sellised kuplid, mille taolisi pole ei Eestis ega Lätis. On ka loogiline, kuna sealkandis asuvad ka sookilpkonnade põhjapoolseimad looduslikud elupaigad. Ja idakaarde vaadates tekib unelus lähedalasuvast unistuste maast, Valgevenest, sealsetest soodest, järvedest, jõgedest ja muidugi sookilpkonnadest.

Poola

Kaunases tuleb bussi peale traagiline paar. Mees ja naine, 20 aastat hiljem. Välimuse poolest erinevad nad meist kõigist, kes me siin bussi peal oleme – peamiselt slaavi ja kasaari hordid. Neis on tunda impeeriumi pärandit ja katoliku usku. Mees, nii neljakümne ringis – tugev nagu isakaru, nina aristokraatlikult kitsas ja kongus, kergelt habetunud, peas tihe pahmakas juukseid. Maestro! Pole kahtlustki. Küllap viiuldaja või klaverimängija. Ja tema naine – blond, vagane, kogu oma kehakeelega armastav ja toetav. Sellised naised on küdevate halgude vahelt päästnud nii mõnegi suurteose käsikirja, aidanud elule nii mõnegi geeniuse, jäädes ise varju, olemata õnnetu, tundmata pahameelt muusade üle, kes on ajutised nagu ühepäevikud. Ta on Maestrole toeks just nüüd, kui neid kiusatakse taga! Münchenisse viib nende tee! Õigust taga nõudma, tuult alla tegema aferistlikele sarlatanidele, plagiaate paljastama, pihta pandud partituuri tagasi nõudma! Maestro on napisõnaline, vaatab enda ette. Kampsun seljas, viigipüksid jalas. Naise vaikse jutu peale vaid noogutab vahel või kehitab õlgu. Eks ta on oma mõtetega juba Münchenis, seisab keset kohtusaali ja esitab süüdistusi ja kaebusi, taotlusi ja hagisid. Ega see läheb inimõiguste kohtusse välja! Ka ÜRO ei jää mängust välja! Naine avab moonakoti ja peagi täitub kogu buss vorsti, hapukurgi ja sibula lõhnaga. See lõhn on läbistanud sajandeid, kõiki tõldu ja busse, mis on loksunud läbi Poola viljakate põldude. Eks Poolasse me olemegi jõudnud. Moonakott sulgub ja õigesti teeb! Aristokraadi jaoks ei tähenda Leedu-Poola piir mitte midagi, ent ometigi juhtub pärast piiriületust oodatud vahejuhtum. Bussi peatab tee ääres seisev rohe-valge patrull. Aeg jookseb, buss seisab. Politseinikel näib aega olevat vakatäis. Patrullauto kõrvale tuleb teine patrullauto, ametnikud vahetavad pahaendelist infot pahaendelisest Poola ööst. Ja siis see juhtub: „Julius Mickievičius! Julius Mickievičius! Palume bussist välja tulla!“. Seda Maestro teadis, seda Maestro aimas! Need tõprad! Oo, ei! Te ei suuda mind peatada enne Münchenit! Te ei leia mitte midagi, millega mind jaoskonda viia – selle käigu nägin ma ette, selle käigu jaoks olen ma valmistunud! Ärritunud Maestro tormab alla. Toetav naine järgneb talle natukese aja pärast. Ehk leevendab tema õrnus ja toetus raskel hetkel vihast pulbitsevat meest? Peagi on mõlemad tagasi oma kohtadel ja teekond jätkub.

Minu ees istuvad Sõrdarja ja Amudarja on osutunud tavalisteks krutskivendadeks. Õigupoolest ilmnes, et vagurana tundunud Sergei on ise pigem keevaline Sergio. Nii mõnelgi korral märkasin teda vahekäigus ringi saalimas, kaval pilk silmis, nägu naerul nagu uute totruste väljamõtlemisega tegeleval teismelisel. Seljas hall kapuutsiga pusa, jalas juba tehases katkiseks kulutatud valgete kirjadega heledad teksad. Stass on aga maha rahunenud. Enne võtsid poisid einet ja Stass osutus selleks feminiinseks pooleks. Kui Sergei tegeles ilmselt Ukraina mureliistanduste ja keemiatehaste ühisprodukti – mahlapaki – tühjendamisega, avas Stass oma spordikoti, mille sisuks arvasin ennist relvi ja poksikindaid olevat, ent sealt tulid päevavalgele hoolikalt pakitud lihatooted, süütuid ihulikke patte nautivat meelt paljastavad maiustused, millega ta oma kaaslast ümmardas. Aegajalt minu ja Stassi pilgud kohtusid. Siis, kui tagareast kostus venekeelset röökimist ja sõimu. Kuulatasime nagu kaks teravkõrvset verekoera, vaatasime üksteisele otsa ja vangutasime pead. Asusin seega Stassi poolele, kiitsin mõtteis heaks kogu Nürnbergi – otsast otsani – ja nende mõtetega ma ka uinusin, kõrval tundmatu leedutar, tagasihoidlik, peaaegu nähtamatu. Akna taga öö, jää ja lumi. Hommikupoole ööd, peale tundidepikkust und, ärkasin korra Varssavis. Lumi oli kadunud, vihma sadas, betoon valendas. Mõistsin, et ehkki maastiku- ja kultuuripõhine paradigma oli varemalt juba muutunud, isegi korduvalt, oli Varssavi ankrukiviks uuele leheküljele aastaaegade raamatus.

Tšehhi

Midagi pole öelda. Eestist alguse saav muutuste jada muutub tühiseks peale Karpaatide järk-järgulist lähenemist. Eestist lõunasse vaadatuna on Karpaadid esimene Teine Euroopa maastikul. Sookilpkonnad sookilpkonnadeks, neid (küll ärakaranuid aga mine sa tea) on leitud ka Lõuna-Eestist. Kliimasoojenemine, ebaselged juhused või koguni faunaga seotud müüdid? Kurat teab! Kurat elab Võrumaal. Aga Lõuna-Poolas tulevad vastu mäed ja mägikitsed. Mägirahvad kui läbistav Teine läbi kogu maailma. Mägirahvad, tasandikurahvad, metsarahvad, jõerahvad, mererahvad, järverahvad, saarerahvad, mullarahvad. Kui vaid saaks, kõnniks läbi Poola ja vaataks, kuidas maastik poolakat muudab. On selgemast selgem, et rohelise tasandiku hapukurgipoolakas on sootuks erinev mägilaspoolakast. Kuskil seal mägedes on müstilised hutsulid. Ülepea – kas oleks võimalik rännata ringi mööda ilma vaid mägesid kasutades? Küllap on, küllap on tee Karpaatidest Alpidesse, küllap on ajalugu näinud neid tarku, kes on tundnud selliseid teid, kõndinud mööda neid. Vaatan aknast – mäed! Sealsamas aga endiselt poolakad. Küllap juba segunenud juurtega, küllap need juured ajavad end mägedest üle ja läbi.

Oo…! Mitte iialgi veel pole ma käinud Tšehhimaal. Ikka olen teda ette kujutanud okkalise, kaljuse kõrgendikuna, imelikult kokkusurutud põllu ja viljapuuaia tiheda kooslusena, vahelduseks mõni loss. Nõnda oligi. Mägedest jagu saanud, ilmusid välja põllud. Esmakordselt oli põldude vahel näha nii palju alleesid. Paplid, küpresstammed. Tšehhi näibki olevat põld + alle, ja silmapiiril mõni mäe otsa istutatud loss, sealsamas kõrval hiiglasliku korstnaga katlamaja. Näha silmapiiril lossi on kummastav – siin, meie kodumaal, meie armsas, vennalikus Ida-Euroopas, mille alusnarratiiviks on dualistlik, sovjeetlikust mälust järele jäänud kaks ürgset elukat: Sõrdarja ja Amudarja. Lossi nägemine silmapiiril ankurdab ja legitimeerib järjekordse pöörde maastikul – ja selle pöörde aluseks on pärand. Kui palju lisab pärand maastikule tähendust! On maastikke, mille pärand on silmnähtav, on maastikke, mille pärand on nähtamatu, on maastikke, mille pärandit ei hinnata ja on ka üleilmse maastiku pärandvara. Eks pärand mõjub nõndasamuti, ülekuldavalt ka inimesele! Võtame näiteks kasvõi Julius Mickievičiuse! Tihe pahmakas lokkis juukseid! Kas ei kiusatud taga juba tema vanaisa?

(järgmistes osades tuleb juttu Prahast, kääbusest, ploomisalust, kääbusest, kääbusest, Budapestist, võluri aiast, kääbusest, stepist, Viinist, kääbusest, stepikääbusest, mullakääbusest, kääbusest, jne)

TUNE FOR TWO
(2011)
tundmatu autori video

Kirjutada, et mitte surra, nagu on öelnud Blanchot, ja võib-olla koguni rääkida, et mitte surra - see tarvidus on usutavasti niisama vana kui kõne ise. Ka kõige selgemad surmaotsused peetakse paratamatult kinni, seni kuni jutustus veel kestab. Teame, et kõnel on võim hoida tagasi noolt, mis juba lendu lasti, tõmmates selle ühte ajaorva, mis ongi kõne päris oma ruum. /...võib muidugi olla, et surma lähenemine, tema suveräänne žest, tema võpatus inimeste mälus ongi need asjad, mis olemisse ja olevikku uuristavad tühemiku, kust lähtudes ja kuhupoole hakatakse rääkima. / Keel, saanud surma piirile, peegeldub tagasi: ta otsekui kohtaks seal peeglit; ja et nüüdki peatada seda surma, mis kohe on teda peatamas, selleks on tal ainult üks vägi: nimelt sünnitada omaenda rüpes omaenese jäljendus, ja seda juba niisuguses peeglitemängus, millel enam pole mitte mingisuguseid piire.

("Keel lõpmatuseni", Foucault)

Kaks meest on metsas. Ühel mehel on relv, teisel mehel on haud. Relva ja hauda ei ole veel pruugitud. Mõlemad mehed on elus, nad on inimesed, nad on metsas - mõelda vaid, kaks meest metsas, justkui oleksid nad jahil või jalutuskäigul. Mingi seletamatu ülemvõimu tõttu see nii ei ole, keegi justkui sunniks neid mehi etendama näitemängu röövloomast ja ohvrist. Ühel mehel on relv ja haud, ta on olukorra, elu ja metsa peremees, teisel mehel ei ole mitte midagi peale oma hinge. Põlvitades oma haua äärel (küllap aimates, et järgmisel hetkel lamab ta surnuna haua põhjas, kust ta enam iialgi välja ei saa, kuhu ta jääb hingetuna lamama ja lagunema ning raske muld katab teda), püstolitoru kuklas, pudeneb tema suust midagi linnulaulu sarnast.
"Titii-tididi!"
Nii laulavad väikesed linnud. See on tähendusetu keel - keel, mis peegeldab iseennast, keel ainult iseenese pärast. Nagu psühhootiku suust kostuv tähendusetu kõne, mille kohta Vaino Vahing ütleb "looduse hääl". See on muusika. Feminiinne, väikese linnu laulule sarnanev muusika. Psühhootikud on feminiinsed, loodus on feminiinne. Inimese ja looduse vaheline keelemüür on purunenud (olukorra ogarus on purustanud sümboolse korra) ja mehe suust kostub tihase hääl, kes oma väljalendu (hing väljub linnuna) kuulutab?
"Mana mana!" sekundeerib püstolit hoidev mees kraaksuval toonil, nagu vares.
"Titii-tididi!" ütleb jälle tihane.
"Mana mana!" ütleb vares juba lustlikumalt.
Ja nii hakkavadki laulma kaks lindu - tihane ja vares. Nii nagu tavalisel päeval mõnes metsatukas.
"Titii-tididi! Tahan elada, tahan elada, tahan elada, titii!"
"Mana mana! Manala! "
Siis lõpeb linnulaul ja kõlab lask. Vares ja tihane lendavad ära, metsa jääb üks elus mees. Võtab labida ja hakkab hauda kinni ajama. Kõik läkski nii nagu oli plaanis.

Manamana (Original 1969 Version)

Nagu näha, konkureerivad loos "Manamana!" maskuliinne ja feminiinne element.
Kaks naist omavahel:
"We could sing a good song if we have one more person to sing!"
Saabub karvane mees, kes ei oska öelda midagi muud peale ürgse "manamana". Küllap on ta allutatud ühele kindlale tungile, teda ei näi huvitavat mitte miski muu peale manamana, mis on ilmselgelt tema fallos. Nii saabki alguse threesome - kaks naist ja üks mees. Naised laulavad kooris "titii-tididi!" ja mees vastab "manamana". Naised oleksid võinud omavahel ülesanded ju nõnda ära jaotada, et üks laulab "titii-tididi" ja teine "manamana" aga nad ei teinud seda. Miks? Kas nende keel on samuti mingi tundmatu ülemvõimu poolt kärbitud? Ilmselt mitte. Video alguses kõnelesid nad ju heas inglise keeles. Küllap on see lihtsalt üks täiskasvanute seksuaalsusest ja võimuihast läbi imbunud mäng arhetüüpidega. Väike ja karvane mehike, kes ei oska öelda muud peale "manamana", on kahe naise intensiivne tähelepanuobjekt ainult seetõttu, et tal on fallos. Ja kui ta seisab kahe naise keskel ning kogu ansambel laulab oma laulu, näeb kogu trio välja nagu peenis kahe munandiga - saavutatud võim, ideaalne kunstiteos, mida laiadele massidele müüa. Varem ikka mõtlesin, miks pidi Push Up`i, Aqua jt lugudes õrnale tüdrukuhäälele sekundeerima räme mehelik jorin, mis minu arvates kõik ära rikkus. Aga ei rikkunud! Hoopis minule mõjus see kastreerivalt.

Tune for two ehk tangot tantsitakse kolmekesi

"Just Another Silly Painter", Merike Estna

Üleva ja totaalse helesinise esteetika viljeleja Merike Estna (vähemalt nii võiks kõlada müüt tema varasemast loomingust) pani Artishoki Biennaalil üles kaks maali, mida pelgalt käekirja alusel oleks raske tema loominguks pidada. Või siiski... KUMU näitusel "Muutuv maalikunst" on Merike Estna kombineerinud oma maalidest ja enda disainitud tapeedist ruumiinstallatsiooni "Nudes and Landscapes". Viis, kuidas see töö ennast kehtestab, on halastamatu. See on nagu pornograafia, mis ei paljasta, vaid kütkestab; kus paljastus ja anatoomiline detailsus osutuvad vaid kütkestuse edasiarenduseks, mis ei varjagi seda, et järgmine samm saab olla ainult rahuldus, ent rahuldus on kilomeetrite kaugusel, rahuldus on kättesaamatu ja isegi võimatu, sest, kui see sünniks, siis ei oleks see enam seesama jõgi, kuhu astuti. Tapeet jääb ikka oma lihalikkust kisendama, naine lõuendil hargitab oma jalgu edasi. Mingisugused tungid ammenduvad aga iha jääb silmapiirile edasi kirendama. Ehk on kahel installatsiooni hulka kuuluval maastikumaalil ihasid suunav, kanaliseeriv, neutraliseeriv või peegeldav funktsioon? Või kujutavad nad tungide stiihilist, orgaanilist massi, mille kontrolli alla saamiseks on võimalik appi võtta maastiku metafoor, st kaevata kuivenduskraavid läbi kiimase mädasoo? Need kaks maastikumaali on stiililt sarnased "Just Another Silly Painter" nime kandvate töödega.

Estna varasemas loomingus domineerib visuaalse taustsüsteemina sinine selge taevas, justkui mõtteselgus ja rahu, ülevus, kirkus, jumalikkus ja muu taoline häirimatu. Sinna on asetatud mõni alasti või pool-alasti tüdruk (Anneli Porri räägib Estna puhul ohutust ja reeglitest mööda mineva lõbu lubadusest), mõni koer, parv liblikaid või hävituslennukeid. Taevas on justkui inimteadvuse desktop, kus kus valitseb kord, nö hea lennuilm. Pornograafilisi akte seal ei toimu, seal ei ole seda kurja naist, kes läbi harkis jalgade ja oma toa tapeedi vaataja teadvusesse kaost impordib, seal ei ole konstrueeritud ust (avatud vagiina), mille kaudu mustad jõud tuppa tungivad. Taevas on selge, kesksuvine rünkpilvekamakas seisab seal nagu mägi, korraks vilksatab läbi teadvuse fantaasia või pigem mälupilt koolitüdrukust, kes ulakalt ja infantiilselt oma tagumikku näitab. Infantiilsed genitaalidega seotud saladused ja tikkudega mängimine leiavad ealises mõttes aset üsna samaaegselt. Või see ikkagi ei olnud koolitüdruk, vaid hoopis naine? Vahet pole, tikkudega mängimine seisnebki tule süütamises.

Mis siis ikkagi toimub biennaali maalidel? Need on justkui osa KUMU installatsiooni maastikumaalidest. Kui helesinistel maalidel joonistus (ilmselt mitte teadlikult loodud) ihaobjekt selgelt välja ja taustsüsteem justkui tõstis seda esile, siis siin tekib taustsüsteemist elav orgaaniline keskkond, mis õgib ihaobjekti enda sisse. Kummalgi maalil on naine keset vett, vihma, taevast, pilvi, tormi, tuult, vetikaid, pilliroogu, penikeeli, vesikuppe, pori, muda, mättaid, jne. Maali koloriit on mänglev, see lausa kihab elust. Peaaegu füüsiliselt on tunda, kuidas vihm pladiseb vastu vett, nii et oimukohad hakkavad kihelema. "Just Another Silly Painter" töö kontseptsioonis kirjutab Merike Estna: "Kasutades maalidel sümboolseid või naiivseid pintslikäsitlusi, lähtun Platoni ideeõpetusest ja eeldan, et kui idee millestki on rohkem päris kui objekt või nähtus ise, siis on võimalik millegi kohta rohkem öelda läbi sümbolite, mis esindavad millegi ideed, mitte konkreetset asja". Teda ennast huvitab rohkem maalitehniline küsimus, kuidas on võimalik luua mängulist ja kerget maali tehnikaga "õli lõuendil". Samuti pöörab ta kogu teema institutsionaalseks eneseirooniaks seoses maalikunstniku positsiooni ja rolliga. Kõlab professionaalselt ja idiosünkraatiliselt. Kunstnik ei anna ennast kätte, ei välju oma tehnika keskelt, ei asu oma töid tõlgendama ja jätab sellega suure hulga ruumi vabaks. Samas võib kinni haarata Platoni ideeõpetusest ja küsida, mis siis ikkagi on see Merike Estna idee, mida ta sümboli kujul edastab? Kas tormava vee poolt alla kugistatud alasti naine on see Estna maalidesse peidetud seksuaalne tung oma destilleeritud kujul? Või on see erutuse ja rahulduse vahepeal asuv kontrollimatu ekstaas? Või on see maastiku neutraliseeriv mõju ehk pääsetee, lunastus, puhastumine? Artist-talkil rääkis Estna nende maalide protsessuaalsusest. Arvangi, et neid maale ei tasu liigselt kontseptualiseerida ja tähendustega pommitada, tuleks lasta orgaanikal vohada, kõik tähendused ja tõlgendused läbi elada ja lasta taeval tormata ja veel voolata.

Sirbis 24.09.10 ilmunud artikkel toimetamata kujul:

MIS VÕIKS TOIMUDA GALERIIS, MILLEL PUUDUB LAGI?

Tartu Kunstimaja galeriis 02.-11.09. toimunud II Artishoki Biennaal asetas tõenäoliselt Eestis esmakordselt kunsti ja kriitika kõrvuti, üksteisega konkureerivatele positsioonidele. Oletus, et ühes kunstiteosega galeriis eksponeeritud kümme kriitilist teksti kisuvad kunstiteose alasti, ei leidnud kinnitust. Pigem sündis midagi vastupidist- biennaali kestel oli ja on praegugi (www.artishokbiennale.org) võimalik jälgida kriitikute tekste täies alastuses. Seal on võimalik märgata kindlaid autoripositsioone ja paiguti ootuspäraseid reaktsioone lähteülesannetele. Kunstiteosed olid kümnele autorile ühised elulised ja möödapääsmatud stiimulid, millest arenesid välja iseäralikud maailmad, kujult kohati sarnased, vahel ka ühiste meridiaanidega läbistatud. Sellised on kriitikute omailmad, enamasti palju läbipaistvamad kui need, millega nii mõnigi kunstnik end looritab. Kunstnikud esinesid sel biennaalil kohati väga teadlike manipuleerijatena, heites kriitikute hammaste ette atraktiivseid konte ja lahkudes sündmuspaigalt omas elemendis ka pärast pikki artist-talk`e. Seda ei saa neile ette heita, pigem vastupidi- probleemi püstitajatena osalesid nad ise algrakkudena kriitikaprotsessis. Suurem osa kunstiteoseid valmis spetsiaalselt biennaali jaoks. On selge, et olemasolev kunstikriitika, kunstiteooria ning tendentsid kaasaegse kunsti paradigmas mõjutavad kunstiloome sisulist külge. Artishoki Biennaali võib käsitleda selliste vastasmõjude miniatuurse mudelina. Biennaal tõestas, et see vastasmõjude masin pole sugugi ootuspäraselt toimiv suletud süsteem, et on siiski midagi, mis läheb tõlkes kaduma või jääb õhku rippuma.

Kõige eredamaks näiteks võib tuua kriitikutele raskusi tekitanud Rauno Thomas Mossi töö „Mein Kampf“. Olgu öeldud, et kõnealusele näituseformaadile läbivalt omane probleem on see, et kriitikud peavad teksti kirjutamisel leppima vahel ainult töö kavandiga. Siiski läks Mossi tõlkest palju kaduma ka teistel põhjustel. Kriitika oli temaga üsna ettevaatlik, sellest ei tekkinud „mõistmisele“ iseloomulikku küllastustunnet, mida pakkus näiteks kunstniku artist-talk. Justnimelt tunnet, mille tõlgendamine võiks jällegi liiga komplitseerituks osutuda. Mida hakata peale kunstnikuga, kes omab ülihead tehnilist arsenali ja valdab semiootikat, ent distantseerib end teadlikult tõlgendusel ja tekstil põhinevast kaasaegse kunsti paradigmast maailma, mille ajalugu lõppes Suure Prantsuse revolutsiooniga? Seda artist-talkil tehtud distantseerimise zhesti võiks käsitleda kui kaasaegse kunsti süsteemi enesekriitikat, sest paiguti võib täheldada kunstikriitika muutumist kontrolli alt väljunud tekstiteerulliks, mille suund on ette teada ja mis toodab erineva kujuga, ent ühtviisi lapikuid kunstiteoseid.

Äsjases Klassikaraadio Kunstiministeeriumi saates teeb Indrek Grigor tähelepaneku, et biennaalil esinenud kunstnikud peavad justkui võitlust, kas üksteisega või kaasaegse kunsti süsteemiga. Sümptomaatiliselt kasutab kriitik Maarin Mürk oma tekstide pealkirjades sõna kampf. Otsesele konfliktile süsteemiga viitab Kaisa Eiche töö „Loves me, Loves me not“, tõstes esile konkreetse kunstnikupositsiooni ebakindlust. Kitšilikke vahendeid kasutades tekitab ta stereotüüpse, vastuolusid loova ja tühistava esteetilise olukorra (kaks kaunist fotot, ühel Kaisa Eiche, teisel naisterahvas nimega Seili, kellel on ihtüoos), mille vahele on asetatud kunstniku nimekaartidest koosnev habras kaardimajake, mis püsib koos vaid tänu nimekaardi olemuslikule formalismile. Tekstid näivad olevat üks kunstniku ebakindluse allikaid. Performatiivse etteastena loeb need süütul häälel ette Seili, kelle jutu vahele Kaisa Eiche, mikrofon vastu rinda, oma südametukseid puistab. Sümboolne performance. Sest, nagu öeldud, Artishoki Biennaal on justkui kunstimaailma väike, võib-olla idealiseeritud mudel. Mitu teksti oleks Seidi lugenud mõne teise Kaisa Eiche näituse järel?

Formaadi ja tekstidega suhestus otseselt biennaali enim elevust tekitanud Johnson & Johnsoni töö „Untitled“. Töö seisnes näitusesaali külgmiste, tekste sisaldavate ruumide sulgemises seinte, värvi ja põrandaliistudega. Tabavamat formaadipõhist teost annab ette kujutada! 08. septembril, kui teost esitleti, ei olnud publikul võimalik seina taha jäetud tekstidega tutvuda ja oli vaid usalduse küsimus, kas seinte tagant tekste üldse leida võib. Käesoleval hetkel on tekste võimalik lugeda biennaali kodulehelt. Ainus usalduse kuritarvitaja on Maarin Mürk oma tühja lehega. Keegi pidi ju seda ka tegema.

Kunstnike (aga mitte ainult) poolsele usalduse kuritarvitamisele viitas Toomas Thetloffi ja Taavi Piibemanni töö „Schrödingeri kast“. Teos, milleks on ilusa peegelduva pinnaga metallist karp, mõnusalt lapik, ei paljasta oma eesmärke ega kunstnike hoiakuid, nii nagu see ei paljasta ka oma sisu, hoolimata sellest, et sisu ülesehitus on kastil kirjas. Sisuga saab tutvuda vaid see, kes teose omandab. Nagu märkis Maarin Mürk- tõde on siin seotud omandi üleminekuga. Mida reflekteerib selle teose küüniline kontseptsioon ja uhke nimi? Vabalt võiks sellise teose koht olla Solarise keskuses, see võiks minna lausa masstootmisse, igal kastil erinev sisu, põnevust kui palju. Sest teaduse päralt on kogu ühiskonna usaldus ja toetus, teadus kõneleb läbi tõe paradigma ja moodustab tegelikkuse, mis sest, et asub keskmise inimese jaoks sisuliselt meelelahutusega võrdsel pulgal. Kunst asub reeglina pulk madalamal. Kõnealuse teose peegelpind teeb aga ärevaks. Selle peegli ees on kriitik üksi.

Süsteemi, formaadi ja publiku suhtes neutraalsed kunstnikud on Anna-Stina Treumund oma tsiteeriva ja tõlgendava tööga „Woman in the corner on Mutsu`s drawings“, samuti Marge Monko oma kriitilise lühifilmiga „Shaken Not Stirred“. Treumund näib tegutsevat areneval, Monko väljakujunenud positsioonil. Kõige enam iseendale ja oma tehnikale on pühendunud Merike Estna oma kahe, võib-olla liigselt kontseptualiseeritud maaliga, mille koondnimetuseks on „Just Another Silly Painter“. Piisas vaid kahe väikese maali olemasolust, et need omandaksid Estna ülejäänud loomingu taustal võrdlemisi selge ja mängulise kontseptsiooni.

Laura Pählapuu „243 tõetruudes toonides postkaarti“ on konstruktiiv-poeetiline teos, mille puhul kunstnik on konstrueerija ja vaataja on poetiseerija. Formaalselt toimib nõnda ka Thetloffi ja Piibemanni töö. Samas pole mõtet rääkida konstrueeritusest rühmituse JIM puhul, kelle ekspositsiooni valguses võis märgata eelmainitud kriitika-teerulli. Õnneks jäid tööd terveks, sest kriitikuid näis enim huvitavat rühmitusega kaasnevad institutsionaalsed ja isiklikud küsimused. See on muidugi arusaadav, sest kriitikud pidid töid vaatama arvutist ja ükshaaval. Seevastu galeriis tekkis kolmel videol rahulik, hüpnootiline koostoime ja segunevad helid tegid galeriist ühtäkki kimkidukilikult mõtliku ja meditatiivse templi.

Jevgeni Zolotko võimas ja totaalne töö „It`s Time to Take the Ceilings Down“ andis mõista, et ühe süsteemi ümber müriseb kontrollimatu ja hoomamatu teine. Galerii on väljavaateta ruum ei-tea-mille keskel ja selle asukad suudavad ümbritsevat massi uurida vaid rakk raku haaval. Pole võimalik pääseda paradigmast, juhul kui see eksisteerib. Kriitikatekstidest saavad biennaali järel kriitikaobjektid, tõlgendused muutuvad tõlgendajate tööpõlluks. Artishoki Biennaal on kahtlemata viljakas tööpõld, mis sünnitab veel hulgaliselt tähemärke. Kuraator Kati Ilvese valikud olid nii kunstnike, kriitikute kui artist talk`ijate osas isikukesksed ja märkitabavad. „Süsteemi“ sattus hulgaliselt võõrast ja värsket verd ning seetõttu vabanes paaril artist-talk`il ka korralikus koguses adrenaliini. Biennaalist on möödunud liiga vähe aega, et selle mõju hakkaks materialiseeruma. Põld ootab, kriitika on püsivalt alasti ja sellega võib tutvuda igaüks.

Kirjutasin Artishokile arvustuse Kiwa näitusest "Wildlife documentaries".

ESE & MILJÖÖ

Sõnad „ese“ ja „miljöö“ on elemendid, mille tähendusvälja määratlemine ja piiritlemine puutub vaieldamatult esteetika valdkonda. Mõlemad mõisted omavahelises kompositsioonis eeldaksid justkui mingit käimasolevat diskursust- mõlemad on silmnähtavalt konstrueeritud ja nö „tugeva kultuurikihiga“. Ese osutab sõnale „asi“, ent ei piirdu sellega- asi, kui ta esemesse üldse puutub, sisaldub koos kõige muuga näiteks eseme sees ja võib viidata millelegi füüsilisele, samas kui ese eemaldub sellest füüsikast, on selle ülene ehk metafüüsiline ja võib seisneda mingis idees või märgis, asjade olemuslikes tuumades, millede konstrueerimine inimesele justkui instinktiivne on. Miljöö (prantsuse keeles „milieu“- materiaalne või vaimne ümbrus, meeleolu, atmosfäär) mõnevõrra kattub esemega, selles osas, mis puudutab millegi olemuslikkust, ideelist mõõdet, ent tema etümoloogiline tähendusväli, mis sisaldab sõnu „ümbrus“, „meeleolu“, „atmosfäär“, viitab mingile reaktsioonilisele tundmusmassiivile, mis on põhjustatud millegi poolt ja on tekkinud selle ümber. See, miski võibki olla ese- kahe maailma vahel pendeldav objekt, mis ei ole veel leidnud endale vastuvõtjat ja tõlgendajat. Miljööga sarnanev saksa keelne sõna on Stimmung, mille abil saab osutada mõne koha või hetke iseloomulike omaduste kogumile. Miljöö võib väljenduda mingis metafooris või rohkete nüanssidega loos, ent selle aluseks võib olla üksainus ese. Ja isegi siis, kui neid esemeid on palju ja diskursus näib puudutavat vaid kindlate piiridega fenomeni, kirendab kogu näilise süsteemi taga palju fundamentaalseid küsimusi.

Vältimaks kahe mainitud mõiste asetamist fundamentaalsete elementide positsioonile ning tekitamaks neile mõistetele piisavalt mänguruumi, tuleks enne mängu alustamist põigata läbi kõike olevat ja mitteolevat määratlevate kultuuriliste baaselementide juurest. Nähtavasti on ese ja miljöö tugevalt seotud ruumiküsimusega, samas ei võiks ka ruum olla kogu eesootava diskursuse aksioomiliseks baasiks- niisiis tuleks püüda üles leida kõige olemasoleva algpunkt.

Ei saa leppida lõplikkuse printsiibiga, mis kajastub näiteks kristlikust diskursusest, milles genereeritava maailmaruumi algpunktiks on lõputu tähendusväljaga nüüdseks trivialiseerunud metafoor Jumal, kes lõi taeva ja maa. Martin Heidegger pakub alguspunktiks välja hoopis küsimuse: „Millepärast on ülepea olev ega pigem eimiski?“. Fundamentaalse küsimuse asetamine sellele algpunktile on vähemalt keeleliselt igati põhjendatud- metafooride vältimine, lõputu tähendusliku märkideahela käivitumise vältimine. Samuti tuleb „tõele au anda“ ja tunnistada, et igasuguse fundamentaalse algtõe otsimise vahetult ilmnevaks aluseks on kahtlemata inimese peas tekkinud küsimus ja miks mitte asetada see küsimus algtõe punktile kui see vähene või ainus, mida sinna üldse asetada saab. Enamvähem sarnasele positsioonile on võimalik asetada ka Ludwig Wittgenstein`i „Loogilis-filosoofilise traktaadi“ esimese punkti lause: „Maailm on kõik, millega meil on tegemist“. Teades, et on olemas maailm ja nii-öelda fundamentaalne küsimus, saab selgeks kogu modelleeriva diskursuse peamine instrument- keel. Ülejäänut võib fenomenoloogiliselt määratleda kui kõike ilmnevat, mille jaoks instrumentidest alati ei piisa. Kaasaja maailm on jõudnud üha enam võimust võtva kriisini- ideoloogiad, imperatiivid ja maagilised sõnad on taandunud keelele ja keelepsühholoogiale. Spekuleerivalt ja illustreerivalt võib öelda, et läänelikus tsivilisatsioonis elav inimkond on kasvanud Teise Maailmasõja materiaalsetele ja ideoloogilistele varemetele. Eelnenu ülesehitamine ja progressiivselt meelestatud edasiarendamine on osutunud simulatsiooniks, abituks ja sentimentaalseks kordamiseks ning ainus, mis veel (!) enamvähem puutumatu „tõena“ ringi liigub, on informatsioon. Käsikäes sellega levib võõrandumine, ebakindlus, totaalne trivialiseerumine ja entroopia. Selle olukorraga on võimalik leppida kui paratamatu ilmneva tõeseisundiga, ent sellega kaasnevad konkreetsed elulised nähtused (nt riigivõimu, teaduse ja hariduse autoriteetsuse kadumine) hakkavad mõjutama majandust ja olmet, mistõttu pole välistatud suured rahvaste rahutused. Sellises olukorras on oluline kasutada ära informatsiooniajastu eeliseid, tunnetada väljakujunenud keelepsühholoogiat ja vältida liigset müütide, aksioomide ja maagiliste suurte sõnade hüpnotiseerivat mõju. Saabunud on interdistsiplinaarsuse ja eksperimentalistika aeg. Nõnda tuleks kasutada mõtlemisel olemasolevaid instrumente julgelt ja vastavalt vajadusele, kasvõi ebatavalisel viisil. Tuleks üle saada originaalsuse ihast ja halvavast aukartusest autoriteetide suhtes- igaüks on teretulnud looma oma isiklikku mõttesüsteemi ja leiutama seal tegutsemiseks uusi instrumente või kasutama olemasolevaid täiesti ettearvamatul viisil. Niisiis, alustagem.

Esiteks, tuleks vabaneda suurt mõju omavatest maagilistest sõnadest. Eespool mainitud Heideggeri küsimus lahendas nii mõndagi, ent selle käsitlemisel ei vabanenud me siiski sellistest uinutitest nagu „tõde“ ja „maailm“. Tõe mõiste on lähedal Jumala mõistele, võimalik, et see on oma olemuselt Jumala mõiste eeldus. „Mis on Jumal? Jumal on tõde!!“- Mida me saame teada pärast sellist küsimust ja vastust? Mitte kui midagi, peale selle, et see ärevuse-kahtlemise stiimul, mis meis küsimuse näol tekkis, saab tõe rohu abil summutatud, vaigistatud, uinutatud, ära tapetud. Võimalik, et sõna „tõde“ siiski ei ole pelgalt uinuti, vaid hoopis uimastav ja joovastav erguti, mis tekitab inimese sees kokteili serotoniinist ja adrenaliinist- inimese teadvus tungib läbi omaenese unne suikunud sisemaastiku, läbi paksu pilvemassiivi ja seal magavate jumalate, purustab maa atmosfääri ja jõuab end isegi ümber pöörata, et näha maailma sinise täpina keset hoomamatut, lõputut ja täiesti arusaamatut ruumi. Ja just see hetk ongi tõe tipphetk, millele järgneb depressiivne tagasilangemine, segadus ja tühjusetunne. See tipphetkel nähtud pilt jääb edaspidi kõige ilmneva mõõdupuuks. Kuid sõna „tõde“, mis seda kogemust kajastab, võib muutuda kultuslikuks. See võib sattuda halbadesse kätesse, mis seda mistahes vankri ette rakendab. Seetõttu on sõna „tõde“ üks võimsamaid maagilisi sõnu. Selle sõna hüpnotiseeriva toime vähendamiseks on Tartu eksperimentaalmõtleja Jaan Lüsi välja pakkunud lahenduse, mille kohaselt on „tõde“ omadussõna. Täpsemini öeldes tuleb tsiteerida Lüsi ennast: „Tõde on mudeli vastavus originaalile!“. Seega on tõde omadus ja seda saab kasutada ka mõõduna, kui kaotada kindel ja vankumatu lähtepunkt.

Järgmise maagilise sõna- „maailma“- puhul tulebki alustada lähtepunkti küsimusest. Mis on maailm? Eksperimendi huvides deklareerin oma isikliku esimese (!) vaba assotsiatsioonina gloobuse. Gloobus on kera kujuline objekt, millele on trükitud graafiline joonistus planeedist Maa. Gloobused on masstootmises, nendega kaasneb tugevat tõeväärtust omav legitimatsioon, mille on andnud kartograafia, geograafia ja erinevad füüsikateadused. Gloobus väljendab „maailma“ kuju ja koosseisu, kusjuures selle koosseisu aluseks on erinevate riikide poliitilised kokkulepped, mis on avaldanud mõju gloobuse visuaalsele kontseptsioonile. Gloobus on üles ehitatud nii, et Euroopa asub üleval- taeva pool- ja Aafrika asub all- maapinna pool. Kui me seisame gloobuse ees, võime end kergesti kujutleda seisma gloobusel asuvasse piiritletud kujundisse, mis on märgina meie teadvusesse kinnistunud kui Eesti- Soome laht ja Tallinn asuvad üleval, Saaremaa asub vasakul, Peipsi järv ja Venemaa asuvad paremal, Tartu ja Lõuna-Eesti asuvad all. Eesti asub Läti peal, justkui istudes selle turjal aga Soome asub meie peal, ainult et mitte otse, sest meri on vahel. Geograafia on siinkohal tõde ja toimibki Eesti omadusena. Sellest selgub, et Eesti asub Lätist kõrgemal ja on Lätist parem. Kuigi Eesti lõunapiir on niisama loomulik ja looduslik nagu mõne Warholi maali „pintslitõmme“, on see tugevalt eestlase (kasutan seda mõistet hüpoteetiliselt ja vahendlikult- tegemist on taasiseseisvunud Eesti Vabariigis kehtiva poliitika järgse „ideaalse kodanikuga“) teadvusesse kinnistunud. Venemaal ja Eestil aga ei ole midagi ühist. Näib, et loodus ise on teinud kõik, et see nii oleks- Venemaale on ette sätitud järv (geograafiline tõde, mis on ka Eesti tõde, ütleb, et see on Euroopa üks suurimaid järvi) ja sinna, kus järve ei ole, on pandud voolama Narva jõgi. Kagu-Eesti alad on aga taasiseseisvunud Eestis abjektsed ja marginaalsed, neist (Petserimaa) on lausa loobutud. Petserimaa asub all, nii nagu inimkehas asuvad jääkaineid eraldavad organidki. Kui Eesti Vabariiki teadvusena käsitleda, tuleb otsida ust alateadvusesse just Kagu-Eestist. Sealt avaneb allasurutud tõde ja muuhulgas ka tõsiasi, et kuvand terviklikust Eestist on võrreldav uimastava alkoholijoobega. Nii võib öelda, et kogu valge kultuuriga kaetud maailm on praegu sellises joobes. Julgen väita, et gloobus ja maailma-atlased omavad inimkonnale vähemalt sama tugevat mõju nagu Piibel. Kahtlemata ei nõustuks minuga mitte ükski katoliiklane- nemad käsitlevad gloobust kui tavalist olmevahendit, mis sündis pärast seda, kui Jumal oli loonud taeva ja maa ning inimese oma enda näo järgi. Isegi siis, kui sellise seisukohaga arvestada, tuleb gloobust nimetata kõige paksema ja intensiivsema kultuurikihiga esemeks. Iseenda vabade assotsiatsioonide näitel võin öelda, et maailma on võimalik pidada gloobuseks, seega esemeks. Selle eseme poolt loodav miljöö võib osutuda teadvusest väljatõrjutud superstruktuuriks või mingiks ideoloogiliseks alusbaasiks, mille mõjuvõimu kõrgpunkt ühtis ilmselt modernismiajastu kõrgpunktiga 1960ndatel.

Isiklikult kaldun jaotama maailma subjektiks ja keskkonnaks. Mõlemad mõisted on võrdlemisi neutraalsed. Subjekti määratlemisega antud hetkel detailidesse ei lasku ja esitlen seda aksioomina, millega meie keeleteadvus on juba harjunud. Subjektiks võin pidada iseennast ja keskkonnaks kõike seda, mis minu ümber on. Samas pean ma subjekti ja keskkonda ühtekuuluvaks tervikuks, igasugune jaotamine ja struktureerimine teenib vaid diskursuse huve- see on selleks, et üldse saaks millestki rääkida. Võimalik, et dualism tekib inimese sündides ja lõpeb tema surmaga, võimalik, et katsed dualismist jagu saada on katsed mõista ja tunnetada iseenese olematust?! Siinkohal meenub fragment Vaino Vahingu ja Madis Kõivu raamatust „Endspiel“, mis kõlab umbes nii: „Inimene ei pääse oma maastikust, ta on sinna risti löödud. Ta tuleb sealt ja läheb sinna!“. Kui avada silmad ja vaadata enda ümber, ei näe mitte midagi, mis sarnaneks gloobuselt või atlasest nähtuga. Silme ees on horisontaalne maapind, millel ma seisan. Maapind lõpeb seal, kus algab taevas- selles punktis on maa ja taevas justkui visuaalselt ühendatud. Kui vaadelda peegelsiledat merd või Peipsi järve, on see piir hägustunud ja peaaegu olematu, mistõttu on selge, et visuaalne meel on vaid üks võimalikest maailma tunnetamise viisidest. Kompimismeel ja tunnetatav gravitatsioon eraldavad samamoodi maad taevast. Maad on võimalik käega katsuda, taevast aga justkui mitte, sest seal ei ole midagi, mida katsuda ja me peame tunnistama, et kõige tõenäolisemalt katsume me hoopis õhku- see on aga üks neist elementidest, mis kinnitab meile taeva ja maa ühtekuuluvust. Silmale avalduv maailm on horisontaalne hoomamatu mass, mida on võimalik abstraktsel kujul näha vaid kõrgematest punktidest nagu mäe- ja künkatipud, kõrged puud jms. Maa näib olevat lõputu, üheaegselt muutlik ja muutumatu. Maa ja taeva visuaalne piir on niisama imaginaarne nagu nende eristamine. Maa ja taevas on üks ja sama keskkond. On paradoksaalne, et maa kõige fundamentaalsem punkt ei asu mitte maa pinnal, vaid hoopis taevas. Selleks on põhjanael, mille abil on Maa põhjapoolkeral võimalik eksimatult määrata põhjasuunda. Samavõrd paradoksaalne on eesti keelne sõna „põhi“, mis läbib selliseid metamorfoose nagu „jõepõhi“, „põhimõte“, „põhjalik“, „põhjatu“, „põhjus“, „põhiline“, jne. Põhi on midagi kindlat ja vankumatut, millele saab toetuda. Näib, et maapind ei ole kunagi kuigipalju kindlustunnet sisendanud- inimeste liikumise, loodusjõudude, jms mõjul on see väga muutlik, ettearvamatu ja vahelduv paik. Stabiilsed abinõud, millest kinni haarata, asuvad hoopiski taevas. Kuigi põhjanael ei viita otseselt Maa magnetilisele põhjapoolusele, on üldjoontes täheldatav erinevate loodusprotsesside (nt puude sammaldumine) orientatsioon põhja suunas. Põhjast kui kõige fundamentaalsemast punktist lähtuvad kõik ilmakaared. Maailma mõtestamine, konstrueerimine ja selle järele küsimine- võimalik, et igasugune mõtlemine ja liikumine- on põhja otsimine, põhja suunas kulgemine. Ka Heideggeri fundamentaalne küsimus on tema enese sõnul põhja otsimine, nõnda räägib ta „Sissejuhatuses metafüüsikasse“: „Missugune on põhi, missuguselt põhjalt tuleb olev, missugusel põhjal seisab olev, missugusesse põhja läheb olev? Küsimine otsib põhja olevale“. Põhi on fikseeritud tõde, mis on nii subjekti kui keskkonna omadus. Ka näiteks hindu mütoloogias öeldakse põhjanaela kohta „Dhruva“, mis tähendab „fikseeritud“. Niisiis on justkui kaose keskele löödud üks nael, mis kinnitab meile, et maailm ei ole põhjatu. Võib öelda, et selline nael loob võrdlemisi kindla miljöö, milles inimesed on suurema osa oma lootustest just taevale andnud. Nii on aegade jooksul asetatud taevasse, lootuste fookusesse kõikvõimalikke sümboleid koondnimetusega „jumal“.

Täiesti märkimisväärseks fenomeniks on asjaolu, et lõunapoolkeral osutab lõunapoolusele kolmest tähest koosnev lõunarist. Tegemist on risti meenutava tähtkujuga, mis kaardistati Amerigo Vespucci poolt 1501. a Lõuna-Ameerika ekspeditsiooni käigus. See asjaolu kõneleb meile justkui loo põhjanaelale selja pööramisest, risti sümboli taevasse asetamisest ja sellest tingitud hallutsinatsioonide kestel sooritatud veristest maadeavastusretkedest. On andmeid, et Antiik-Kreekas oldi lõunaristi olemasolust teadlik. Selle faktiga võib täiendada Antiik-Kreeka kõrgtsivilisatsiooni riivamatut müüti, manades silme ette pildi kõiketeadvast kreeklasest, kelle ühes käes on põhjanael ja teises lõunarist. Siiski on enesestmõistetav, et lõunarist oli paljudele rahvastele oluliseks taevamärgiks juba ammu enne eurooplaste vallutusretki.

Kaasaegse tervikliku maailmapildi alusepanijaks on põhjapoolkera asukad eurooplased, mistõttu on ka põhjasuuna ülimuslikkus märgatav keeles ja maailma kaardil. See viimane on justkui lipp, mis lüüakse püsti äsja avastatud paikades, mäetippudele või Kuu pinnale. Euroopa asub ikka taeva pool ja Lõuna-Aafrika maa pool. Neutraalsuse huvides oleks soovitatav võtta aegajalt maakaart „tagurpidi kätte“ või siis asetada see ilmakaartele vastavalt horisontaalsele pinnale, vaatega taeva poole. Nõnda tekib ka küsimus, milline on inimese kõige loomuomasem positsioon keskkonnas. Kas see võiks olla pikaliasend, pea põhja, jalad lõuna suunas, nägu taeva poole? Või hoopis püstiasend, nii et pea osutab taevasse ja jalad on maa peal, põhjapoolkeral elav inimene on näoga põhja suunas, lõunapoolkeral inimene on näoga lõuna suunas? Või siis kontseptuaalne asend, kus põhjapoolkera inimene toetub jalgadega taevasse, põhjanaelale, ning tema pea on maaga ühendatud? Arvan loomuomaseid ja universaalseid asendeid ei tule kuigi kaugelt otsida- seisev, liikuv ja lamav inimene on samavõrd loomulikud nähtused nagu maa ja taevamaastik. Igast asendist avaneb erinev diskursus, kuid ükski asend ei ole jääv- kogu ilmnev maailm on pidevas liikumises.

Tänapäeval asendavad põhjanaela kompassid (mitte küll nõnda efektiivselt) ja moodsad navigatsioonisüsteemid, rääkimata detailsetest maakaartidest ja gloobustest. Suurlinnatuledest pimestatud taevalaotusest ei ole peale maanduvate lennukite suurt midagi oodata, infoühiskonnas levivad teadusest olmesse tõlgitud teadmised tähesüsteemidest ja faktist, et põhjanael on kolmiktäht ja tema asukoht muutub kümnete tuhandete aastate jooksul. Internetist kättesaadav „lõputu infohulk“ ja seda kandev hüperteksti formaat on justkui vana maailma hävitav tuumarelv, mis paneb oma sihtmärgi elemendid iseennast purustama. Nael on ammugi seinast välja kistud ja seinal ripub nüüd moodne teleekraan, mille kaudu on võimalik visuaalselt mööda maakaarti liikuda, liikuva subjekti silmavaatest lähtuvalt. Maakaardi asemel on isegi võimalik kasutada sellist GPS seadet, mis audiaalselt jagab korraldusi „pööra paremale“, „sõida otse“ jne, et jõuda ühest kohast teise. Google Map`i abil on jalgealuse kaotanud inimesel võimalik „reisida“ mööda maailma, millel puuduvad poliitilised piirid. New York`i ja mõne teise suurlinna puhul on võimalik asetada end ükskõik millise tänava keskele panoraamfotodest moodustunud pilti ja liikuda seal ringi. Aastate jooksul see interaktiivne maakaart täiustub, nii et igas infoühiskonna liikmes võib tekkida tõdemus, et riigid on vaid tülikad passikontrolliputkad lennujaamades ja muinasjutud, mis saadavad rahakotist „maksudena“ kaduvaid summasid ja mõningate mundrikandjate „legaalset“ vägivalda. Infoühiskonnale omane informeeritus, vabadus ja piiramatus on aga väga näilised ja manipuleeritavad omadused. Maailma visuaalne „kättesaadavus“ ja „hoomatavus“ on viinud selleni, et New York on Londonist vaid paari mängufilmi või paari söögikorra ja lühikese uinaku kaugusel ning seda teekonda nimetatakse „üle lombi“ käimiseks. Tänu geograafia mõjule vaatan ma Jaapanis olles merele ja mõtlen „selle taga on Ameerika“, kuigi minu ees on hiiglaslik ja lõputu veeväli koos saarestikega. Soome lahele vaadates tean ma, et silmapiiri taga asub Soome ja Helsinki linn, kuhu lennuk viib mõne hetkega. Transpordivahendid ja inimfüsioloogia suhtes enneolematu liikumiskiirus on maakaartide puhul nö käivitavaks mõõtmeks. Inimest keskkonnast isoleerivad transpordivahendid kutsuvad esile võõrandumise. Teelolemine on omamoodi kohalolu või kohalviibimine, ainult et koha miljöö omandab teistsugused nüansid. Maanteel jalgsi kõndimisel ja autoga sõitmisel on suur vahe. Jalgsi kõndija on üksi keset maastikku, ta kuuleb ümbritsevaid helisid, tunneb lõhnu, päikesevalgust ja õhku enda ümber, samuti on tal lugematu arv võimalusi liikumiseks või positsiooni muutmiseks. Autoga sõitja viibib eeskätt autos. Tema miljöö moodustab rool, armatuurlaud, auto lõhn, mootorist ja tuulest tekkiv müra, autosalongi ülesehitus ja alles seejärel aknast paistev maastik. Sisuliselt asub ta ruumis, mille seinad on kaetud liikuvate piltidega, mille tõeväärtus on suurem kui maastikumaalidel. Autoga sõitjal on vähem võimalusi oma liikumist varieerida- ta võib vahetada oma positsiooni suletud ruumis või siis vahetada suletud ruumi positsiooni, arvestades selle suletud ruumi füüsilisi iseärasusi.

Kaasaegne maailmamudel põhineb paljuski arvutigraafikal ja kontseptsioonil, mis taandab maailma keraks ja jagab selle poolusteks ning trellitab korrapäraste meridiaanidega üle. Kui meenutada eespool viidatud Jaan Lüsi tsitaati „tõde on vastavus originaalile“, võib öelda, et maailmas puudub palja silmaga nähtav tõde. On olemas vaid kaudne ja usaldusel põhinev tõde, mis ühendab arvutigraafilist pilti silmadele vahetult avaneva maailmaga. Usalduse teenib välja tõe lihtsustav, jaotav ja abstraheeriv iseloom. Maailm jaotatakse osadeks, igal osal on oma nimi nagu inimesel. Mõnel osal on iseloomulik kuju, mis meenutab mõnda eset. Tavainimesele eksponeeritud ja arvutigraafika ning videoga täiendatud riikideks jagunev maailm ei ole poliitikate manifest, vaid turismiäri, mis on huvitatud ühemõtteliste identiteetidega üksustest- riigid, linnad, piirkonnad- nagu Jaapan, New York ja Šotimaa. Enamvähem iga riigiga, linnaga või piirkonnaga on seotud sümboolsed pildid, milleks enamasti on vaatamisväärsused, sümboolsed esemed, meloodiad, tavad, jne. Kohtade konstrueerimisel on makro ja mikrotasandid, peamiselt sõltub see koha konstrueerimise lähtepunktist, kontekstist ja eesmärgist. Koht moodustub metafoorina läbi psühholoogiliste protsesside, ükskõik, millise paradigma või eesmärgi raames. Tal on oma tähendusväli sarnasuste ja seostekimpudega, mis võrsuvad peamiselt kultuuritekstidest. Kuivõrd kultuuritekst on pidevas liikumises, on ka kohtade tähendusväli muutlik. Parimad näited on need riigid või linnad, mille poliitilised rezhiimid on kiiresti vaheldunud- Balkani riigid, Balti riigid, Venemaa, jne.

Selles inimesele kui turistile ehk tarbijale orienteeritud kapitalistlikus tarbimisparadigmas on riigid kui metafoorid, mille tähendusväli on pidevas muutumises. Kui 20. sajandi alguses seostus Egiptus peamiselt püramiidide ja Cairoga, siis käesoleval ajal seostub see paari mereäärse kuurortiga. Samas omavad mõned suurlinnad suuremat mõjuvõimu ja tähendusvälja kui riigid, milles nad asuvad. Üks selline linn on New York, mida paljud inimesed peavad instinktiivselt USA pealinnaks. Ka Berliin ja London on justkui riigist sõltumatud ja autonoomsed kultuurilised keskused ja globaliseeruva maailma sõlmpunktid, mitte oma asukohariikide pealinnad. Nad on justkui importkaubad, mille imagoloogilises kontseptsioonis on aimatavaid päritolumaa nüansse. Ei tohi unustada, et infoühiskond on kapitalistliku tarbimisühiskonna fiktsioon ja müüt, mis on muutumas samavõrd esemeliseks nagu seda on gloobus. Nii gloobus kui maakaardid on areneva infoühiskonna nähtused ja need põhinevad ühiskonna usaldusel. Peaaegu tervel inimkonnal ei ole võimalik oma silmaga järgi vaadata, kas planeet Maa on ümar sinine planeet keset pimedat tühjust, ent siiski kuulatakse üksikuid pühakuid, kellele see kogemus on osaks saanud. On teada, et need kogemused on võimalikud tänu tavainimese jaoks peaaegu saavutamatule teadmiste hulgale ja paljudele teistele omadustele, ning miljardeid neelavale kosmosetööstusele. Nii tuleb uskuda kaartidesse, gloobustesse ja arvutigraafikute poolt loodud kolmemõõtmelistesse piltidesse, mis seletavad meile universumi ülesehitust käsikäes meie eneste DNA mudelitega, jne. Kõik taandub visuaalsele dünaamilisele esteetikale, kindla terminoloogiaga ja pisut krüpteeritud pajatustele, mis on hästi finantseeritud ja riigivõimu poolt legitimeeritud. Seda esitatakse kui luksust ja taevamannat, mis kahetsusväärsel kombel ei ole veel suuremale osale Maa elanikest osaks saanud. Mul on tunne, et tänapäeva maailma kõige „õnnelikum“ inimene ongi lääneliku infoühiskonna tavakodanik, keda ümbritseb infomassist koosnev segadus, mida ta alkoholi, antidepressantide ja turismireiside abil taluda suudab. Punane vein- Pariisi miljöö, jääkülm viin- talvine Venemaa.

Anon Porx`i installatsioon "Semiosfäärist biosfääri ja tagasi"

Käesoleva aasta kevadel toimus Tartu pärmivabrikus asuvas Ferrodrum galeriis Juumi Fesfivali raames näitus Tartu Trash, mille kuraatorina eksponeerisin galeriis kontseptuaalse Tartu kunstniku Anon Porx`i installatsiooni „Semiosfäärist biosfääri ja tagasi“. Installatsiooni esitus oli monumentaalne, see koosnes kolmest tühjast 0,5 liitrisest Coca-Cola plastikpudelist, millest üks oli täidetud Emajõe veega, teine värske heinaga ja kolmas uriiniga. Nimetatud pudelid olid paigutatud madalale kahest telliskivist ja ühest lauajupist improviseeritud postamendile. Teose nimes kasutatud terminoloogia annab mõista, et töö osaleb semiootilises diskursuses ja esitleb hüpoteetilist teekonda ühest süsteemist teise ja tagasi.

Töös on viidatud kahele poolusele- semiosfäärile ja biosfäärile. Semiosfääri mõiste tuleneb biosfääri mõistest, mille loojaks on Vladimir Vernadski. Semiosfäär on kindlate tunnustega inimest ümbritsev märkide ja tähenduste kogum, biosfäär on elusainega täidetud ruum, mis katab kogu planeeti Maa. Võib küll rääkida mõlema süsteemi omavahelisest seotusest, luua teadvuse ja mitteteadvuse, psyche ja orgaanika dualistlikke pilte, ent Juri Lotman`i seisukohalt ei ole võimalik käsitleda semiosfääri kui biosfäärist tekkinud inimteadvuse produkti- viimast on Vernadski nimetanud noosfääriks, mis on biosfääri üks arengujärk, etapp, mis seondub inimese mõistusliku tegevusega. Võttes aluseks subjekti kui kõige ilmneva lähtepunkti olemasolu, on selge, et biosfääris toimuvad protsessid, millele on võimalik tekitada keelelist tähendusvälja ja mida on võimalik klassifitseerida kommunikatsioonina.

Liikumine ühest piiratud sfäärist teise saab toimuda läbi piiriületuse. Semiosfäär on suletud süsteem, mille sisse kuuluvad piiritletud alamsüsteemid suhtlevad omavahel läbi tõlkeprotsesside. Semiootilise ruumi piir on selle ruumi olemuslik tuum. Semiootilise ruumi moodustavad selle olulised ja võõrandamatud osad, millest võib järeldada, et see ruum sisaldab ka vähemolulisi osasid. Viimaste olemasolu seisneb aga väärtusotsustuses, mille aluseks saab olla semiootilist ruumi defineeriva elemendi olemasolu, ja mis viitab sellele, et ühe semiootilise ruumi vähemolulised osad võivad läbistada ka teisi semiootilisi ruume, püsides oma marginaalsel positsioonil. Sellised marginaalid kuuluvad tihti semiootilise ruumi piirialasesse tsooni, kus toimivad juba semiosfääri ümbritseva korrastamatuse ja teadvustamatuse mõjud. Lotmani sõnul konstrueerib semiosfäär end ümbritseva kaose ise, mistõttu sünnivad konstruktsioonid nagu teadvus vs mitteteadvus, struktuur vs struktuuritus, jne. Semiosfääri ümbritsevast kaosest on võimalik haarata uusi alasid, tõlkida need ümber ja lülitada oma süsteemi. Nõnda käitus näiteks Rooma impeerium uute alade okupeerimisel ja oma perifeeriateks kuulutamisel, samuti rohked Euroopa maadeavastajad, kes sisuliselt liikusid mööda mitteteadvuse merd „maailma lõpu“ suunas ja uued avastatud mandrid lülitusid kiiresti Vana Maailma teadvusesse Uue Maailmana.

Prügi fenomen kuulub semiosfääri piirialale, hoolimata oma pealtnäha kindlast ja konkreetsest määratlusest. Prügi abstraktne ja triiviv mõiste on metafoorina väga hõlpsasti kohaldatav ning selle kasutamine on väga levinud. Mingi mateeria kuulutamine prügiks seisneb väga jäigas kokkuleppes, mille aluseks saab olla teatav eesmärk ja teadvus. Prügi mõiste on justkui maja ette saabuv veoauto, mis teadvusest väljutatava mateeria minema viib. Seda veoautot on mugav tellida igal hetkel, kui miski valmistab meelehärmi ja sellest soovitakse vabaneda. Nähes meelehärmi valmistavat kunstiteost kuulutame selle „prügiks“ või „rämpsuks“, saabub mõtteline veoauto ja viib selle prügimäele- seal aga toimub kokku kuhjatud elementide järk-järguline lagunemine. See ongi meie eesmärk- et meelehärm haihtuks meie teadvusest. Linnade prügimäed on paigutatud linnast välja või linna äärealadele, inimkehast väljutatavad jääkained siirduvad kiiremas korras siledate pindadega varjatud kanalisatsioonisüsteemi. Samas on üldteada prügi biosfääri paiskamise akt ja asjaolu, et prügi lagunemisel muutub see osaks biosfäärist. Biosfäär aga ei ole tähenduslik ruum, see ei saa mitte mingil juhul kommunikeeruda semiootilise süsteemiga. Alates hetkest, mil leiab aset mingigi keelemärgi teke- näiteks „biosfäär“- on tegemist juba semiootilise keskkonnaga. Juri Lotman märgib, et semiosfääri piiri kaudu toimib kontakt mittesemiootilise ja võõrsemiootilise ruumiga. Rääkides semiosfääri ja biosfääri omavahelistest suhetest, võiks arvata, et need piirialased tõlkemehhanismid seisnevad näiteks kognitiivses tajus- me tunnetame biosfääri mittesemiootiliselt, nii nagu me tunnetame olemise kõrval olematust, jne.

Anon Porx`i installatsioon nagu kogu näitus Tartu Trash tegutses semiootilise ruumi piirialadel ja keskendus prügi ja prügistumise fenomenile. Installatsioon sisaldas abjektseid elemente (prügi, uriin, jne) semiosfääri äärealadelt, mis suhtlesid omavahel- puudus kavatsus tekitada kontrasti näiteks prügi sidumisel mingite toimivate esemetega või prügi asetamisel valgustatud postamendile valge kuubi keskkonnas. Olgu öeldud, et galerii Ferrodrum asub mahajäetud endise pärmivabriku ruumides, omamata igasugust püüet läheneda kunsti püüdlustele kindlapiiriliselt eristuda ja eristada (vt tavapärane galeriiformaat white cube).

Installatsiooni „Semiosfäärist biosfääri ja tagasi“ viitab biosfäärile kõikide oma elementidega, samas on igal elemendil biosfäärist erinev kaugus. Näiteks sünteetiline Coca-Cola pudel on biosfäärist kaugemal kui Emajõe vesi, mis on otse biosfäärist võetud. Biosfäärilisi elemente sisaldav Coca-Cola pudel ja tema silt esindavad sümboolset inimkultuuri, mis on biosfääri justkui okupeerinud. Nõnda toimib ka keelelise tähistamise protsess ja sellest väljendub keele petlikkus- Coca-Cola pudelisse villitud Emajõe vesi on Emajõe vesi vaid formaalselt, uriin on uriin vaid siis, kui sellele asjaolule on kunstlikult viidatud. Mõlemad elemendid sarnanevad visuaalselt millega iganes, mistõttu legitimeerib nende olemasolu vaatleja. Selles kontekstis osutab pudelis asuv kärbuv rohi keele võõrandavale ja seeläbi traumaatilisele iseloomule. Kunstnik soovib väljendada seisukohta, et kultuuri olemus on vägivaldne, ning osaledes formaalselt oma kunstiteose kaudu kultuuris, eksponeerib ta demonstratiivselt oma minimeeritud ökoloogilist jalajälge. Kunsti paradigma seisukohalt on kõnealune installatsioon kontseptuaalselt sarnane anti-art fenomeniga.

Samas on nähtavad ka teistsugused alltekstid. Monotoonselt sarnased Coca-Cola pudelid viitavad utreeritult inimkultuuri olemasolule, samuti pop-kunsti elementidele ja teistele kunstidiskursuse klisheedele. Coca-Cola logo võiks oma tähendusväljaga varjutada kogu kunstiteose, mida ta aga ei tee. Samuti võiks kogu tööd vaadelda kui tsitaatide kogumit: seal võiks olla Andy Warhol`i Campbelli purgisupi sarnane küünilis-esteetiline manifest või ka viide Duchamp`i ready-made`le, võib-olla isegi Jaan Toomiku julguseproovile ning populaarsele Tartu semiootikale. Campbelli purgisuppide eksponeerimisel oli vaid oluline purkide fassaad- sisu oli aimatav ja ebaoluline, sest eksponaadi identiteet seisnes vaid sildis. Mitte mingil moel ei võinud arvata, et tegemist oli äravisatud, tühjade ja prügiks muutunud purgisuppidega. Coca-Cola plastpudelite puhul on fassaadiküsimus tehniliselt teine- kui pudel on täis, moodustab see musta, täidlase tausta punasele sildile. Kui pudel on äratarvitatud, on see silmaga nähtav. Ootamatu ainega täidetud kujul on endiselt vaatajale ilmne, et pudel ei ole enam tarvitatav, et selle sisu ei ole ootuspärane jne. Pudelite sisu abjektsus muudab abjektseks ka pudeli enda. Nõnda kahaneb ka Coca-Cola üldtuntud sildi mõju ja kasvab prügisuse osakaal. Nii juhtuks ka juhul, kui pudelid oleksid täidetud millegagi, mida abjektiks ei peeta, näiteks valge viinaga. Ka sel juhul oleks selge, et pudel sisaldab ainet, mis sinna ei kuulu- järelikult on pudel eelnevalt tühjaks joodud ja ka pudelis sisalduv aine on eemaldatud tema algsest ümbrisest. Pudeli läbipaistvusest tuleneb märgi läbipaistvus ja dünaamika, mis ei võimalda nimetatud installatsiooni samastamist popkunstiga. Sellega koos langeb ära ka ready-made`i tsitaadi adekvaatsus- sellise sisuga pudelite puhul on keeruline väljendada masstootmist, küll on aga võimalik rääkida masstootmise ja biosfääri vahekorrast. Ehkki Jaan Toomiku „väljaheitepurgi“ kontseptsioon tegeles teatud ajastu ja keskkonna sotsiaalprobleemidega, tõlgendatakse nimetatud tööd kui shokeerivat julguseakti. Nii võiks ka Anon Porx`i installatsiooni puhul keskenduda vaid ühele pudelile, mis on täidetud uriiniga ja käsitleda seda kui mingit shokikunsti vormi. Erinevalt Jaan Toomiku tööst ei ole Anon Porx`i installatsiooni puhul osutatud pudelite sisu tekkeloole. Pudelite sees asuvad visuaalsed märgid, mida võimendavad juurde lisatud keelemärgid. Põhimõtteliselt ei olegi niiväga oluline, mis pudelitesse on villitud. Valik on juhuslik- oluline on vaid diskussiooni visuaalne täiendamine, vahetu kohalolu ja reaalsus. Näituse Tartu kesksus ja kõnealuse installatsiooni osutus semiootikale võivad aga tõepoolest lülituda Eesti kunstielus hetkel moodustuvasse tahku ja uue kunstiparadigma tekkesse- vähemalt võiksid sellised konstateeringud olla näiteks ühe semiosfääri sees toimuvate tõlkemehhanismide toimimisest või teadvustamise protsessist. Tsiteerimisel baseeruv tõlkemehhanism antud töö puhul aga ei toimi. Vastupidisel juhul oleks vaadeldava installatsiooni puhul tegemist edevate tsitaatidega ehitud nartsissistliku kunstiteosega, mille ainsaks sõnumiks oleks „vaadake, mis ma tegin!“. Juhul, kui selline tõlkeprotsess aset leiaks- näiteks läbi vigase retseptsiooni, ebapädeva kunstikriitiku- nähtuks Anon Porxi installatsioonist siiski see abjektiivne element, mis varjutaks igasugused tsitaadid ja paigutaks kunstiteose faktiliselt kunstiilma perifeersetele äärealadele.

Tartu prügimägi asub linnast väljas Ülenurmel. Sinna on paigutatud ka lennuväli- koht, mille kaudu siirduda teadmatusesse. Teadmatuse suhe maakaartide ja teiste miniatuuridega on aga juba hoopiski uus teema. Ülenurme puhul tõstaks aga esile nime tähenduslikku koosseisu. Mõtteline eesliide „üle“ eelneb nurmele, mis, kui arvesse võtta Tartut kui lähtepunkti, oleks nagu puhvertsoon Tartu ja Ülenurme vahel. Kui võtta lähtekohaks näiteks Tõrvandi, oleks eraldusmehhanism sama aga diskursus teine- Tartu keskse diskursuse puhul on Ülenurme perifeeria, samas Tõrvandi keskse diskursuse puhul on Ülenurme hoopis midagi muud. „Üle“ eesliidet on kasutatud ka Tartu Ülejõe linnaosa puhul- tegemist on piirkonnaga, mis varem Tartu alla ei kuulunudki, vaid moodustas eeslinna, mis oli „tuumast“ jõe abil eraldatud. „Üle“ mõistele vastab kreekakeelne teaduses ja filosoofias kasutatav sõna „meta“- see kui eesliide tähendab millegi ülesust. Kui ühendada keele ja geograafia diskursused, võiks oletada, et tsentrite perifeeriad omavad tsentrite suhtes varjatud ülemvõimu ja determineerivad seda. Tartu on keskkonnana piisavalt kompaktne selleks, et teadvuse ja mitteteadvuse, keskuse ja perifeeria tekkeprotsessid esile tõuseksid. Selles märgistikus on võimalik selgelt osutada ka prügi kontseptuaalsele asukohale, päritolule ja olemusele. Lähtuvalt semiosfääri ja biosfääri suhetest võiks öelda, et biosfäär omab nimetatud üle-suhet (ülimuslikku ja determineerivat) suhet semiosfääriga, kus tegeletakse kõikjalt kaela valguva korratuse teadvustamise, kaardistamise ja märgistamisega. Nendele vahekordadele ja protsessidele viitamine ongi mõtteline teekond semiosfäärist biosfääri aga kuna märkidest ja keelest pääsemine ei ole võimalik, peab siiski semiosfääri naasma ehk konstateerima, et kogu retk ongi toimunud semiosfääris.